15 aastat Istanbulist. "Kui seda mängu 100 korda mängida, võidaks Milan 99 korral" (0)
Meistrite liiga ajaloo vaat et kuulsaimast, 2005. aasta finaalist, möödub täna 15 aastat. Vutifolkloori selle toimumiskoha järgi "Istanbulina" läinud mängu meenutas Goalile mees, kes toona sõna otseses mõttes tahaplaanile hoidis.
19-aastane puurilukk Scott Carson oli tolles mängus varuväravavaht ning esikinnas Jerzy Dudek lasi juba avapoolajal kolm palli enda seljataha. Teise poolaja esimese veerandtunniga tõmbas Liverpool end viigini, suutis Milani rohketest võimalustest hoolimata mängu lisaajani ja penaltiseeriani viia, kus vormistati klubi ajaloo viies Meistrite liiga tiitel.
"See on üks selliseid hullumeelseid õhtuid, kus sa lihtsalt mõtled, et nii pidigi juhtuma. Kui seda mängu 100 korda mängida, võidaks Milan 99 korral," rääkis Carson.
Atatürki staadionil eelistas Carson mängu järel pidustustel tahaplaanile hoida ning tähistuspiltidel mitte kaamera ette sattuda. "Kui aus olla, siis see tundus veider. Ma ei olnud klubis kaua aega olnud, seega ma ei tundnud, et edu kuulub ka mulle. Ma ei tundnud, nagu oleksin selle ära teeninud," selgitas Carson, kes tolleks hetkeks oli profikarjääri jooksul platsil käinud vaid kaheksas kohtumises.
"Mõned inimesed, kes olid vaevu mänginud, läksid tähistamisel esiritta. Mu jaoks oli see ebamugav. Josemi oli üks neist. Kogu seal veedetud aja ei rääkinud ma temaga kordagi. Ma pole kindel, kas ta üldse sõnagi inglise keelt oskas, kuid ta surus end iga hinna eest kõige ette ning keskele, kui karikat tõsteti," jätkas ta.
Kuigi Carson pakkus oma medalit finaalist vigastuse tõttu eemale jäänud Chris Kirklandile (kes Carsoni pakkumisest loobus - M. P.), siis tegelikult oli Carsonil oma roll Liverpooli edus siiski olemas. Nimelt tegi ta kõik 90 minutit kaasa veerandfinaali avamängus, kui Liverpool alistas Anfieldil 2:1 Juventuse.
Tema kerge apsaka tõttu sündis Fabio Cannavaro värav, mis säilitas Juventuse lootused kordusmänguks. "Õnneks ei olnud toona sotsiaalmeediat, seega ma pääsesin kergelt. Kuigi me võitsime 2:1, siis ma mõtlesin, kas minu viga läks meile maksma. Ma pole kunagi nii kergendunult tundnud, kui kõlas kordusmängu lõpuvile."
