Kriitikakindel Reintam: pigem välja öelda, kui kuskil selja taga rääkida! (0)
Keskkaitsja Mikk Reintam on langenud Florast, võidelnud Luis Suarezega, riputanud kaela Soome meistrivõistluste pronksmedali ning jälginud, kuidas endine tiimikaaslane liitub Madridi Realiga. Praegu üritab ta Kalju tiitlivõiduni aidata ning siis nii välismaa kui koondise poole kiigata, rääkis ta oktoobrikuu Jalkale antud intervjuus.
Veebruaris naasid Soome klubist JJK Jyväskylä tagasi kodumaale. Kas see oli sinu soov või pigem paratamatus?
Asjade kokkulangemisel juhtus nii. Kindlasti ei olnud see paratamatus, aga ei õnnestunud endale välismaal sobivat klubi leida. Tol hetkel nägin, et parim võimalus on Eestisse tagasi tulla.
Palju räägitakse, et jalgpalliturg on hetkel raskes seisus ning Eesti mängijatel on keeruline välismaalt lepingut saada.
Mul oli see pigem esimene kord, kui sai tõsiselt igal pool testimas käidud. Ma arvasin, et see (lepingu teenimine – toim.) on võib-olla mõnevõrra kergem, aga eks tuli ka mõnele pakkumisele "ei" öelda, kuna ei tundunud ahvatlev. Ma arvan, et võimalusi on, aga tähtis on leida enda jaoks õige koht.
Kust pakkumisi said?
Kesk-Euroopast. Eks siin ole ka veidi agendijuttu – alati täit tõde ei tea. Oli võimalusi minna, aga ei tundunud lihtsalt ahvatlev.
Aasiasse minekut mainiti ka.
Jutte on igasuguseid. Võib-olla midagi oli, aga see ei olnud nii tõsine. Neid variante enam ei mäletagi. Endal oli siht jääda Euroopasse, sest Euroopas liigad arenevad ning mängijate tase on võibolla ühtlasem. Tahtsin ise areneda ning eksootilised variandid ei tundunud selleks kõige paremad.
Slovakkias käisid testimas Trnava Spartakis ning MŠK Žilinas.
Sellele ajale vaatan positiivselt tagasi. Sai näha, kuidas mujal jalgpalli mängitakse, ja sain edasiseks nii positiivseid kui negatiivseid asju kõrva taha panna. Nägin palju treeninguid ning tagasiside, mis sain, andis jõudu edasi proovida.
2012. aastal andsid intervjuu Veikkausliigale (Soome kõrgliiga – toim.) ning mainisid, et Eesti liigas on tasemevahe tohutult suur. Nüüd oled tagasi. Kas jääd oma arvamuse juurde?
Ma arvan, et jään. Väga selgelt eristuvad tabeli ülemised ja alumised klubid. See ongi profimeeskondade ja amatööride vahe. Midagi pole parata. Amatöörid on tänu headele treeneritele võib-olla taktikaliselt edasi arenenud, aga vahe on ikka ilmne.
Liigne vahe arengule halvasti ei mõju?
Kui ikka iga nädal samasuguse tasemega vastaste vastu mängida, siis on mängija areng kindlasti tugevam ja kiirem. Mõni kuu on võib-olla ainult üks tõsine mäng. Kaitsja puhul on see oluline. Tugevama vastasega pead kogu aeg valmis olema ja tead, et rünnak võib tulla siit ja sealt. Nõrgem tiim võib-olla ei saagi ühtegi rünnakut teha.
Võib-olla oleks kaitsjal siis parem mõnes nõrgemas meeskonnas areneda?
Nii võib ka öelda, aga tänapäeva kaitsjatel on oluline ka rünnaku ülesehitamine. Seda on hea teha just nõrgemate vastu, kuigi siin on ka see, et pressingut ei tehta ja nii on neid sööte palju kergem teha. Premium liigas on arenguvõimalus olemas, aga kindlasti tuleb teha lisatreeninguid ning igapäevast tööd.
Tarmo Rüütli kutsus sind kunagi kohmakaks, kuid hiljem võttis selle kommentaari tagasi. Kuidas sulle avalik kriitika mõjub?
Mind see ei masenda. Aus. Pigem välja öelda, kui kuskil selja taga rääkida. Kriitika on edasiviiv jõud. Kui öeldakse välja, siis tead, mille kallal tuleb tööd teha. Kui oled kogu aeg ilma kriitikata, siis tunned end liiga hästi ja loobud pingutamast.
Ise oled kriitiline?
Mida rohkem jalgpallis olen, seda rohkem tekib enda arvamust, kuidas asjad olema peaksid. Siis üritad ka kaaslastelt seda nõuda.
Aga kohmakas?
Võib-olla olen kohmakas, aga üritan endale teadvustada, et selline ma olen, ja proovin seda igapäevase tööga parandada. Loodetavasti võib ükskord öelda, et ma enam ei ole kohmakas või olen vähem kohmakas. Üritan mängida natuke lihtsamat mängu, et võimalikult palju nõrkusi peita ja tugevusi esile tuua.
Mida sa peita üritad?
Ma arvan, et ma ei ole tehniliselt kõige tugevam. See kajastub ka selles kohmakuses. Püüan muutuda füüsiliselt paremaks ja kiiremaks ning sellega oma nõrkusi korvata.
Kas Florast välja langemine ei tekitanud sulle tunnet, et nüüd ongi kõik?
Eks oli väike pettumus, aga see avas jälle uued uksed ja tagantjärele võib öelda, et võib-olla oli see õnnelik õnnetus (naerab – toim.), et seal läbi ei löönud. Sain teist teed käia.
Arvad, et rohkem noori peaks välismaa poole vaatama?
Ma arvan kindlasti. Mida nooremana minna välismaa klubisse, kus mänguaega saab, seda parem. Hea on mugavustsoonist välja saada. Kui liiga kauaks koju jääda, siis ei tahagi lahkuda. Kaob tegemisind ära.
Karjääri sa lõpetada ei tahtnud?
Kindlasti oli mõni õhtu ka selline mõte, aga treenisin edasi ja tekkis võimalus, millest tuli kinni haarata. Vahepeal on mõnekuine puhkus jalgpallist hea. Lööb mõtted selgeks ja tead täpselt, mida edasi teha.
Üksi Soome polnud raske minna?
Natukene hirmutav oli, et üksinda elamine ja kõik sinna lisanduvad asjad. Aga meil oli väga kokkuhoidev meeskond, mis tegi kõik mõnusaks. Väga hindan seda aega, mul jäi sinna palju sõpru.
Sõbrad mängivad siiamaani seal?
Kuna meeskond langes kõrgliigast välja, siis paljud läksid edasi. Suurem osa mängib Soome tasemel, aga üks mängija on nüüdseks jõudnud Madridi Reali B-meeskonda (Eero Markkanen – toim.). Ta mängis vahepeal AIK-s ning käis sügisel ka Flora vastu mängimas ning lõi isegi värava. Küllaltki imeline lugu, kuidas aasta ajaga saad Jyvaskyläst Madridi Reali. Palju selliseid pole! Zinedine Zidane (Madridi Reali duubeltiimi peatreener – toim.) läks DVD-ga tehnilise direktori juurde ja ütles, et ma tahan seda meest! Kui Zidane annab trennis tsenderdusi ja Markkanen lööb sisse, siis see on iga jalkapoisi unistus. Paljud teevad trenni, vähestel õnnestub.
Tundus ta nii andekas?
Alguses kohe kindlasti mitte. Põhimeeskonda tõusis ta alles võib-olla kolmanda aasta alguses. Pigem hilinev areneja, aga siis oli näha ka, et seal on midagi erilist. Maailmas pole palju jalgpallureid, kes on pikad, tugevad ja kiired. Füüsilistelt eeldustelt on ta hästi silmapaistev.
Jalgpalliüldsus tundus üllatunud olevat, et suutsid end Jyvaskyläs põhisse mängida.
Enne esimest hooaega sai treeneritega räägitud, et see on pigem sisseelamise periood. Arvasin, et ilmselt väga palju mänge ei tule, sest meeskond oli hästi komplekteeritud. Siis sai üks keskkaitsjatest pikaajalise trauma ja sain mõned mängud mängida. Treener jäi nähtuga rahule ja meeskonnal läks hästi. Küllaltki üllatuslik see oli, aga iga mängija tahe ongi mängida, mitte ainult trenni teha. Ühe õnnetus on teise õnn. Vigastused käivad mänguga käsikäes.
Jyvaskyläga olite esimesel hooajal kolmandad, teisel üheksandad ning kolmandal kaheteistkümnendad ehk viimased.
Tekkisid majanduslikud raskused, tabas sportlik ebaõnn. Enne viimast hooaega sai põhiründaja vigastada ja terve talve harjutatud mängujoonis läks katki. Halb algus. Mõnikord on nii, et kui vanker veerema ei lähe, siis ei lähegi.
Kas sellises olukorras mõtlesid mõnikord, et miks pagana pärast ründajad seda palli sisse ei löö?
Paratamatult tekivad mängus ikka sellised mõtted, aga pole midagi teha. Igaüks teeb enda tööd nii hästi, kui oskab. Pärast mängu räägitakse asjad läbi ja üritatakse treeningul parandada, aga mõnikord lihtsalt ei tule välja.
Meeskonnakliima on sel ajal kehvem?
Tülisid ei teki, aga kindlasti on ütlemist nendega, kellest on näha, et nad on loobunud. Nendega, kes on meeskonna vastu ausad, tülisid ei teki.
Kas saad aru, kui tiimikaaslane endast 100% ei anna?
Selle näeb juba ühe treeningu pealt ära. Või kui mitte ühe, siis ikka suhteliselt ruttu. Eks siis tuleb meeskonna või treeneri poolt meelde tuletada, et oleks aeg pingutama hakata. Meeskond vajab iga nimekirjas olevat mängijat.
Florast praagiti sind välja, sest olid väidetavalt liiga aeglane. Kas ise nõustusid selle kriitikaga?
Seda ma nagu ei mäleta. Tuleb selle otsusega leppida ja leida endale muud väljundid. Iga ebaõnnestumise pärast ei saa nukrutsema jääda.
Südamesse sa selliseid asju ei võta?
Rohkem motiveerib, jah. Tahan näidata, et ma ei ole selline.
Kas Soome minnes mõtlesid, et "vohh, nüüd ma lähen ja näitan"?
Loomulikult. See on edasiviiv jõud. Enne Soome minekut mängisin pool aastat Viljandi Tulevikus. See oli vabastav. Floras oli suurem surve, Viljandis vabamad käed. Sain hästi palju vabadust nautida ja ka eksida. See on mängijale hästi tähtis ning julgustav, kui lubatakse eksida. Pole hullu, kui viltu läheb. Saabki õppida ja areneda.
2011. aastal tegid Lõuna-Ameerikas Tšiili ja Uruguayga oma esimesed koondisemängud. Aasta varem olid veel Viljandi Tulevikus ja korraga heitlesid Luis Suarezega.
Eks see oli üllatus. Paar kuud varem polnud ma isegi U-21 koondises olnud. Sealt läks kõik väga kiiresti edasi. Jalgpallis on kõik hästi väikestes asjades kinni. Läheb hästi, tõuseb enesekindlus, julgus ja mängulust. Neile mängudele vaatan positiivselt tagasi. Nautisin iga hetke. Keeruline oli ka, sain näha, mis puust need mehed tehtud olid, ning sain rohkem enda kohta teada, milles peaksin parem olema.
Kadus sul millalgi mängulust?
Seda pole ma kunagi kaotanud. Raskemate vigastuste ajal hakkab ehk vaikselt tuhmuma, aga kui saad terveks, on seda lusti nii palju kuhjunud, et tuleb kõik valla lasta.
Hetkel oled ka vigastatud.
Kõigepealt oli mul seljavigastus ning siis tekkis liigsest treenimisest ülekoormus ning vigastasin hüppeliigest. Vahepeal sai suure hurraaga trenni tehtud. Nüüd pole paar kuud mängida saanud. Olen ainult ümber väljaku jooksnud ja jõusaalis rassinud.
Koondises oled kirja saanud 11 kohtumist. Magnus Pehrssoni käe all oled mänginud ainult märtsis Gibraltari vastu. Oled pettunud, et rohkem pole kutsutud?
Eks need vigastused on seda mõjutanud. Kui mängida ei saa, siis pole pettunud ka, et ei valitud.
Samas olid sa valikmängude eel avaldatud 33-mehelises nimekirjas.
Ei tea, kuidas see koostatud oli (naerab – toim.). Tuju tegi see muidugi paremaks, aga teadsin, et hetkel ma koondist aidata ei saa.
Mis edasi saab?
Hooaja viimane neljandik tuleb klubiga hästi mängida ja Eesti meistritiitel võita. Siis sooviks võimaluse korral end välismaal proovile panna.
Vaatad jälle Kesk-Euroopa poole?
Ma arvan, et minu mängijaprofiil sobiks pigem Skandinaaviasse. Mängijate turg on väga ettearvamatu. Kunagi ei tea, kust võib pakkumine tulla.
Sooviksid sa pigem mängida Norra kõrgliigas või Inglismaa tugevuselt kolmandas liigas?
Hetkel oleksid mõlemad ahvatlevad! Ma usun, et sellised täitsa võrdsed liigad. Kõrgliiga on muidugi kõrgliiga, seal hästi mängides on boonuseks Euroopa, mis aitab rohkem silma jääda, aga mu unistus on olnud Briti saartel mängida.
