Meistriliigas on peetud täpselt kolmveerand tänavuse hooaja mängudest ning kui tiitlikonkurents välja arvata, jagub hilissügiseseks lõpusirgeks põnevust igasse tabeliossa.

Tallinna Levadia suundub viimasele ringile ülekaaluka liidrina, aga "kuum grupp" nende selja taga peab pinevat heitlust kahvatumate medalite nimel ja rivi lõpus pigistatakse endast viimane välja, et ka järgmisel aastal tippudega koos võidu joosta.

Meistriliiga kolmas ring sai euro- ja koondisemängude tõttu teenimatult vähe tähelepanu, sest üllatusi ja ootamatuid arenguid pakkus see küllaga. Sillamäe Kalevi aeglustumine ja Nõmme Kalju spurt muudavad medaliheitluse põnevamaks, vaid Viljandi Tulevik jäi sellest seltskonnast maha.

Tabeli tagumises otsas leidsid suviste täienduste toel parema hoo nii Tartu Tammeka kui Paide linnameeskond ning raskused tekkisid FC Kuressaarel ja Tallinna Kalevil. Eriti keerulisse seisu on jõudnud Kalev, kellele veel hooaja alguses kindlat püsimajäämist ennustati.

Levadia marsib 100 punkti suunas

Võis eeldada, et euroeduga seoses ei saa Levadia võidumarss koduliigas enam samas tempos jätkuda, aga võtke näpust. Kerge libastumine lubati endale vaid Viljandi Tulevikuga väravateta viiki mängides, kõik teised vastased on kindla üleolekuga maha murtud.

52 järjestikust kaotuseta mängu Meistriliigas räägib iseenda eest ning ka oma suurima väravaküti Nikita Andrejevi müümine Hispaaniasse pole neil hoogu maha võtnud.

Uued täiendused on end õigustanud – Vladislav Ivanov tõusis eurosarja kangelaseks, Tarmo Neemelo alustas seitsme väravaga seitsmest mängust ning soomlane Tomi Saarelma kogub üha paremat hoogu, et millalgi lahkuvat Sander Puri vääriliselt asendada.

Vaevalt usub keegi, et Levadia võiks kolme vähempeetud mängu juures kuuepunktilise edu maha mängida. Pigem on küsimused selles, millal tiitel ära kindlustatakse ning kas esmakordselt Meistriliiga ajaloos kogub võitja kolmekohalise arvu punkte. Senine rekord – 95 punkti – püsib 2005. aastast alates FC TVMK käes.

Trans päästab juubeliaastat

Narva Trans leidis suve teisel poolel selle stabiilsuse, mida nad pikka aega taga otsisid, ning püsib praeguseks kaotuseta üheksa mängu jutti. Vahepeal juba katastroofiliseks kujuneda ähvardanud juubeliaasta – Trans saab sel aastal 30-aastaseks – lubab neile praeguse seisuga vähemalt pronksmedalit.

Samal ajal tuleb silmas pidada, et selle tugeva seeria käigus mängiti lähikonkurentidest vaid Flora ja Kaljuga ning mõlemad need mängud lõppesid viigiliselt. Samuti andsid probleemid endast märku eelmises voorus, kui ei suudetud Paide linnameeskonna väravalukku lahti muukida.

Nii või naa on areng silmnähtav ning tõus sai alguse koos uute täienduste saabumisega. Väravatelöömine on endiselt murelaps, aga Leedu passiga ründaja Nikolai Misjuk ja brasiillasest mängujuht Mandinho on vigastuste tõttu ka üsna vähe mängida saanud. Kaitse püsib see-eest lukus ning viimase üheksa mänguga on neile löödud vaid kolm väravat.

Lisaks kohtumistele kõigi lähikonkurentidega ootab Transi viimases ringis ees kaks mängu Levadiaga, mis on parim tugevuse mõõdupuu.

Flora kõigub üles-alla

Tallinna Flora vorm on sel hooajal kõikuv kui pendel. Kolmandat ringi alustati kahe kindla võiduga Sillamäe üle, aga järgnenud kaheksa mängu jooksul saadi jagu vaid Kuressaarest. Vahepeal hoiti oma puur viis mängu järjest puutumatuna, seejärel lasti omale lüüa kolme mänguga kaheksa väravat.

Kohati näidatakse suurepärast mängupilti, aga 90 minutit sama hästi esineda ei suudeta. Kalju vastu mängiti kaks korda järjest eduseis maha; Levadia vastu on võidetud sel hooajal kõik teised poolajad, aga kaotatud kõik mängud.

Mõne tugevama vastu domineeritakse ja suudetakse resultaat kätte saada, aga siis lubatakse jällegi nõrgemal värav lüüa ja vaeveldakse ise ümmarguse rünnakuga karistusala piiril. See kõik näitab, et motivatsiooniga ei ole meeskonnas kõik parimas korras.

Hooaja eel tiitlifavoriidiks peetud meeskond peab olema rahul, kui mingisugusegi medali kätte saab. Järgmiseks aastaks ootavad triibulisi ilmselt ees suured muudatused.

Sillamäe hoiab hõbedast kinni

Suurepärase hooaja esimese poole järel on Sillamäe Kalevi teele sattunud esimesed tõkked. Juulikuus räägiti veel tiitlijahist, aga kindlad kaotused Florale ning 1:6 häving Levadiale tegid selgeks, et nii kõrgele nad veel ei küündi.

Ka kohustuslikud võidud eeldatavalt nõrgemate üle on tulnud raskelt, kuid enamasti on oma punktid ikkagi kätte saadud ja seega on nende hõbedakoht ikkagi küllalt kindel. Ent hoolimata kümnepunktilisest edust Transi ees ei saa nad selliste esituste jätkudes oma seljatagust turvaliseks pidada.

Suvised koosseisumuudatused ei ole Sillamäe klubi tugevamaks muutnud, pigem muutus koosseis õhemaks. Probleeme paistab olevat igas liinis: väravavahid on kohati ebakindlad, kaitseliinis jagub stabiilsust ainult keskele, keskpoolkaitses puudub piisav kate ning veteranid Maksim Gruznov ja Dmitri Lipartov ei suuda terve hooaja vältel rünnakut üleval hoida.

Hästi on kaetud vaid väravavahi ja ääreründajate positsioonid, muus osas ei ole asendused põhimeestega samaväärsed. See on eriti tähtis, kuna sillamäelaste müstiline kollaste ja punaste kaartide hulk jätab mängukeeldude näol nende rivistusse pidevalt tühimikke.

Kalju tõuseb eneseusu toel

Nõmme Kalju vastab lõpuks ometi neile ootustele, mis neile hooaja eel seati. Viimasest kümnest mängust on kaotatud vaid üks ning vastu on saadud kõigile tippudele, aga ometi on pooltes neist kohtumistest tulnud leppida viigipunktiga. Nii püsivad ihaldatud medalid ikkagi kaheksa punkti kaugusel.

Edasiminek hooaja esimese poolega võrreldes on toimunud eelkõige eneseusu ja kokkumängu paranemise arvelt, lisaks jättis vigastustetont nad vahepeal mõneks ajaks rahule. Paraku kaotati suve lõpus õnnetuse läbi taas oma talisman Ingemar Teever ning vigastused teevad muret ka kaitseliinis.

Pealegi on pärast Teeveri õnnetust ja Rafaeli kojusaatmist endiselt probleemid rünnakuga. Felipe Nunes on küll terav, kuid mitte loomult ründaja, ning teisest liigast Kaljuga liitunud Valgevene koljat Vitali Šuganov ei ulatu pikast kasvust hoolimata Meistriliiga medalipretendendi tasemeni.

Viimase ringi jooksul tuleb Kaljul kaks korda Levadiaga mõõtu võtta, mis muudab nende medalipüüdlused veelgi raskemaks. Transiga kohtutakse vaid korra ja Floraga on selleks aastaks mängud mängitud, nii et lisaks oma punktide võtmisele tuleb loota ka konkurentide ebaedule. Aga viimasel ajal näidatud eneseusu püsides pole võimatut miskit.

Paide elab kuue punkti mängudest

Pärast nõrka teist ringi näitas debütant Paide linnameeskond viimastel kuudel, et neid ei saa kaugeltki maha kanda. Võidud kõigi otseste konkurentide üle ning Floralt ja Transilt röövitud viigipunktid tõstsid nad amatöörklubide arvestuses juhtpositsioonile.

Kui kevadel jäid nad liidritele veel suurelt alla, siis nüüd on hammustatud esimesed punktid ka favoriitidelt. Ning mis veelgi tähtsam, üheksast kohtumisest püsimajäämisheitluse konkurentidega on korjatud koguni 20 punkti.

Kuigi tegemist on läbi ja lõhki amatöörklubiga, leiti omale juulis korralikud tugevdused, mis on koosseisu tunduvalt stabiilsemaks muutnud. Levadiast laenul olev Andero Pebre on löönud juba kolm väravat, endine koondislane Liivo Leetma hoiab keskvälja kontrolli all, Ervin Kõll ja Timo Lomp on samuti end põhikoosseisu kinnistanud.

Hea kooslus kogenud tegijatest ja näljastest noortest lubab tasavägised kohtumised enda kasuks pöörata. Üleminekumängude kohta edestatakse hetkel juba viie punktiga, aga viimases ringis ei saa end ikkagi kindlalt tunda, kuna kõik tagumised meeskonnad võitlevad väljalangemise vältimise nimel hambad ristis.

Tammeka jokkerid toovad tulemust

Kui kahe kuu taguses kokkuvõttes küsisime: "Kaardid avatud või jokker veel varrukas?", siis praeguseks on selge, et Tartu Tammekal olid kõik taskud veel jokkereid täis. Üks austerlane oli neil juba toona koosseisus, sellele lisandusid kolm Saksamaa passiga mängijat ning Kameruni, Kreeka ja Brasiilia kodakondsed.

Lisades sellele nimistule veel klubisse naasnud Timo Teniste ning Levadiast laenatud kaitsjad Anton Aristovi ja Artjom Artjunini, saame koos tublisti arenenud Tartu noortega rohkem kui küll materjali võimsaks lõpuspurdiks.

Punktid lasid end oodata kuni augusti lõpuni, aga seejärel on võetud kolm võitu järjest ja punase laterna rolli asemel paiknetakse nüüd vaid punkti kaugusel üleminekumängudest pääsemisest. Uued tugevdused on vahetanud välja kogu kaitseliini ning Moritz Stehlingi näol leiti omale ka tipptasemel puurivaht. Ründeteravust hoiavad aga endiselt üleval kohalikud noorukid, kes said sellega korralikult hakkama juba varemgi.

Kokkumängu arenedes võib see meeskond isegi medaliheitluse kaarte segama hakata ning saab olema huvitav vaadata, milleks nad järgmisel aastal võimelised on. Ent nii kaugele ette ei maksa mõelda, kuna Kuressaare ja Paide vastu ebaõnnestudes võib kogu see rahvaste paabel end ikkagi üleminekumängudelt leida.

Tulevik eksis üksikule saarele

Viljandi Tulevik kaotas juulis emaklubi Florale ehk vähem mängijaid kui kardeti ning sai isegi korralikke täiendusi juurde, aga tulemused kukkusid sellest hoolimata kolinal.

Viimasest kuuest mängust on teenitud vaid kaks viigipunkti, mis jätab nad üksikule kuuenda koha saarele – medaliunistused on surnud ning tagumised neid ei ohusta.

Valusa jälje on jätnud keskväljamootor Andre Frolovi lahkumine, sest just tema oli see aju, mis kogu masinavärgi tööle pani. Taset ja potentsiaali meeskonnas piisab, mida tõestab ka nende viik Levadiaga.

Ent hooaja viimasel neljandikul saab olema raske end kokku võtta, sest kui mulkidel pole enam justkui millegi peale mängida, siis vastaste jaoks võib iga punkt olla kas medali või püsimajäämise kaaluga.

Kuressaaret ähvardab taas jo-jo

FC Kuressaare pani hooaja alguses kõik endast rääkima, kuid pärast Flora ja Sillamäe alistamist on kõik allamäge vajunud. Esimeses ringis teeniti 8 punkti, teises 7 ja kolmandas vaid 3, mis hoiab nad kardetud ohutsoonist veel vaid ühe punkti võrra kõrgemal.

Ning juba ongi kiibitsejatel taas põhjust jo-jo naljade viskamiseks. Seda enam, et üleminekumängudele sattudes võib neid ees oodata suurepärases hoos olev Lasnamäe Ajax, kellega saarlastel juba üks kurb kogemus olemas.

Kuna koos tulemustega on allamäge läinud ka mängupilt, võib karta, et hooajaeelne ettevalmistus polnud piisavalt mahukas ja auru ei pruugi lõpuni jätkuda. Samuti ei tegelenud nad erinevalt konkurentidest suvel laiemalt tugevduste otsimisega, vaid jäid lootma oma noorte peale.

Ehk tuleb meeskonnale kasuks hinnatud strateegi Sergei Zamogilnõi edutamine treeneripingi kõrgeimale istmele? Punkte on igatahes hädasti vaja, sest hetkel on kaotatud seitse mängu järjest ja Tammeka hingab juba kuklasse.

Kalev peab juba ellujäämislahingut

Hooaja eel tagumisest nelikust tugevaimaks hinnatud Tallinna Kalev vajab praeguseks juba imet, et liigasse püsima jääda. Vahe Tammekaga on küll vaid seitse punkti, aga 11 järjestikust kaotust ja viimatine 1:6 häving just tartlaste vastu räägivad enda eest.

Kalev on selge näide sellest, kuidas klubi majanduslikud probleemid võivad ka amatöörmeeskonnale rängalt mõjuda. Üks pool mündist on see, et kaks olulist mängijat lahkusid konkurentide ridadesse ning peatreener vallandati, aga allakäik algas juba enne seda.

Kuigi juulis liitusid klubiga ka mitu tasemel mängumeest, jättis Janno Hermansoni ja Edwin Stüfi lahkumine ikkagi suure tühimiku. Eriti raskelt tunneb Kalev puudust oma väravavahist, kes nii mõnelgi korral varem nende päästeingliks osutus.

Peatreener Aavo Sarapi vallandamise järel on olukord aina hullemaks muutunud ning keset kõige raskemat püsimajäämisheitlust pole klubi talle ligikaudu kuu aja jooksul asendust leidnud. Künka tagant terendab esiliiga, aga loodetavasti leitakse jõudu veel väärikaks ellujäämislahinguks.

Meistriliiga tabel, kohtumised ja statistika!