Novembrikuistest koondisemängudest eemale jäänud Mattias Käit rääkis esimest korda avalikult, kui tõsine peatrauma tal tegelikult oli. Kokku on tema mängupaus veninud juba poolteise kuu pikkuseks.

Käidi jaoks oli praegune peapõrutus juba neljas ja selgelt kõige hullem. Kui varem on poolkaitsja nädalaga tagasi trenni pääsenud, siis nüüd võttis täielik taastumine üle kuu. Käit võrdles enda peavigastust TJK Legioni poolkaitsja German Šleini omaga, mille kohta saab lugeda siit.

Oktoobris läks Käidil koondises suurepäraselt. Ta mängis koos Vladislav Kreidaga koos keskväljal ja sai kiita nii fännidelt, ekspertidelt kui ajakirjanikelt. Soccernet.ee valis ta kohtumises Armeenia vastu Eesti koondise parimaks. Seejärel läks ta tagasi Domžalesse, kus juba esimeses trennis kõik nihu läks.

"Harjutasime väidetavalt tsenderduste pealt väravalöömist (ingl keeles crossing & finishing - R. V.), kus olime paarides. Just nimelt väidetavalt, sest ma ei mäleta siiani sellest päevast mitte midagi, kuni olin juba haigla poole teel ja sealt samal õhtul koju sain. Meeskonnakaaslane oli mulle palliga umbes kümne meetri pealt oimukohta löönud. Kukkusin kohe pikali ja kaotasin teadvuse. Mind aidati füsioruumi, kust viidi juba haiglasse," kirjeldas Käit hetki, mida ta isiklikult ei mäleta, vaid vahendab teiste räägitut.

Käit lisas, et selle kõige keskel oli ta suhelnud oma vana trennikaaslasega, aga sai sellest alles hiljem teada. "Ma ei mäletanud isegi seda, et olen Sloveenias või seda, et ka mu tüdruksõber siin on. Samuti ei teadnud ma enam oma telefonikoodi, aga õnneks on tänapäeva tehnoloogia abil võimalik end näo järgi tuvastada," naeris ta. "Minuti jooksul olin korduvalt küsinud, mis päev täna on ja siiani ei mäleta ma sellest ise mitte midagi. Kui see kõik juhtus mul esmaspäeval, 19. oktoobril, siis reedel proovisin ma võistkonnaga kergelt soojendust kaasa teha, aga ei suutnud. Järgmine päev iiveldas ja oksendasin. Olin nädal aega rahulikult kodus  ja proovisin järgmisel reedel uuesti soojendust kaasa teha, kuid aju andis kiirelt signaalid, et ei ole selleks valmis. Järgmisel õhtul kordus kodus kõik uuesti."

"Tugev iiveldus ja oksendamine viisid mind taas haiglasse. Tehti uued uuringud, mis näitasid, et tegelikult on kõik korras. Esimesed kaks nädalat olin ma iga päev valuvaigistite peal. Pärast teist nädalat sain aru, et koondisega ei saa ma seekord liituda. Olukord polnud absoluutselt paranenud ja pidin uuesti haiglasse minema."

Löögihetkest on nüüd möödas üle kuu ja Käit saab lõpuks ometi meeskonnaga trenni teha. Tasapisi on koormust tõstetud. "Täna (neljapäeval - R. V.) tegin esimest korda kaasa kogu trenni. Enesetunne on hea ja tagasi platsile loodan pääseda järgmisel nädalal. Kiirustada ma ei taha, sest löök oli ikka väga tugev ja tuleb olla ettevaatlik."

Käidi olukorra muutis vaimselt eriti hulluks see, et paranemiseks ei saanud ta ise otseselt mitte midagi teha. Arstid palusid tal lihtsalt magada ja lamada. Ei tohtinud isegi raamatut lugeda, telerit vaadata, arvutis olla ega telefoni näppida. "Eks ma ikka ilmselgelt natuke keelust üle astusin. Päevad otsa järjest lage passida on keeruline," meenutas Käit rasket kuud.