Läbi ja lõhki pidupäev

Elavat huvi staaride vastu tuleb maksimaalselt ära kasutada. Foto: Timo Kikas

Täna on pidupäev. Täna on põhjust igaühel meist jalgpallihaigusele viidates töölt sinine leht võtta ning kogu päeva täiel rinnal nautida.

On äärmiselt tervitatav, et vutiliit organiseeris "sajandi mängu" ümber väärilisel hulgal kõrvalüritusi. Suurmängu aura ei tohiks jätta puutumata ühtegi eestlast, kes vähegi avatud silmadega ringi käib.

Minu kõige meeldejäävamad elamused ajast, mil koondist veel "tulihingeliselt" fännatud sai, pärinevad ilusate mängude kõrval just nendest kohtumistest, millega seoses olid sisustatud terved päevad – mängueelsed kogunemised, rongkäigud, naelaks muidugi matš ise, seejärel koondislaste tänamine, tähistamine jne.

Pidupäev ei ole kaugeltki seesama, kui kestab vaid 90 minutit, olgu siis tribüünil või teleka ees. Samal põhjusel jätavad välisreisid fännidele alati unustamatud mälestused – olgu tegevused, mis nad on, mängust ja resultaadist rääkimata, kuid terve päev möödub saatusekaaslastega koos üht ja sama oodates, kogedes ja muljetades.

Fännid leiavad omasugused üles, korraldavad oma üritusi, laulavad ja lehvitavad sinisalle niivõinaa. Ent suurejooneline mänguväline kava peaks kindlustama selle, et ka mitte nii aktiivsed poolehoidjad kogu päeva asjas sees oleksid.

See on oluline, kui me tahame jõuda kunagi oma jalgpallikultuuriga sinnamaale, et igal mängupäeval lipud heisataks ning kogu riik sõna otseses mõttes siniseks värvuks. Esialgu suunanäitajana koondis, miks mitte ühel päeval juba ka klubid.

Mina isiklikult ootan täna heast tulemusest ehk rohkemgi laialdast eufooriat, et üha rohkemad ja rohkemad inimesed jalgpallipisiku külge saaksid. Ning kaugemale vaadates loodan, et igast koondisemängust tehakse sama suur sündmus kui tänasest matšist, mis tõele au andes juba iseenesest magnetina tähelepanu tõmbab.

Tahaks, et ka Bosnia ja Hertsegoviinat võõrustades jääks mulje, nagu ootaksime külla viiekordseid maailmameistreid. 

Mida tänane pidupäev meile siis pakub? Juba kell 11 alustatakse A. Le Coq Arena ümbruses uudisala tänavajalgpalli turniiriga. Kell 14 avatakse Sportland Arena laval Noortepäev 2009, mille raames toimuvad töötoad, võistlused, erinevad aktsioonid ja vabaõhukontsert tuntud Eesti artistidega.

Def Räädu, Ska Faktor, Junk Riot, The Nymph, Chapter One ja Popsandals esinevad kuni kella 20ni välja ning jätkavad kohe pärast Eesti-Brasiilia lõppu. Bändid peavad pöidlaid hoidma, et Eesti koondise fännid mängult hea elamuse saaksid ning pidupäeva lõppenuks ei kuulutaks.

Ent ärme rutta sündmustest ette, enne suurmängu peetakse ka mitmeid väiksema kaliibriga sõpruslahinguid: kell 14:30 kohtuvad jalgpallifännide klubi JK Jalgpallihaigla ja legendaarsed Lõvid, kell 17 peetakse matš haridus- ja teadusministeerumi vahel. Mõistagi on terve päev väljas erinevad ettevõtted oma telkidega, kust saab osta fänniatribuutikat.

Kinnitamata andmetel on võimalik "sajandi mängu" jälgida ka staadioni kõrval, mis võib piletita jäänud pidulistele parimaks variandiks osutuda. Ent kui kodus televiisori taga istumine ei rahulda ning tribüünidele ei pääse, on valikuvõimalusi veelgi: Kino Sõprus näitab samuti mängu ning seda tasuta sissepääsuga, pakkudes vaheajal vaatamiseks Eesti dokumentaalfilme "Jalgpallivõistlus" ja "Lõvide elust Eestis".

Tuntud fänni Jansa algatusel tiirutab alates kella 16st Tallinnas ringi ligi sada sinisärklast mahutav fännibuss, mis toimetab võiduhüüded pea igasse uulitsasse. Kel huvi pidubussiga liituda, siis praeguse seisuga on seal veel mõned viimased vabad kohad. Registreerumine käib läbi Soccerneti foorumi siin!

Mis veel? Meedia on jätkuvalt hullunud! Raadio 2 pakub kella 13st kuni 18ni viis tundi raadiojalgpalli. Sten Teppan ja Koit Raudsepp juhivad vutimaratoni, pakkudes huvitavaid intervjuusid, Tiit Lääne raamatuesitlust, otsereportaaže A. Le Coq Arena ümbert ning viimase hetke piletiloosi.

Kõikvõimalikud ajalehed, tele- ja raadiokanalid ning veebisaidid ei jäta kahe silma vahele ainsatki Kaka eksikäiku ning kuhu iganes sa ka ei vaataks, vaatavad vastu jalgpall ja Eesti ja Brasiilia. Kui sa ei ole veel piisavalt jalgpallihaige, siis ei jää muud üle, kui alistuda, sest põgeneda pole kuhugi!

Nii peabki.