Kes veel ei tea, siis minu nimi on Jasper. Olen suuremal-vähemal määral jalgpallifänn, kelle lemmikklubiks on punamustades särkides poisid Itaaliast Associazione Calcio Milan. Tänu suurele võidule Champions League’is aastal 1994 jõudis nende poster minu venna kaudu meie ühise toa seinale ja edaspidine on juba ajalugu.

Tõsiselt olen unistanud derby nägemisest juba 4 aastat ning „proovinud“ kohale jõuda viimased kolm. Eelnevatel kordadel olin liiga kergelt alla andnud, kuid enam mitte. Muud võimalust lihtsalt polnud. Sõites kirjutasin paberile omi mõtteid, seega mõned võivad jääda vähe poolikuks ja arusaamatuks, sest ega ma ise ka nii hästi enda kirjutatust aru saa.

Väljasõidu algusest

Sõitu alustan ma mängupiletita. Mul on vaid lubadus ühelt Milani foorumi kasutajalt, kelle pseudoks on Pupone*10. Ööbimise panin kinni ühes noorte hostelis, mille arvustus soovitas sinna mitte mingil juhul minna. Materiaalsetel kaalutlustel polnud mul erilist valikut. Ühe öö olen sunnitud veetma ka Berliini lennujaamas. Põhimõtteliselt on mul paigas vaid üks asi: NÄHA DERBYT!

Kaasa pakkisin endale:
-Ipod, kelle ma jutu käigus nimetasin Jeedeniks, et mitte liiga palju reklaami teha. Nime puhul inspireeris mingi saksakeelne silt. Temale on ka laadija kaasas.
-riided (kaks t-särki, vihmakeep, teksad, kaks dzemprit, fänniasjad nagu sall ja müts ja need mis seljas)
-telefon (varastamiskindel 3310), raha, pangakaart, kindlustuskaart
-mapp, kus on erinevaid pabereid alates joonestamisülesannetega ja lõpetades „Maailma investeeringute“ kokkuvõttega
-Itaalia keele õpik
-Stardipaketid roaminguks (see on üks popp sõna, millega EMT kõnekaarte müüb välismaal rääkimiseks. Lugege kindlasti eelnevalt leping ja kõik asjad läbi enne, kui veendute, et see on parim lahendus)
-hügieenitarbed, tabletid erinevate valude vastu ning kolm kondoomi, millega saab vihma korral elektroonika päästa
-lisaks kõigele sellele ka attitude

Kokku on seega seljakotitäis riideid ja mapp.

26. oktoober 2006

14:00. Lennujaamas hakkab juba pull pihta. Olles olnud järjekorras 15 minutit, kuulen et pardale lastakse hetkel vaid A ja B klassi piletitega. Minu täheks on (trummid)...Y. Mõtlen istuda maha ja kirjutada selle peale paar sõna, aga niikui maha istun ja mapi lahti löön, kutsutakse kogu alfabet järjekorda. Astun viimasena lennukisse ja valmistun oma esimeseks õhkutõusuks.

Tuju on nullis, sest kuidagi nüri on nii üksinda sõita. Mitte midagi tehes leian oma riietelt viis plekki - kaks pastakaplekki, ühe aegumatu verepleki tagil, ühe kahtlase pruuni pleki pükstel ja ühe kahtlase kollase pleki samuti pükstel. Vaatluse järgi pole tegu väljaheidetega. Äkitselt muutub tuju paremaks ning naeratus tuleb näole - Jeeden shuffle’dab Beatles’i viisile kirjutatud laulu Serie B. Grazie Juventus, grazie Moggi.

18:30. Jälle on ilgelt juhe olla. Tegelikult oli juba kaks tundi tagasi, aga siis sai „Sporditäht“ kaanest kaaneni läbi loetud. CL artikkel oli masendav. Ja Erki Nool näeb ka vigu hoopis teistes kohtades, kui mina. Samal ajal inimesed lennujaamas muudkui tulevad ja lähevad ning tundub, et ainult mina passin siin pikemat aega. Võinuks ju minna ka linna peale tuiama, aga ei riskinud.

Mingid Inglise pubekad teevad must „salaja“ pilti, aga nendega ma ju ometi rääkima ei lähe. Mis seal ikka - 16,5 tunni pärast on check-in. Jeeden motiveerib looga Vangelis - The Conquest of Paradise: 1492.

20:00. Kuus tundi oodatud, 14 veel... Kuulen juba hääli. Nad ütlevad: „Ema, anna padruneid!“. Lennujaam on ühtäkki vaikseks jäänud. Mõte proovida õppetööd teha elimineerib totaalselt sõlmes juhtme.

22:00. 12 tundi tsekkamiseni. Jaamas on kaks tüdrukut ja mina. Ei viitsi nendega rääkima minna ja üks neist lahkub kirjutamise ajal.

Vahepeal laadin pool tundi Jeedenit. Olen personalitubade vahelisel alal, kust avaneb hea vaade kogu lennujaamale. Jälgin pingsalt kella ja töötajate liigutusi. Keegi mind seetõttu veel terroristiks ei pea ning õhtu läheb tegevuseta edasi. Jeeden ütleb seepeale mingil hetkel Blutomiumboy - Brainshooter.

Päeva reisisoovitus: Eurotsoonis reisides võta kaasa ainult paberraha ja kaarte mahutav rahakott. Alati leidub muid kohti, kuhu münte panna.

27. oktoober 2006

01:00 Poole peal juba. Tundub, et unetusega mul probleeme enam pole. Ei julge lihtsalt magama jääda. Read on täienenud ning igal pingil laiutab keegi. Üks tots norskab ka.

03:00. Kuulsin/kuulasin just olude sunnil kaks tundi Poola keelt. Sšzžgbdtkqr.

05:00. Jaamas algas jälle elu. Mingi kooliekskursioon omastab minu pinki. Kolme koha peale on nad mahutanud juba kuus inimest.

08:00. Kaks tundi veel...Teen endast pilti ja mingi neiu naerab minu üle. Esmapilgul tundub, et tegu on narkomaaniga. Seejärel jääb ta aga magama ning ma uurin, kuhu ta läheb. Tuleb välja, et tegu on poolatariga, kelle Pariisi lend lükati neli tundi edasi.

09:00. Oranži värvi vastu on tekkimas allergia.

11:26. Läbisin just check-ini ja sain kõne Lucalt. Tuleb välja, et mulle on reserveeritud mängupilet. Nägu on nii rõõmu täis, et inimesed vaatavad mind kui imelikku. Lennukis on norm, sest minu kõrval on üks vähestest vabadest kohtadest ja saab laiutada.

15:00. Malpensa lennujaamast bussiga Milano kesklinna sõites näeb tõelist itaallast ehk bussijuhti, kes seletab kahe käega enda kõrval olevale naisele mingit juttu, ise liikluses kaost külvates. Uni on megasuur, kuid selline sõidustiil äratab pärast kaht sekundit alati jälle üles. Tähelepanekuna leian, et enim kasutatud „pedaal“ Itaalias on signaal.

16:00. Lõpuks siis keskjaamas, mis on tõeline ämblikuvõrk. Kolm korda küsin abi ja poolteist tundi kondan ringi, enne kui lõpuks õige suuna kätte saan. Edasi kaks metroo otsa ja olengi omadega hostelis. Täitsa kobe värk tundub, kui arvustusega kõrvutada.

21:00. Käisin vahepeal internetikohvikus ja supermarketis. Mõlemad olid parajad elamused. Kohvik oli minisuuruses ülikange kohviga (Voltaire oli vist see sell, kes päevas omal ajal selliseid üle 30 kerre keeras) ning siltidega seintel (vaata pilte).

Supermarket paistis silma ülisuure erinevate salatilehtede valikuga ja rahasüsteemiga. Nimelt näitab elektroonika sellist summat, millest maksma peab vaid pool. Hosteli tšekil on sama lugu. Mingi Itaalia stiil siis järelikult. Poes oli naljakas ka jäätiseleti taga vesistades raamaturiiuli otsa komistada. Huvitav, et poe turval oli püstol värvli vahel.

Kuigi arvasin, et üksi reisides alkoholi juua ei tohi, teen siiski ühe õlle. Külmast higine 0,66 Beck’s toetab mind sõnade seadmisel. Kuus tundi und kahe eelneva öö peale toob loodetavasti hea une.

28. oktoober 2006

8:00. Uni oli normaalne. Kell 7:30 ärkasin siiski üles, sest tätoveeritud kiilakas arvas, et tal on vaja tuld kasutada. Pole hullu. Sõin, pesin ja lõpuks sattusin isegi eelnevalt mainituga vestlusse. Oli viisakas mees nimega Marco. Jalgpalli väga ei pidavat vaatama, aga muidu hoiab pöialt Torinole.

Nüüd on plaan minna San Siro muuseumisse. Ilm on mittelubav - udune ja niiske. Eile oli muideks päikesepaiste.

13:15. Mängu tõttu oli muuseum kinni. Ostsin siis staadioniümbruses olles ühele Eesti kaaskannatajale Vikile salli ja uurisin staadionit väljastpoolt. Juba kella kümnest olid spekulandid kohal, samuti ka politsei.

Päevaplaan löödi minu jaoks lootusetult sassi, sest kultuuriväärtustega arvasin ennast tutvuvat pühapäeval. Need mind üldjuhul väga ei huvita ka. Mulle meeldib rohkem mööda linna ringi uitada, vaadata ja tunnetada eluolu. Itaalias tekib selline tunne, et peaks vaatama, mis marki riideid ostad. Need nagu paneks paika, kes sa oled. Muidu on tänavapilt tore. Igal pool on esimestel korrustel pereärid, mille müüjad kuskil kesktänaval puntras koos maailmaasju arutavad. Sellised ametiühingute koosolekud näivad toimuvat kõikjal, olgu osalisteks bussijuhid, piletikontrolörid, politseinikud või kes iganes.

Staadionil käigust jäi veel mainimata, et tänaval nimega Caprilli loendasin ma kokku ligi 90 antijuve sõnumit kuskil 500 meetri peale. Täpset arvu on raske anda, sest ise ka ei saanud aru, kas viiemeetrisele seinale kirjutatu oli mõeldud ühe sõnumina või eraldi.

Linn hakkab vaikselt värve võtma.

17:14. Saabusin just internetikohvikust hostelisse ning juba on poolehoidjad sellegi kaheks värvinud. See tekitab erilise värina nagu midagi ütlemata erilist on kohe juhtumas. Jeeden: Phil Collins-Something in the Air Tonight.

23:59. No mida öelda, kui tunded on nii segamini. Arvan, et Eestis televiisorist mängu vaadates oleks närvid rohkem läbi. Siin sai ikka üks eluunistustest teoks tehtud ja sellega on mingigi rahulolu. Lisaks sai staadionil ennast ilusti tühjaks karjutud.

Selline tunne on, et esimene läheb ikka aia taha.

Mängu ajal olin suht krampis. Nagu väike laps, kes täiesti uude maailma sattunud. Ei teadnud, mida jälgida, sest tahaks ju kõike korraga endasse haarata - ultrate skenet, varumeeste pingi reaktsioone, erinevaid liine väljakul ja veel mitmeid muid asju. Viigist jäi puudu mõni minut, ütleb sisetunne. Igatahes on kaotuse masendus segamini lõpuks kohale jõudmise tundega.

Mängu kirjeldab iseenesest parimalt Vaapo Vaher 1993. aasta juuni sporditähes: "Noh - vaikne eelmäng ja kompamine esimesel poolajal, mis mängu arenedes kasvab üle aina ägedamateks rünnakuhoogudeks, üha kirglikumalt tungitakse partneri karistusalasse, edasi-tagasi tormlevad mehed, sisse ja välja, atakk järgneb atakile, tõuge tõukele, erutus kasvab mängijais ja tribüünidel, kuni - võimsast orgastilisest löögist purskub pall väravavõrku, paisates mängijad ja publiku naudingu tippu. Tribüünid oigavad ja uluvad, iharuse kõrgkuumuses ringitraaviv väravalööja demonstreerib aga, mida see kõik tähendab, imiteerides rusikas jäigastunud käsivarrega sugustumisliigutusi."

Puudu jäi Milani fännide poolt vaadatuna vaid sellest viimasest löögist. Stankovici reaktsiooni nähes peaks Interistadele see jutt mingil määral toimima. Eks nad lasid piltlikult öeldes püksid täis ka, kui viimane nurgalöök oli, sest see, mis viimase viie minuti jooksul toimus, ei olnud pelgalt laul ja lärm, vaid maavärin. Siinkohal mainin, et kuigi Milan ja Inter jagavad staadionit, oli tegu Milani kodumänguga. See aga tähendab, et piletite ostmisel on eelisõigus Milaniga seotud (fänni)organisatsioonidel ja kogu väljak va. Curva Nord, on sisse õnnistatud punamustade lippudega. Pealtvaatajaid on kesksektorites silmaga hinnates siiski pooleks. Väga huvitav on vaadata, kuidas mõned sõprus- ja perekonnad istuvad kõrvuti eri värvides või mängu ajaks lahkuvad eri sektoritesse.

Ultratest niipalju, et nende omavaheline võitlus kestis terve mängu. Kogu aeg saadeti üksteisele sõnumeid. Alguses näidati loomulikult ülecurvalisi koreograafiaid, milles Inter austas hiljuti meie seast lahkunud legendaarset Gianfranco Facchettit ja Milan tögas Interi tiitlivõitu. Teise poolaja koreograafiad jäid mulle vähe arusaamatuks, aga eks neid saab internetist välja juurida.

Ultrad loomulikult laulsid terve aja. Aeg-ajalt võttis ka ülejäänud publik laulu üles. Meeldejäävamad olid Interi austuslaul Marco Materazzile, kes kahe kollase tõttu pärast värava tähistamist väljakult lahkus ja Milani poolelt reaktsioon Gilardino värava mittelugemisele, kui lauldi a la „Core la Juve“ (häälduse järgi) Lisaks laulsid Interi fännid oma klubist olé-olé-olé viisil, aga selle võtsid rossonerid kiirelt üle ning lisasid pauside juurde sõna „merda“. Lõpus, kui viimase vabalöögi ajaks Milani väravavaht Dida vastaste kasti jooksis, skandeeris ka kogu punamustade vägi üle staadioni „DI-DA...DI-DA...DI-DA“.

Päeva reisisoovitus tax-free kilekotilt: India - 7 hours of relaxed flight.

29. oktoober 2006

7:30. Hommikul on endiselt väike kass peal. Aga vahet pole - nüüd võib vähemalt õlut lürpida, sest eesmärk täidetud. Selline mõte juba sellisel kellaajal (vahepeal keerati ka kellasid tunnikese tagasi).

Eile aitas Jeeden veel enne magamaminekut Terminator Theme’iga. I’ll be back.

Vaimusilmas kummitab endiselt Nesta löök, mida nägin sellise nurga alt, et see näis sisse minevat ning olin juba õhku varunud hullumeelse karjatuse jaoks. Hiljem uudistest nähes tuli välja, et tegelikult olid kolm Milani mängijat selles situatsioonis ka suluseisus.

Kahjuks pean tõdema, et märkmed selle päeva kohta on kadunud. Võib-olla kunagi üles leides saab juttu vähe sätitud. Igatahes käisin staadionil muuseumis ja tuuril. Tegin ka pilte koristatavast staadionist ja riietusruumist. Haiguste kartuses ma Interi garderoobi ei sisenenud. Meeles on veel, et õlut ma ei joonud, sest valekalkulatsioonide või ärakaotamise tagajärjel olin 20 euri võrra vaesemaks jäänud. Lisaks ei saanud kaardilt miskipärast raha võtta.

Ja kuidagi leidsin üles kohaliku laada. Seal pakkus elamusi rihmade, käepaelte ja riiete vahel vannimüüja ning hiljem diivanimüüja. Oli ka tore juustu- ja vorstilett, mida ühel pool reklaamis pilt kitsest ja teisel poolel metssea pea topis.

Öeldakse, et pane vaid näpp Itaalia kaardile ja sa leiad sealt mõne ajaloolise tegelase. Mina komistasin QT8 rajoonis ringi uidates Verdi kuju otsa (pildike ka). Rajoonist niipalju, et väga meeldiv oli. Lugesin, et see olevat projekteeritud ühesuunaliste teedega, et ära hoida ummikuid, ehk siis ei saa selle rajooni teid kasutada linna läbimiseks. Rohelus ja erinevas suuruses majad lõid meeldiva ning koduse Nõmme tunde. Ainukesteks segajateks olid kaks tütarlast, kes õhtutundidel hosteli tänavaotsades ennast pakkusid.

Päeva reisisoovitus: Ära võta mobiilile laadijat kaasa, sest alati saab ka muul moel üles ärgata. Ja kuhu sul ikka nii väga helistada vaja on.

30. oktoober 2006

10:06. Hommikul kirjutasin end hostelist välja ja suundusin esimese metroorongi peale. Tuli aga uskumatu häda ning asusin 6:40 Duomo väljakul WC-d otsima. Lõpuks leidsin ühe restoranipidaja, kes välikohvikut avades mulle abi pakkus. Pärast seda kiirelt keskjaama Malpensa bussi peale. Kõik näis petlikult selja taha jäävat.

7:50 kohale jõudma pidanud buss jäi umbes kilomeeter enne lennujaama ummikusse. 8:00. sisenesin terminali paaniliselt Easyjeti kassasid otsima. Nägin kolme nende töötajat ning rahunesin, arvates et nemad juhatavadki mind soovitud kohta. Jõudes terminali teise otsa kohvikusse sain aru, et suund oli täiesti vale ja panin tuhatnelja teisele poole. Kohale jõudes olid kassad juba tühjad.

Ots ringi ja tuhatnelja tagasi teisele poole töötajatega rääkima. Neilt sain väga inimliku vastuse „Sorry, we’re on a break. Come back tomorrow!“ Lootuses rääkida lennujaamajuhiga kurtsin muret umbes viiele erinevale inimesele, kes üksteisevõidu mind jälle järgmise juurde suunasid. Äkitselt oli kell 8:40 ja minu lend läinud. "Jälle plussis" öeldakse selle peale irooniliselt.

Võtsin siis oma reserveeringu ning maalisin sinna suurelt ja jämedalt kirja „F**K THIS COMPANY“. Et lugejaile selgem oleks, siis minu seis oli järgnev: telefonil oli aku täiesti tühi ja laadijat polnud kaasas, sularaha oli teadlikult 0 (hiljem leidsin mingi euri ja sendid peale), ISIC-kaart oli vigastatud ja sellelt raha välja võtta ei saanud, olin omadega Itaalias, kus inglise keelt räägitakse vähe ehk mitte üldse, linnast olin 50 minuti ja 5 € bussisõidu kaugusel.

14:57. Pärast tunniajalist laadija mangumist, tunniajalist sentide küsimist ja kahetunnilist hääletamist kirjutasin järgnevalt: „Mul ei oleks midagi selle vastu, kui keegi kamikazega selle Malpensa lennujaama õhku lennutaks. Lihtsalt istuks ja ootaks ühtki lihast liigutamata. Inimesed on nii toredad, et 50 senti küsides peavad sind röövliks, politsei on nii tore, et kuuldes krediitkaardi juhtumi kohta, näitab minu kaarti partnerile ja naerab pea kuklas.

16:46. Lõpuks sain töötajate parklas inimesi otsides tuttavaks Catarinaga, kes oli suundumas Milanosse. Nüüd vaid vaja saatkond üles leida. Kuna Eesti oma on Roomas, siis sain infotädilt Hispania ja Leedu aadressid. Jeeden: Kino - Vremja jest, deneg netu.

20:00. Veendusin, et saatkonnad on juba kinni ja leidsin kotist ühe euro. Sellega sõidan tagasi hosteli juurde.

22:15. Sain ära räägitud kohaliku internetikohviku teenindaja ning kontakti perega. Loodetavasti saavad nad mulle pileti ja mina leian sõbralikust hostelist inimese, kellel on sobiv laadija.

00:00. Olen hosteli keldrikorrusel sööklas, kus araablased kuulavad oma muusikat ja tantsivad. Mõlemad vaatame üksteist imelikult. Igatahes laadijat ei saanud, sest küll oli mul liiga vana mudel, küll oli vale pistikulahendus. Igatahes hosteli töötajatele pole ma midagi öelnud, sest terve päeva olen kuulnud vaid negatiivseid vastuseid. Otsustasin vaikselt kuidagi ühe trepi alla magama minna.

Päeva reisisoovitus: Eest konsulaadi number sokisääres ei tähenda veel seda, et sa sellega kontakti saad.

31. oktoober 2006

06:00. Läksin hoopis telekatuppa ning vaatasin kella kaheni programme. Seejärel jäin ausa näoga sinna ühele diivanile magama (pilt on ka). Keegi mind üles ei äratanud. Arvatavasti tänu sellele, et seal oli administraatoritel väga palju tööd ning nägu oli juba tuttav. Kas ma mainisin, et selles ööbimiskohas võib olla vaid kolm päeva, sest tegu on mingi ringireisijate kohaga?

11:05. Hommikul püüdsin jälle saatkonnast abi saada, sest Malpensa pileti raha mul polnud. Tuli välja, et tegu oli hoopis Hispaania vaatamisväärsusi tutvustava turistiinfo puntiga. Vähemasti olin vahepeal teada saanud, et samal päeval on mul pilet Estonian Airi lennule.

Egas midagi. Küsisin abi politseilt, kelle esialgne soe naeratus näib asjad paika lükkavat. Siis tuli aga mees minu juurde Vene konsulaadi numbriga. Sõnast „no“ ta aru ei saanud. Samuti sõnast „European Union“. Polnud muud valikut, kui "russii"’le lisada eelnevalt Interi laulus kuuldud M-sõna. Siis sai mees aru ja tõi mulle Soome numbri ning andis ka 50 senti telefonikõne jaoks. Telefoni loomulikult vastu ei võetud.

Närvitsesin veidi ja suundusin busside juurde. Esimese piletimüüja käest abi paludes kutsus bussijuht mind eravestlusele. Vaatas korra eemale ning ütles: „Second bus!“. Läksingi järgmise juurde ja kurtsin muret, kuni juht keeras pea ära ning viipas käega „mine sisse“. Lõpuks.

13:40. Olen lennuki peal. Küsimust, mis võiks veel valesti minna ma teiste reisijate huvides ei küsi.

Lõppsõna

Oli sündmusterohke reis ja peaeesmärk sai täidetud. Kõik muu on boonus. Kuna ülejäänu kipub negatiivseks jääma, siis tuleb võtta seda kui õpetlikku kogemust. Praeguseks on probleemid jäänud juba selja taha ja nende üle on tore koos sõpradega naerda.

Vaata ka:
Pildigalerii: Ihuüksi Milanosse derbyle