Laurits: nooruses tegelesin lollustega (1)
Üksteist. Vuti püha number. Üksteist. Septembri lõpuks oli Premium liigas säärase arvu väravaid löönud Rauno Sappinen, Hidetoshi Wakui, Vjatšeslav Zahovaiko ja hooaja üks komeetidest, Pärnu Linnameeskonna ründaja Taavi Laurits. Kes ta on?
Kell on hiline. Saan Taavi Lauritsaga kokku tema Majaka tänava üürikorteris. Hea asukoht, kust saab mängleva kergusega tuttuue trammi peale hüpata ja linna liigelda. Laurits naasis just Lasnamäe sügavustest – Pärnu Linnameeskond alistas karikamängus Infoneti duubli 3:0. Ühe penalti lõi mees mööda, teise põrutas sisse. Väravad pole talle võõrad. Tänavu on ta neid kõrgliigas löönud 11 (30.09 seisuga). Kusjuures Transfermarkti andmetel iga 84 minuti tagant! Ajuvaba. Vahepeal Norras ehitajana töötanud mehe karjäärile andis uue tõuke sõjavägi, kust ta tänavu mais taas tavaellu sukeldus.
"Kui sinna läksin, siis olin täiesti vormist väljas," meenutab ta muie näol vahipataljoni aega. "Minnes kaalusin 98 kilo, tulles 84. Sain kõvasti trenni teha ja joosta. Ega ma ei kartnud sinna minna, aga esimesed päevad olid väga harjumatud. Hommikul keegi karjub su üles ja käsib kompanii peale rivvi minna, endal pole aimugi, mis kompanii on. Jooksed pea laiali otsas ringi ja saad sõimata, et rivis ei ole. Nädal läks aega ja harjusin ära."
25-aastase mehe vutitee pole seni olnud selline, nagu loodetud. 2012. aasta algusest kehtima hakanud leping Tallinna Levadiaga katkestati pool aastat hiljem, sest pärast vigastust ei suutnud ta end duubelmeeskonnast kõrgemale mängida, oma sõnutsi läks tuhin üle. Enne ja pärast seda on ta teiste tiimide seas jõudnud esindada ka näiteks HÜJK Emmastet, Paide Linnameeskonda ja FC Viljandit. Tänavu nii Infonetile kui Florale kolli äsanud Lauritsaga tuleb vestluse jooksul mitu korda jutuks tema suhtumine. Ta on enda peale pahane, et varem pole ta vutti piisavalt tõsiselt võtnud. Noorena pallis ta Zaur Tšilingarašvili käe all muide ka koos Henrik Ojamaa ja Henri Anieriga. Mõlemaga FC Flora noortevõistkonnas, teisega lisaks ka Valga Warrioris.
"Eks me olime kolmekesi andekad ja talendikad ja Zauri käe all arenesime tehniliselt väga palju edasi," tõdeb Pärnus sündinud jalgpallur. "Praegu on nad minust kaugemale arenenud, noorena tegelesin igasuguste lollustega, jalgpall ei olnud mulle võibolla kõige tähtsam. Eks ma arvan, et ma ei pingutanud nii palju, kui vaja. Treeningutel ei suutnud ma endast 100% anda, kuigi mängudel tegin seda alati. Võimalusi oli (et asjad oleks teisiti läinud – toim.). Zaur ütles Valgas mulle, Anierile ja Janar Toometile, et meie läheme järgmisest hooajast (2008. aastast – toim.) Florasse mängima, aga nädal hiljem sain ühe jamaga hakkama ja enne hooaja lõppu visati mind meeskonnast välja (uue hooaja algul võeti ta Warriorisse tagasi, kuid poole ettevalmistuse pealt liitus siiski Flora duubliga, kus pidas vigastuse tõttu vaid neli kohtumist – toim.)."
Praegugi mõtiskleb ta, et tema hea hoog on tingitud võibolla sellest, et ta ei tee piisavalt trenni, nii ei teki tal vuti üleküllastust. Pärast edukat algust lõi laineid tema väide, et hooaja eel jõudis ta teha kõigest kümme trenni. Praegu tunnistab ta, et viimase paari kuu jooksul on harjutuskordi olnud kaks-kolm. Igapäevaselt ruloosid ja aknakatteid paigaldav mees seletab, et põhjus on proosaline, töö neelab suure osa ajast. Olukorda ei tee kergemaks seegi, et võistkond treenib Pärnus, Laurits aga pesitseb pealinnas. Artikli kirjutamise ajal oli ta 24 Premium liiga kohtumisest 90 minutit kirja saanud vaid kolmel korral. Süü langeb just treenimatusele. Enamiku hooajast on ta olnud supervahetusmees, kelle ülesandeks on põlevasse majja tormata, kastaneid otsida ning nad turvaliselt tulest välja noppida. Seda hämmastavam on tõik, et tegemist on oma meeskonna suurima väravakütiga. Laurits tõdeb aga, et võrreldes noorusajaga on tema suhtumine uus.
"Võibolla on lihtsalt minus endas midagi muutunud, tahtmist on juurde tulnud," räägib Laurits, kes kolis kolmeaastasena Pärnust Märjamaale ning alustas ema vastuseisust hoolimata 1. klassis Mati Püü juures vutitreeningutega: "Eks nii hea hooaeg ole üllatus ka, kuigi enne algust sai sõbraga räägitud ja ta ütles, et kui üle kümne ei löö, siis olen mõttetu mees!"
Uue hooaja suhtes on mees krüptiline: "Vaikselt on teiste klubide huvist kuulda olnud, eks aasta lõpus saab teada."
Ta lubab, et uut võimalust profitasemel ta enam raisku ei laseks. Aga kui uued tuuled puhuma ei hakka, mängib ta Pärnu eest edasi. Seal on ta sündinud ja seal elavad tema sugulased. "Vanaemal ja vanaisal on hea meel, kui lapselaps kodulinna esindab, vanaisa käib mul kõiki kodumänge vaatamas," lõpetab Laurits silmanähtavalt uhkel toonil.
