Kaimar Saag: soovitud läbilööki ma Taanis ei teinud (5)
Rootsi esiliigaklubiga Assyriska FF lepingu sõlminud Kaimar Saag räägib värskes Jalka numbris oma Taani aastatest ja tunnistab, et läbilöök jäi tegemata. Aga ta usub, et temas on potentsiaali lüüa läbi nii mõnes Skandinaavia riigis kui ka mujal maailmas.
Su väliskarjäär algas 2008. aastal Taani meistriliigaklubis Silkeborg. Sealt liikusid 2012. aastal aste madalamasse liigasse Vejle Boldklub Koldingisse. Miks?
Silkeborg tahtis, et ma sinna jääks, aga ma ei olnud mänguajaga rahul. Liiga vähe sain mängida. Otsustasin, et pean seda mujalt leidma. Arvestus oli selline, et lähen küll liiga jagu madalamale mängima, aga seal saan kindlasti mänguaega, näitan oma potentsiaali ja saan uuesti üles tagasi liikuda.
Ja siis said vigastada?
Jõudsin mängida seitse mängu ja põlv läks. See oli selline individuaalvigastus, et hüppasin üles, all tehti pukki ja mul läks jalg sirgelt maha – korraks käis nõks ja jalg käis teistpidi. Vejle arstid ütlesid, et pole midagi viga, ja ma tegin kaks kuud trenni. Siis oli kõik. Detsembris läksin operatsioonile ja mänguvalmis sain alles juulis 2013. Meeskonnal oli vahepeal uus treener, kes polnud minu mängu näinud. Jäin tema plaanidest välja, duublit ka polnud. Raske oli end tõestada.
Aga lõpuks see õnnestus?
Jah, kuigi olin hüppeliigese põletiku tõttu üle kuu aja väljas. Lõpus hakkasin mänguaega saama, kuigi seda jäi väheseks. Samas suutsin end treenerile näidata. Nad tahtsid, et ma sinna jääks. Öeldi, et okei, mine puhkusele ja me pakume sulle pärast seda midagi. Siis tekkisid rahaprobleemid ja mängijatel võeti palka maha. Mulle kinnitati jätkuvalt, et nad tahavad mind ja leiavad mulle midagi. Tulin neile vastu, ei hakanud midagi muud otsima, aga kui tagasi läksin, siis öeldi, et pole raha pakkuda. Spordidirektor ütles meedias samamoodi.
Vejle Boldklub Kolding, kus mängisid, eksisteeris ainult kolm aastat: tekkis kahe klubi ühinemise kaudu ja lagunes uuesti kaheks klubiks. Mis seal juhtus?
Ma täpselt ei uurinud, aga uuesti laiali nad läksid. Sain aru, et vana Vejle meeldis fännidele rohkem. Fännirühmitus Crazy Reds ei tulnud enam vaatama. Rahaseisud olid ka hapud. Kui uuesti lahku mindi, siis elavnes publik ja fännid tulid tagasi.
Pärast äraütlemist olid siis ootamatult ilma klubita?
Jah. Aga siis tuligi Rootsi variant Assyriska FFis ja ma väga palju ei mõelnud. Himu oli mängida. Leping kestab novembri keskpaigani.
Kas Rootsi tugevuselt teine liiga pole sulle liiga madal tase?
Nojah, aga kuidas end müüa, kui oled nii kaua olnud vigastatud? Müüa saab end mänguga, aga kuhu mul pressida, kui midagi erilist ette näidata pole? Taani ma oleks oma sidemete kaudu saanud, aga mitte meistriliigasse. Sellest allpool tasemel on palju poolprofessionaale ja kui sa pole kohalik, on niimoodi raske. Kui oleks kohapeal rohkem sisse elanud, siis ehk oleks niimoodi nõus mängima. Ega ma väga otsinud ka. Mõttes tiksus, et vaja on trenni teha, ja kui Assyriska pakkumine tuli, tundus, et mänguaega saab, ning selle pealt otsustasin.
Kas sa siis Taanis polnud end piisavalt sisse elanud?
Ei-ei, ma pidasin silmas pikemat perspektiivi: mul pole olnud kavas Taani elama jääda, olen sidunud oma tuleviku Eestiga. Kui jääks Taani elama, siis võiks poolprofina mängida ja kõrvalt midagi muud teha.
Taani keele said ikka suhu?
Aru saan kõigest, mis mulle räägitakse, aga ise räägin inglise keeles vastu. Mul jäi kõik selle taha, et ma ei hakanud taani keelt vastu purssima.
Taani jalgpalli tuntakse maailmas eelkõige koondise kaudu. See on selline tehniline ja loov jalgpall. Milline on Taani jalgpall seestpoolt vaadates?
Meistriliiga on tehnilisem. Mulle sobis see paremini, oli lihtsam. Esiliiga on robustsem ja seal on palju noori, kes püüavad end iga hinna eest tõestada. Pahatihti tehakse lihtlabaseid vigu, millega tuli arvestada, et vigastustest pääseda.
Kuidas sa vigastusest taastumise aja üle elasid?
See on üks raskeim asi, mille olen läbi teinud ja millest välja tulnud. Taastusravi kestis pool aastat, mille jooksul käisin kaks korda päevas spetsharjutusi tegemas. Pühapäev oli vaba.
Igav oli ka?
Muidugi. Vabal päeval käisin vaatamas, kuidas teised mängivad. Mõnes mõttes võib öelda, et õnneks oli mul meeskonnakaaslasena saatusekaaslane olemas ja koos oli kergem seda kõike taluda. Kui füsio ütles, et Saag, nüüd oled valmis, ja ma sain esimest korda sada protsenti trenni teha, oli hea tunne.
Kas nüüd on kõik korras või hoiad end ikka alateadlikult tagasi?
Alguses oli psühholoogiline barjäär ja tegin ettevaatlikult. Oli tunne, et ikka lonkan edasi, aga see läks kiiresti üle. Kiirustestis, milleks on 30 meetri jooks, olen 0,15 sekundit varasemast aeglasem.
Mis arstid ütlevad?
Ütlevad, et kiirus tuleb ajapikku tagasi, et pole hullu. Jalg ise on samasugune nagu enne: ei valuta, probleeme ei tekita.
Mida sinult Assyriskas oodatakse?
Väravaid. Nad tahtsid tipuründajat. Ootused on suured. Üllatav, et meeskond on väga tehniline, isegi Vejle ei olnud selline. Probleem on selles, et 16-kasti juures pole otsustajaid. Neil ei ole lõpetajat, nad jäävad trikitama.
Kas suured ootused sulle kammitsevalt ei mõju?
Olen 2008. aastast alates välisklubis mänginud ja seega on kogemusi piisavalt. Ei usu, et need ootused mind mõjutavad. Ma tean, milleks suuteline olen, ja usun, et suudan võistkonda aidata.
Milline ründaja sa ise oled: kas realiseerija või olukordade looja?
Mulle tundub, et nooremana olin rohkem realiseerija vend, kui meenutada Levadia duubli aegu.
Mul on sama tunne, et varem olid rohkem realiseerija tüüp. Kuidas sel juhul Assyriskas väravad tulema hakkavad?
Ma ei pabista selle koha pealt. Nüüd olen universaalsem. Pärast vigastust Vejles mängisin number 10 koha peal, kus pidin rohkem pallile vastu tulema ja palli hoidma. Varem jooksin pikkade pallide peale. Nüüd olen pallikontrolli juurde saanud ja platsinägemist on juurde tulnud. Ego ma ei ole, et üksi teen ja ise lõpetan. Usun, et Assyriskas saan oma kogemusi rakendada ja võin nii pallile vastu tulla ja teistele võimalusi luua kui ka ise ära lüüa.
Nüüd oled saanud koondisekutse, aga vahepeal on sulle konkurente juurde tekkinud: Henri Anier, Henrik Ojamaa ja varba on ukse vahele pistnud ka Hannes Anier ja Frank Liivak. Mis on sinu trumbid nende ees?
Eks igal ründajal on omad trumbid ja treener otsustab, milliseid trumpe kasutab.
Sa näed end koondises just number 9 kohal?
Endale meeldib kõige rohkem number 9 kohal mängida, aga olen harjunud ka ründaja-aluse positsiooniga.
Koondisemänge oli ka valus kõrvalt vaadata?
Olen terve aja Taanis koondisekutset oodanud. Isegi siis, kui samal ajal klubis mänguaega ootasin. Muidugi ma teadsin, et kui klubis mängida ei saa, pole ka koondisse asja, aga sisimas ma ikkagi ootasin, et kutsutakse. Koondisekutse annab supertunde, seda ootab iga jalgpallur.
Oled püsinud Skandinaavias. Kas sealt välja ka oled vaadanud?
Olen selle peale lihtsalt mõelnud. Olen kunstmurul vähe mänginud ja tõeline jalgpall käib ikka päris murul. Seetõttu soovin tõesti mängida Skandinaaviast lõuna pool. Vejle oli mõeldud ikkagi vahepeatusena, mille järel olen tahtnud uut lehte ette keerata. Paraku pean endale tunnistama, et Taanis ei olnud sellist läbilööki, mida lootsin. Kui sa just teistest peajagu üle pole ja oled neist parem ainult natuke, siis on edasiminekuks vaja, et inimesed sind usaldaks. Kui sind ei usaldata, siis asjad ei jookse soovitud moel kokku.
Sina kogesid, et sind Taanis ei usaldatud?
Mõnikord oli küll selline tunne.
Tunned, et võid end välisklubis maksma panna?
Muidugi. Vejle klubis tundsin headel hetkedel, et olin kõigist üle. See oli hea tunne. Seda tunnet sooviks koondise juures ka tulevikus rohkem. See morjendab, et ma pole inimestele suutnud end tõestada. Näen ja tean, milleks suuteline olen, aga seda on vaja ka teistele näidata. Elus on ikka tõusud ja mõõnad. Alla andnud ma küll pole.
