Babak Afshar on koos abikaasa Jane Afshariga Tartu Tammeka tüüri juures olnud 2009. aasta suvest. Selle ajaga on tulnud üle elada keerulisi aegu nii majanduslikult kui sportlikult, kuid tuleviku suhtes on härra Afshar positiivselt meelestatud.

Tammeka hooaja ettevalmistus on praegu täies hoos - nädala eest saabus uus peatreener, igal nädalal liitub treeningutega uusi nägusid ning käesoleval nädalal tehakse esmakordselt kaks korda päevas trenni. 

Kõige selle valguses andis Afshar Soccernet.ee-le pikema usutluse, milles tuleb juttu nii Tammeka minevikust, olevikust kui tulevikust. Samuti selgub nii mõndagi mängijate liikumisest marsruudil maailm-Tartu-maailm.

Intervjuu härra Afshariga viidi läbi inglise keeles, mistõttu on mõne konarliku tõlke puhul pandud sulgudesse originaalfraas.

Babak, räägi alustuseks Eesti jalgpalli huvilistele pisut oma minevikust. Mida Sina ja Su abikaasa Jane tegite enne, kui Te sidusite end Tartu Tammekaga aastal 2009?
Ma olin jalgpalliagent, hoolitsesin mõne Eesti koondise mängija – ühe mu lemmikmängija Konstantin Vassiljevi, samuti näiteks Sander Puri – eest. See oli minu põhitöö. Enne seda töötasin palju aastaid endale kuuluvas IT-firmas. Nüüd, Tammekas, oleme aga koos Janega täielikult jalgpallile pühendunud – Tammeka on justkui meie laps.

Mis tõi Teid Tammekasse?
Eelmise juhatuse palve, kui Tammeka oli liigas viimane. Me ütlesime, et aitame mõnede välismängijate toomisega ja see tõi kaasa vastutuse. Tänu jumalale, et hooaeg lõppes edukalt. Loomulikult tegime alguses ka vigu – tõime liiga palju välismaalasi, kuigi mõnedel neist polnud piisavalt kvaliteeti.

Nagu Sa juba mainisid, oled FIFA litsentsiga agent ja Sul on ka oma agentuur (Sports-Supreme – M.T.). Millal ja kuidas Sinust sai agent?
See oli kaks-kolm aastat enne Tammekat – aastal 2006, ma arvan. Alguses ma keskendusin Eesti ja Soome mängijatele, kuid nüüd on asi rohkem üle-Euroopaline.

Ausalt öeldes mul pole aimugi, milline võiks välja näha ühe jalgpalliagendi tavaline tööpäev või –nädal. Palun kirjelda seda.
Palju telefonikõnesid, palju mängijate jälgimist. Muidugi on olemas suur suhtlusvõrgustik, tuleb palju suhelda teiste agentuuride ja klubidega. Kogu aeg informeeritakse sind iga mängija, kellele sa keskendud, tegelikust seisundist.

Ma olen ka alustanud modifikatsiooni-põhise (inglise keeles „by making modifications“ – M.T.) skautimisstrateegia väljatöötamist. See on väga huvitav asi, mis aitab mul mõista, kas mängijal on potentsiaali teatud klubi või liiga jaoks. Ma usun, et see on seotud mu IT-taustaga ning ma loodan, et see [strateegia] aitab tulevikus ka Tammekat.

Mis Sa arvad, kui kasulik on Su agenditaust Tammekale?
Kindlasti pole see halvim asi. (Naerab) Mul on kontakte, kuid samuti tuleb arvestada, et see on pisut teine tase. See pole kindlasti suur äri, mida me siin Tammekas teeme, vaid väike äri. See on raha-, aja- ja energiakulutamine, kuid see on kirg.

Tartusse mängijat tuues tuleb uurida, mis on Eesti võistkonnale võimalik, millisel mängijal on soov minna välismaale – kui ta on pärit mõnest teisest riigist. Eesti mängijatega on veel raskem. Palju raskem on saada mängijat Tallinnast Tartusse kui Aafrikast Tartusse. Üldiselt arvan, et muidugi mu agenditaust on abiks.

Sul ei ole ametlikku rolli Tammekas. Ma saan aru, et see on seotud Su agendi-staatusega, mis keelab igasuguse palgalise klubitöö, kuid milline on Su tegelik roll klubis? Kas võib öelda, et Tammekat omab ja juhib perekond Afsharid või siiski ainult Jane, kes on ametlikult president?
100% kindel on see, et Tammeka omanik on Jane Afshar. Muidugi me oleme edukas paar. Tema kuulab minu ja mina tema nõuandeid. Mina pakun välja oma ideid, kuid tema on Tammeka absoluutne juht.

Tänu temale on Tammeka pääsenud viimase nelja aasta jooksul kahel korral pankrotist. Meil on mõlemal oluline roll, kuid boss on Jane.

Sina ja Jane tulite klubi juurde 2009. aasta suvel, kui Tammeka oli üsna halvas majanduslikus olukorras. Meedia kirjutas toona, et Te tõite välismängijaid lausa oma, mitte klubi raha eest. Kui halb see olukord tegelikult oli aastal 2009?
Raske öelda. See oli halb aasta, kuid see mõjutas aastat 2010 isegi rohkem. Ma ei taha öelda, et kõiges oli süüdi vana juhatus, kuid üks asi, mis oli täielikult puudu, oli side Tartu firmade ja ettevõtjatega. Kui me siia tulime, polnud siin ainsatki sponsorit. Ainult mõned, kes toetasid teatud tasuta asjadega, kuid sellega ei ole võimalik tervet klubi ära majandada.

Täna me võime öelda, et oleme leidnud mõned uued sponsorid ja me oleme neile väga tänulikud. Samuti oleme saavutanud hea sideme Tartu linnaga ja võitnud tagasi kohalike inimeste usalduse.

Mis on lisaks sponsorlusele ja majanduslikule olukorrale Teie siinveedetud kolme ja poole aastaga Tammekas muutunud?
Meil on praegu head inimesed klubis – noortetreenerid, Marika [Tenno] ja Veiko [Soo], kes teevad suurepärast tööd. Samuti Erki [Tarro] ja Kalle [Paas] aitavad meid. Klubile on väga tähtis, et kõik teevad oma tööd hingega.

Kui me siia tulime, oli siin ainult kaks-kolm inimest, kes ajasid kogu asja, mis on ilmselgelt liiga vähe. Ma arvan, et see on tagajärg sellest, et me ei panustanud viimastel aastatel liiga palju uutesse mängijatesse, mis tingis eelmisel hooajal ka meie raske sportliku seisu. Palju tähtsam on hoida klubi toimiv ja terve, pole lugu, kui kukud madalamale üheks hooajaks, ent naased sealt tugevamana. Palju hullem on kui satud pankrotti ja klubi ei eksisteerigi enam.

Tähtsaim oli saada lahti vanadest võlgadest. Osa meie ja minu ärist on aidata tuua talendikaid mängijaid Tammekasse, mis võib hiljem tuua klubile olulise üleminekutasu.

Eelmine hooaeg oli Tammeka esindusmeeskonna jaoks üsna keeruline. Hoolimata muljetavaldavast hooaja lõpust, lõpetas Tammeka 10. kohaga ja oleks pidanud langema Esiliigasse, kuid FC Viljandi loobumine andis Teile uue võimaluse. Mida Sa arvad kogu sellest Viljandi-juhtumist ja Tammeka teisest võimalusest?
Muidugi on kahju, et Viljandil pole enam Meistriliiga-kohta. Mulle meeldib Viljandi - see on ilus linn. Teisest küljest tuleb vaadata, et me tegime kogu hooaja vältel head tööd, väljaarvatud mänguväljakul. Me olime tabelis viimased, kuid meie fännid olid suurepärased, me mängisime ausalt – olime Fair Play edetabelis üpris kõrgel kohal -, arvan, et ka majanduslik pool oli üsna hea. Kõik muu oli positiivne, ka sportlik pool hooaja lõpus, kuid kogu hooaega arvestades oli see muidugi negatiivne.

Me saime õnnega pooleks teise võimaluse, kuid kui me oleks pidanud mängima Esiliigas, oleksime soovinud ühe aastaga tõusta tagasi Meistriliigasse. Seega see poleks klubi hävitanud, kuid polnuks ka parim variant.

Kriitikud arvavad, et see on suuresti jalgpalliliidu presidendi Aivar Pohlaku teene ning selline stsenaarium oli selge juba enne hooaja lõppu. Millal Te esimest korda kuulsite, et võite koha Meistriliigas säilitada ka 10. kohaga lõpetades?
Me kuulsime pärast hooaja lõppu, et on selline võimalus. Kuulujutte liikus igasuguseid, eriti [hooaja] viimasel nädalal, kuid nende peale ei saa loota. Muidugi olnuks parim, kui me oleks alistanud Paide ja Kuressaare ning võidelnud ise oma koha välja, kuid nii ei läinud ja meil oli õnne.

Lõppenud hooaeg oli samuti märkimisväärne selle poolest, et Teie poolehoidjad lõid fänniportaali (www.ToetanTammekat.eu – M.T.). Mis Sa arvad, millist mõju see on juba avaldanud ja avaldab klubile tulevikus?
Suurt mõju! Ma arvan, et 2012 oli fännide aasta. See oli küll kole sportliku poole pealt, kuid lõpuks see polnudki nii kole. Viimastes mängudes oli õhus elektrit, rahvas soovis tulla staadionile, meil oli ligi 500 pealtvaatajat tribüünil, mitu tuhat inimest jälgis Tammeka TV otseülekandeid, midagi toimus linnas.

Ma arvan, et see oli fännide ja Joti (Tammeka endine peatreener – M.T.) loodud võistkonnavaimu teene. Te nägite, kuidas mängijad ja fännid tähistasid koos iga väravat. Sel ajal me tundsime, et oleme „üks klubi, üks pere“ (Tammeka moto, mida härra Afshar lausus muide kenas eesti keeles – M.T.), mis on meile väga tähtis.

Mida klubi ise plaanib teha, et edendedada fännikultuuri Tartus?
Me oleme loonud liikmekaardi, mille me anname 1000-1500 – Jane teab täpsemini seda numbrit – klubi mängijale ja nende vanematele. Liikmekaardiga on neil võimalus tulla staadionile tasuta. See on meile tähtis, sest me oleme üks pere.

Kui vähemalt üks kolmandik neist tuleb kohale, siis on meil alati korralik publikunumber tagatud. Lisaks üritame toetada fännireise välismängudele nii palju, kui saame.

Tammeka president Jane Afshar ütles novembri lõpus, et pool klubi uue hooaja eelarvest on allkirjastatud, teine pool mitte. Kuidas on lood nüüd?
See on samuti pigem Jane pärusmaa, kuid ma võin kindlalt öelda, et me vajame veel sponsoreid. Mida rohkem vahendeid meil on, seda rohkem saame kogu klubi arendada.

Kust raha pärineb? Kas ainult sponsoritelt?
Sponsoritelt, samuti ootame mõnd siiani saamata üleminekutasu...

Kelle eest?
Näiteks Kaarel Kiidroni. Ma arvan, et see on oluline tuluallikas. Me ei tea, võib-olla on Tammekas veel mõni „Kaarel Kiidron“, kes lahkub suvel välismaale ja siis me saame jälle pisut tulu. Loomulikult on iga raha klubisse teretulnud ja aitab arengule kaasa.

Tammeka uue peatreeneri otsingud lõppesid möödunud nädalal. Uueks peatreeneriks sai kogenud sakslane Uwe Erkenbrecher. Kas lisaks temale oli veel mõni tõsine kandidaat sellele kohale?
Me rääkisime nelja-viie treeneriga, kellest lõpuks jäi sõelale kolm. Uwe oli meie esimene valik. Asjad arenesid üpris kiiresti. Kõik kaks-kolm õhtut, mil me koos istusime, möödusid mõnusas õhkkonnas.

Me saavutasime kergesti harmoonia. Meil olid samad arusaamad arenemisest. Siiatulek oli tema jaoks muidugi suur seiklus, kuid ta nägi siin potentsiaali. Tartus on ligi 100 000 elanikku, mis on sama palju kui Kaiserslauternis (linn Saksamaal, mille esindusklubi pallib hetkel 2. Bundesligas – M.T.), kus on pidevalt 38 000 inimest tribüünidel. Meil on 500 [inimest] - see on üüratu vahe, mis tuleb täita. Loomulikult me ei too Tamme staadionile 38 000 inimest, kuid sa saad aru, mida ma silmas pean.

Lisaks, kui sa vaatad meie mängijate vanust, kui noored nad on. Samuti näitasime talle, kuidas meie noortel läheb. 1996.-97. aastal sündinud poistel läheb väga hästi (U-17 eliitliigas saavutati lõppenud hooajal 2. koht – M.T.). See on kõik potentsiaal järgnevateks aastateks.

Sa ütlesid pärast Joti Stamatopouluse lahkumist, et uus peatreener jätkab nii-öelda sama rada, mida mööda klubi oli viimased kuud käinud. Palun täpsusta, millised on klubi ootused härra Erkenbrecherile?
Me ei öelnud talle, et tahame kindlat positsiooni liigatabelis. Me ootame loomulikult paremat positsiooni tabelis kui eelmine aasta ja tahame, et meeskond mängiks atraktiivselt nagu me mängisime viimases, ma arvan, üheksas mängus eelmisel hooajal.

Esikolmik mängib minu silmis erakordset jalgpalli, kuid järgnevaid tiime võime võita küll. Kuigi me ei suutnud oma võimalusi möödunud hooajal eriti hästi realiseerida, arvan, et lõime väravavõimalusi päris hästi ja mängisime fännidele atraktiivset jalgpalli. Põhiline on atraktiivset rida jätkata.

Kui kauaks uus peatreener esialgsete plaanide kohaselt Tartusse jääb?
Me sõlmisime üheaastase lepingu, kuid vaatame, kuidas meil koostöö sujub. Kui kõik toimib nii meie kui treeneri arvates, siis loomulikult jätkame koostööd. Hetkel on ta Tartu ja võistkonna suhtes positiivselt meelestatud.

Räägime lahkunud ja lahkuvatest mängijatest. Mikk Laas taastub vigastusest ja jätkab seejärel Tartu FC Santose ridades madalamates liigades. Alex Nimo otsis uut klubi ja hiljuti lõpetati tema leping poolte kokkuleppel. Kas ta leidis uue klubi?
Ma ei tea. Tema leping lõpetati – see on tõsi. Ma usun, et see oli mõlemale poolele parim otsus, kuid ma ei tea tema tulevikust midagi.

Kuid miks ta hakkas uut klubi otsima? Tal oli kehtiv leping, Tammeka jäi Meistriliigasse, mängupilt paranes... Minule tundub, et Tammekas lähevad asjad aina ülesmäge ja selline otsus paistab eemalt pisut kummaline.
Me soovisime jätkata samamoodi, kuid ütleme nii, et me ei jõudnud [Nimoga] kokkuleppele. Ma ei saa selle kohta rohkem rääkida, kuid arvan, et see oli mõlemale parim lahendus.

Millised on lood Kaspar Kaldoja ja Patoga? Patol on leping, kuid ma ei märganud teda täna (esmaspäeval – M.T.) treeningul. Samuti ei mänginud ta Levadia vastu eelmisel nädalal.
Kaspar tahtis leida uut klubi esmajoones välismaalt, kuid võib-olla ka Tallinnast, mis on meie jaoks samuti nagu välismaa. Meie uks on Kaspari jaoks alati lahti. Tal oli kapteni ja mängijana tähtis roll meeskonnas.

Ausalt öeldes ma arvan, et kui ta jääks Tartusse, siis ta areneks uue treeneri käe all veelgi ja ta saaks mänguaega, mis on väga tähtis. Ma ei usu, et ta naaseb, kuid uks on talle alati avatud.

Pato viibib hetkel välismaal testimisel. Me ootame tagasisidet tema kohta. Me teame, et me ei suuda hoida kõiki mängijaid, kuid kuni meil on kehtiv leping, oleme nii-öelda mugavas olukorras. See on normaalne, et ta käib testimistel. Võib-olla ta naaseb, võib-olla mitte.

Mis riigis Pato viibib?
Kreekas.

Kõrgliigas?
Ma ei saa seda öelda.

Kas mõni välisklubi jahib ka Tammeka eestlasi? Näiteks Siim Tennot, kel on juba välismaakogemus.
Siim Tenno on alati välisklubide vaateväljas, kuid nii meie kui Siim ise peame otsustama targasti, millisesse klubisse ja riiki tasub minna. Ta käis detsembris või novembris, ma pole kindel, vist detsembris, Saksamaal. See polnud otseselt testimine, vaid pigem võistkonnaga treenimine.

On oluline, et mängijad taipaksid, mis on puudu ja millise mänguelemendiga võib rahul olla. Ma olen alati saatnud mängijaid testimisele nii-öelda lahtise pilguga, et nad mõistaksid, mis tasemel nad on ja mille kallal tuleb veel vaeva näha.

Välishuvi on võimalik, kuid me ei mänginud nii head hooaega, et paljud klubid jookseksid meie mängijatele tormi.

Kes võiksid lisaks Siim Tennole olla Tammeka kuumimad müügiartiklid?
Ma ei oska öelda. Meil ei ole tehtud mingeid pakkumisi hetkel, kuid ilmselgelt meie võtmemängijad, parimad mängijad võiksid pakkuda huvi ka teistele. Ma arvan, et [Preche] Mboungou on samuti hea mängija. Võib-olla tema võiks mõne aja pärast siirduda edasi Euroopasse. Tegelikult on kõigil võimalus. Vaatame, kes teeb kõvasti tööd ja kel tuleb hea hooaeg.

Kõik Meistriliiga nii-öelda amatöörklubid, sealhulgas Tammeka, on väitnud, et algaval hooajal muutuvad nad poolprofessionaalseks, mis lihtsustatult tähendab, et osa mängijaid saab palka, osa mitte. Jane ütles hiljuti Postimehele, et neli-viis mängijat hakkavad saama korraliku palka ning mõned, kuid mitte kõik, väiksemat tasu.
Esiteks, ma tean, et Jane sai vihaseks [selle artikli peale], kuna ta ütles, et neli-viis mängijat saavad palka, mitte korraliku palka... Me maksame palka neile, kes tulevad kaugelt ja neile, kes on klubi heaks palju teinud. Lisaks on meil boonussüsteem.

Mulle ei meeldi termin „poolprofessionaalne“, sest minu silmis on nad (mängijad – M.T.) kõik  professionaalsed. Miks? Sest nad peavad olema kohal õigel ajal, nad peavad treenima, neil peab olema professionaalne suhtumine.

Professionaalsus ei tähenda palgasaamist. Professionaalsus algab peast ja südamest. Minu silmis peaksid nad kõik olema profid. Loomulikult me oleme poolprofid, kuna osa mängijaist peab mängima jalgpalli kooli või ülikooli kõrvalt.

Sellele, miks mõned saavad näiteks korteri ja mõned mitte, on lihtne seletus. Enamik elab ju siin Tartus oma pere juures, aga kui tuleb keegi Pärnust, Aafrikast või kust iganes, siis nad vajavad kodu, toitu ja muud – nad vajavad palka.

Kahjuks me ei saa mänguülekannete eest tasu ega arvestatavat publikutulu, mida saaks kulutada mängijate palkadele. Me peame samuti toetama klubi teisi osi, näiteks naiskonda. Ent me oleme professionaalsed sisimas.

Sellest sai küll pisut enne räägitud, kuid millised on klubi eesmärgid konkreetselt algaval hooajal?
Algaval hooajal on meie jaoks tähtis, et suudaksime võita igat meeskonda igal ajal. Meil ei ole stabiilsust, et mängida kõrgete kohtade eest, kuna meil on palju noori. Meil pole võimalusi nagu Nõmme Kaljul, Floral ja Levadial, kuid on võimalik, et üllatame neid mõnes mängus.

Eelmine hooaeg oli juba väga põnev. Oli näha, et kõik võivad kõigilt punkte võtta, nagu näitas Kuressaare võit Flora üle. Eesti jalgpall on hetkel väga huvitav ja ma usun, et heal päeval võivad kõik kõiki võita. Meie eesmärk on jõuda nii kõrgele kui võimalik, ent kindlasti vältida viimast kaht positsiooni.

Aga palliplatsivälised eesmärgid?
Loomulikult hoida finantsasjad korras. See pole küll ühe aasta eesmärk, kuid pikemas perspektiivis vajame paremaid treeningtingimusi. Algaval hooajal on tähtsaim tagada finantsstabiilsus.

Milline on Sinu nägemus Tammekast viie, kümne ja viieteistkümne aasta pärast?
Mul ei ole nägemust, mul on unistused nagu kõigil, kuid kui sa küsid igalt klubilt, mis on nende visioon, siis kõige tõenäolisem vastus on, et nad tahavad tulla viie aastaga meistriks. Siis on meil minimaalselt kümme meistrit.

Ma arvan, et see on aastast aastasse kestev võistlus – kõik muutuvad tugevamaks. Me jätkame oma edukat noortetööd – see on väga oluline. Kui sa küsid kümne aasta kohta, siis me tahame kindlasti jääda Lõuna-Eesti esinumbriks ja ma arvan, et nii ka läheb.

Samuti ma soovin, et tulevikus oleks iga mäng Tamme staadioni tribüünid rahvast täis. See peaks olema reaalne kolme-nelja aasta pärast, et meil on 1000 – 1500 pealtvaatajat. Ma arvan, et Tartu on magav hiiglane ja on aeg teda äratada.

Viimaseks, millal võiks Tammekast saada Eesti-mõistes profiklubi?
Ma arvan, et see juhtub siis, kui me suudame viia Tammeka euromängudele, kas siis liiga või karikasarja kaudu. See toob klubisse lisaraha ja oleks hea lähteasend. Loodetavasti suudame muutuda täisprofessionaalseks kolme aasta jooksul.