Eesti koondise masendavale allajäämisele Ukraina vastu võib leida mitmeid objektiivseid põhjuseid, kuid vaata kust otsast tahes, masendav oli see ikkagi.

Kõik sai otsustatud juba poolajaga ning mängupilti vaadates tuleb olla isegi õnnelik, et kohtumine vaid neljaväravalise saunaga lõppes. Raske on tuua kedagi eestlastest eraldi esile, sest tasemevahe paistis silma igas liinis ja nii 90 minutit järjest.

Kui üldse kedagi kiita saab, siis on selleks hullemast hävingust päästnud väravavaht Mihkel Aksalu. Ning mingil määral ka poolajal sekkunud vahetusmängijad, kes pakkusid vähemalt mõned veidigi helgemad hetked.

Põhitegijate vähene kontsentratsioon algkoosseisus maksis kätte, sest ükski sinisärklane ei saanud pallihoidmisega hakkama ning nii tuli ise pidevalt pallita tööd rügada. Ning ka see ülesanne käis üle jõu, sest koduseks EM-iks tippvormi timmiv Ukraina oli võimsam, tehnilisem, värskem ja ilmselgelt ka motiveeritum. Kui nad said väravamaitse kätte, oli neid juba väga raske pidurdada.

Kuna allajäämine oli niivõrd selge ja üleüldine, siis hindab Soccernet seekord koondislasi gruppidena.

Soccernet.ee toimetuse hinnangud:

Eesti rahuldavaim Mihkel Aksalu - 5. Kui kolmanda värava olukord välja arvata, siis teistes tal erilist süüd ei olnud. Paremal päeval oleks mõnes olukorras ehk veel päästa suutnud ja kaitse juhendamine jättis samuti soovida. Siiski sooritas ta mitmeid häid tõrjeid ja päästis Eesti veel suuremast häbist.

Poolaja vahetused (Tarmo Kink, Joel Lindpere, Andres Oper, Konstantin Vassiljev) - 5. Koos nende põhimeeste saabumisega muutus mäng veidigi rõõmustavamaks, aga tõepoolest vaid veidi. Kõik neli näitasid kohati teist taset ja otsustavust, kuid kokkuvõttes sumbusid nemadki üldisesse kurba pilti. Mängu päästmisest polnud enam juttugi, vähemalt suudeti nendega koos tõeline häving ära hoida.

Kaitsjad (Ragnar Klavan, Dmitri Kruglov, Karl Palatu, Andrei Stepanov, Tihhon Šišov) - 3. Kaitse kärises igast otsast, aga kogu süüd ei saa nende kaela veeretada, sest vastased tulid meie poolkaitsest suurte jõududega läbi nagu nuga sulavõist. Konkreetselt väravaolukordades jagunes süü enamjaolt keskkaitse, vasakkaitse ja keskvälja vahel, aga olukordi oli veel palju-palju ning kõikvõimalikest tsoonidest.

Ääred (Gert Kams, Oliver Konsa) - 3. Kaitsefaasis joosti neist lihtsalt üle, lüpsti nimekate ukrainlaste poolt nagu poisikesi. Rünnakufaasi avapoolajal praktiliselt ei olnudki, kuigi Konsa läks ühe korra julgelt löögile - kiitus talle sellegi eest. Kokkuvõttes ei olnud nad meie suurim murekoht väljakul, aga midagi positiivset ka pakkuda ei suutnud.

Keskpoolkaitsjad (Aleksandr Dmitrijev, Martin Vunk) - 2. Kõige masendavam oli Eesti allajäämine just keskväljal, mis kuulus pea täielikult ukrainlastele. Kaitsefaasis hilineti pidevalt ja kaotati pea kõik kahevõitlused, palli võitmise järel ei suudetud sellega midagi asjalikku peale hakata ja kaotati see kiiresti.

Ründajad (Kaimar Saag, Joonas Tamm) - 2. Absoluutselt mitte ühtegi teravust. Pall jõudis ründajateni harva ning lahkus sealt alati ühe-kahe puute järel. Üks kahest töötas küll pidevalt innukalt tagasi, aga selle kasutegurit polnud peaaegu üldse märgata, sest keskväljal tegid ukrainlased, mida vaid hing ihkas.

Hinda ka ise Eesti koondise mängijaid!