Martin Reim: edu tulevikus nõuab head noortetööd (0)
Jalka lugejate küsimustele vastas sedapuhku Eesti koondise rekordinternatsionaal, sinisärgis 157 mängu pidanud Martin Reim. Intervjuus räägib Reim nii oma ajast noore mängijana kui ka koondise peatreenerina, treenerifilosoofiast, Eesti jalgpalli hetkeseisust ja ka Viimsi JK-st, mida ta ise juhib.
- Lugu ilmus esialgselt veebruarikuu Jalkas.
Milline mäng on sulle karjäärist kõige rohkem meelde jäänud? (@rocco.siigur)
Mõned mängud jäävad tõesti erilisemalt meelde, kus on olnud teistsugune aura. Näiteks valikturniiril üks koondise esimesi mänge, mille pidasime Itaaliaga Triestes. Meile, Eesti poistele, kes me tulime sisuliselt eesriide tagant ja ei olnud korralikku jalgpallistaadionitki näinud, oli see ikka elamus. See tuleb esimesena meelde, just staadioni pärast. Natuke aega hiljem mängisime Portugali vastu Benfica staadionil, kus oli üle saja tuhande inimese. Praegu ei kujutaks sellist asja ettegi! Me ei saanud seal väljaku ääres soojendustki teha, sest tribüünilt lendas sinna igasugu asju. Huvitav on see, et see osa on hästi meeles, aga kui mäng pihta hakkas, siis see enam ei häirinud. Loomulikult on hästi meeles ka näiteks Lilleküla staadioni avamäng Hollandiga ja võit Venemaa üle.
Mis on parim värav, mille oled löönud? (Tarvi S.)
Siin on kaks külge – ühed on sellised väravad, mis on endale olulised. Näiteks Itaaliale ja Horvaatiale valikmängudes võõrsil löödud väravad. Kahjuks ei toonud need meile aga tulemust. Teine külg ongi need väravad, mis meile valikmängudes punkte on toonud – näiteks Kadriorus Andorra vastu mängu lõpu penalti ja ühes mängus võõrsil Fääri saartel, kui lõpu eel trahvilöögist värava lõin.
Mis takistas sul koondise peatreenerina võitmast Balti turniiri? Millega seda seletad, et ei suutnud võõrsil Lätit võita, kuigi nad olid Eestist igati objektiivselt hinnates sel hetkel nõrgemad? Mis läks valesti? (Frank Kolde)
Vahel jääb tunne, et fännid arvavad, et treenereid Balti turniir absoluutselt ei huvita, aga see oli meil kindlasti oluline asi. Mul on õnnestunud U21 koondisega Balti turniir võita ja see oli väga tore kogemus. Mis aga takistas meil toona Lätit võita – väga lihtsalt öeldes meie poolt kehv või liiga tavaline mäng. Meil oli hea seis, olime suutnud Leedut võita, šanss oli olemas ja me ei olnud mänguliselt neist kehvemad, aga meie ründeteravus polnud sellisel tasemel, mis oleks võinud olla.
Lätlaste väravat võrdleksin natuke Rauno Sappineni Hõbepalli võitnud tabamusega – keerutati taha nurka ära. Meil oli noor Matvei Igonen väravas, talle tuli see natuke ootamatult. See on kindlasti treenerina koondisekarjääris üks mäng, mille oleksime pidanud võitma, aga kehva ründeteravuse tõttu see ei õnnestunud. See oli aastal 2018 – aasta enne seda olime löönud 20 väravat ja harjunud igas mängus väravaid lööma. See oli valus.
Sellest, kui astusid koondise peatreenerina tagasi, on nüüd läinud mõnda aega mööda, aga koondise olukord pole paremaks läinud – pigem vastupidi. Kas taandumine oli õige otsus? Kui palju oled mõelnud sellest, mis oleks võinud teisiti otsustades saada? (Tõnn, Saaremaa) Kas nägid koondise peatreenerina ette, et meie viimased aastad nii raskeks võivad kujuneda? (Hans)
Koondise mängijate ja jalgpalliliidu seisukohalt tegin õigesti. Nägin, et see seis, mis meil oli, ei muutu paremaks ühe-kahe mängu või paari kuuga, see võtab aastaid aega. Sellist aega ei oleks ei mulle ega jalgpalliliidule antud, meid oleks elusalt ära söödud! Liidu juhatus tegelikult enamikus toetas mu jätkamist, see oli puhtalt mu enda otsus.
2017. aasta oli meil täiesti korralik, isegi hea aasta. 2018. aastal tuli Rahvuste liiga ja seal sai koondis palju kriitikat, kui neljandaks jäime. Ma saan aga julgelt väita, et mängisime tegelikult kõik need mängud võimete piiril. Mõlemad mängud Soomega 0 : 1, kodus Ungariga ja mõlemad matšid Kreekaga. Olime võistkonnaga ikkagi autsaiderid – parema õnne korral oleksime ehk saanud mõne punkti juurde, aga suures plaanis oli see nii. Kui vaadata sealt edasi, mida on Soome ja Ungari hiljem teinud, siis…
Olen ka ise mõtelnud, mis juhtus pärast 2017. aastat, kui meil oli koondise treeneritega suhteliselt hea minek ja tunne. Tegime ju plaane, kuidas edasi minna ja veel paremaks saada. Viiene kaitseliin sai palju kriitikat, öeldi, et meil pole seetõttu ründemängu – ma küsin kohe vastu, et kas Belgia ei ole siis ründav koondis, kes samamoodi viie kaitsjaga mängib. Asetus on ülehinnatud, loeb see, mis mängus toimub. Kui mängime nelja kaitsjaga, siis Eesti puhul tähendab see tihtipeale, et tegelikult on kaitsvaid mängijaid kuus.
Lisaks veel see, et 2017. aastal oli meil viis mängijat Poola kõrgliigas, mitu Norra tippklubides, Karol Mets oli Hollandis. Ragnar Klavan ja Mattias Käit olid Inglismaal, Ilja Antonov Austrias. Mis seis meil praegu on? Kas või sellistest kohtadest annab juba tulla nii, et jaksad ja oled valmis koondises mängima. Tundub, et praegu tuleb oodata, et need poisid, kes on noorelt Inglismaale ja Itaaliasse läinud, lööksid läbi. Sellist põhja on meile vaja, et mängijaid Euroopasse saada, aga selleks läheb kolm-neli aastat aega, enne kui uus tõus tuleb.
Mis oli koondise peatreeneriks olemise juures asi, mis kõige rohkem meeldis, ning mis oli tööülesanne, mida meeldis kõige vähem täita? (Sannu)
Olen läbi ja lõhki jalgpalliinimene ja teiste jalgpalliinimeste ja mängijatega koos töötamine oligi tegelikult see, mis meeldis. Raske moment on võib-olla see, et koondise treenerina sa ju tegelikult ei treeni jalgpallureid – see töö tehakse klubi juures. Nagu Eesti koondisel nüüd märtsis on – esmaspäeval saad mängijad kokku ja kolmapäeval on mäng. Hea, kui need 22–23 mängijat kõik ühel ajal enne seda trennigi saad – mõni on tulnud koduklubi juurest ja on nädalavahetusel kuskile löögi saanud ja vajab hoopis sörkimist ja massaaži. Keeruline hetk on see, kui koondise treenerina tahaks asju trennis läbi teha, aga aega on vähe. Visualiseerid mängu oma peas vahel juba paar kuud ette, mõtled asju nii- ja naapidi läbi, aga lõplik otsus tuleb teha siis, kui näed, kas kõik mängijad on olemas, terved ja vormis. Garantiid pole – trennis ei saa neid variante läbi kõigutada ja vaadata, mis töötab.
Mis aastal lähema kümne aasta jooksul pead Eesti võimalusi valikturniiri alagrupist edasi saada kõige paremaks? Miks? (Madis Põldaru)
Ideaalis, kui kõik hästi läheb, teevad need meie praegused 17-aastased varsti sammu edasi. Kahe-kolme aasta pärast – miks mitte? Kui vaatame praegu neid, kes on koondise juurde tulnud, siis Kuusk ja Sappinen saavad sel aastal 25 – ei olegi ju enam väga noored! Maailma mõistes on nad ju peaaegu "keskeas" mängijad. Kreida on noorem, aga kaks aastat suurt jalgpalli juba mänginud. Ta on teinud kiire arengu, aga see ei tohi nüüd seisma jääda. Piltlikult öeldes on arenguks vaja saada iga päev sellist mängutempot nagu koondisemängus. Eestis on suur hulk mänge, kus ta ei pea oma maksimumi välja panema.
Kas kahetsed, et ei siirdunud kohe Lõvidest "välja kasvades" välismaale? Su isa on vihjanud, et selline võimalus oli olemas. (Margus A.)
Mäletan, et 12–13-aastaselt käisime Lõvidega iga talv paar korda Leningradis ja Moskvas sõprusmänge mängimas. Spartakite, Dinamote, Zenitide ja Smenadega mängisime kui võrdne võrdsega. Tean, et mingil hetkel kutsus Spartak mind enda juurde, aga aeg oli selline, et niimoodi Venemaale minna oli hirmutav. Ei tea, mis oleks võinud saada, kui oleksin läinud!
Lõvide lõpuajast ma aga ei mäleta või ei tea, et mõni välismaa variant oleks väga aktuaalne olnud. Olime tegelikult hästi treenitud, aga oli ka riiklik üleminekuaeg. Minagi jätsin vahepeal jalgpallurikarjääri sisuliselt pooleli, läksin Soome ülikooli ja selle kõrvalt paberitehasesse tööle. Võib-olla oleksingi praegu seal endiselt Kalevipoeg, aga ühel hetkel põrkasin laeva peal kokku Aivar Pohlaku ja Flora võistkonnaga ning mind toodi jalgpalli juurde tagasi. See oli keeruline aeg – mis siin ikka kahetseda.
Mis tasemel suudaks 29-aastane Martin Reim mängida tänapäeva jalgpallis? (Oskar, Tallinn)
Väga kõva mees oleks! (Naerab – toim.).
See on samas stiilis küsimus nagu see, et kas Pele saaks tänapäeva jalgpallis hakkama. Ma arvan, et Pele saaks küll – tal oli annet, et kohaneda olukorra ja intensiivsusega.
Minu ja minu põlvkonna mängijatega on suures plaanis sama – usun, et Premium liigas ma ikka mängiksin ja saaksin hakkama, vähemalt loodan. Aga keeruline öelda!
Mis oli mängijana sinu unistuste klubi? (Mairold Valk)
Noorena oli Moskva Spartak, sest lääne poole oli sein ees ja pilti ees millestki polnud. Kas Spartak just unistuste klubi oli, aga noortejalgpallis kõlas see kõige rohkem.
Kui kaugele oleksid võinud mängijana jõuda, kui oleksid 15 sentimeetrit pikem? Kui palju mõjutas lühike kasv sinu mängijakarjääri? (Hendrik, Tallinn)
Taas selline küsimus, millele ei oskagi vastata – ei ole võimalik teist elu pikemana läbi elada ja vaadata, mis juhtub. Kui oleksin korvpallur, oleks pilt muidugi selge, aga jalgpallis oli kõigil võimalus läbi lüüa, eriti paarkümmend aastat tagasi, kui joonistus selgemalt välja, et lühikesed mängijad on tehnilised ja pikad mängijad võitlejad. Tänapäeval on jalgpall läinud füüsilisemaks ja ka pikemad mängijad on sama tehnilised kui lühemad. Kui tase poleks seetõttu kannatanud, siis oleks pikkus kindlasti kasuks tulnud.
Kas pikematel treeneritel on lihtsam riietusruumis autoriteeti kehtestada? (Teet)
Võib-olla kui treener treenib külaliigas harrastajaid, siis on seal vaja jõuga käratada, aga profivõistkonnas või koondises ei vaadanud mina küll mängijana kunagi, kas treener on pikk, lühike, paks või blond. Oluline oli ikka isiksus, see, mis infot ta suust välja ajas ja kuidas mängijatega suhtles. Kui küsimus oli garderoobi kohta, siis lihtne vastus on see: garderoobis ju mängijad istuvad ja ei ole vahet, kui pikk keegi on!
Kas Klopp või Guardiola? (Rando Reiska)
Vaatan alati treenereid selle pilguga, et mismoodi mängustiil meile sobituks. Muidugi oleks jube kihvt ja tahaksin ka näiteks koondises mängida nagu Liverpool, aga selleks on vaja kolme sellist poolkaitsjat, kes kataks nii suure ala ära, ja ründajaid, kes jõuaks nii palju töötada. Juba seetõttu pean mängima teistmoodi. Ideaalis võiks olla segu, kus saad nii üht kui teist, suudad olla väga väravale suunatud, aga teinekord võid ka palli lihtsalt hoida ja kombinatsioonidega mängida. Mulle oleks ideaalne segu neist kahest.
Nimeta järjekorras kolm hetke tugevamat klubi Euroopas. Kes võidab tänavu Meistrite liiga ja miks? (Rando Reiska)
Müncheni Bayern ja Liverpool oleks kaks esimest, kelle potentsiaal tiitel võita on natuke parem kui kõigil teistel. Samas kui vaatad, siis favoriidid praegu oma liigat juhtima ei kipu – Liverpool langes just esikohalt, Hispaanias on liider hoopis Atletico, Itaalias Milan, Prantsusmaal ei ole ka PSG esikohal. Saksamaal on näiteks Leipzig, kes võib veel edukas olla – kolmanda koha peale kandideerib juba hulk võistkondi.
Kas Eesti noored jalgpallurid on laisad? Kas nad teevad piisavalt enda kallal tööd, et kuhugi jõuda, või on nende mugavuskoht juba see, kui pääsetakse Florasse? (@tammo_puura)
Iga põlvkond arvab muidugi, et järgmine on laisk, pingutab vähem ja naudib head elu. Jalgpalluriamet on tore amet, emotsionaalne ja mõnus. Kui tahad seda lihtsalt oma lõbuks teha ja Eestis profilepinguga olla, siis tuleb vaeva näha, aga see on ikkagi mõnus. Kui tahad jõuda kaugemale, siis on see hull pühendumine, kordades rohkem panustamine ja paljust loobumine. Elad ainult ühe asja nimel ja isegi siis pole midagi kindlat. Ei pruugi olla eeldusi või kontakte. Kas meil on palju neid mängijaid, kes hirmsasti tahavad? Julgen öelda, et on vähe. Noortel ei ole elu kergeks tehtud, sest väga palju on muid võimalusi kõrval. Jalgpalluriamet ei ole selline, et oled kohe marjamaal ja saad hullult pappi. Kindlasti saab näiteks baaris töötades rohkem raha kui alguses mängijana.
Milline Eesti praegune jalgpallur meenutab sulle mängijana kõige rohkem iseennast? (Ivar)
Mõtlesin pikalt ja tegelikult päris välja ei mõtelnudki. Äkki peab seda keegi teine ütlema, sest ennast on teiste pilgu läbi raske näha. Kui mängijatüüpi vaadata, siis alustasin Lõvides ründaja ja ründava poolkaitsjana, mingil hetkel olin isegi ääreründaja. Sealt liikusin järjest tahapoole, kontrolliva poolkaitsja kohale ja mängisin vahepeal isegi kaitses. Äkki siis Mattias Käit? Ta mängis ka ju vahepeal ründes ning nüüd oli ühes mängus paremkaitses… Samas on ta natuke teist tüüpi mängija, teiste eeldustega. Kahte ühesugust jalgpallurit ongi väga keeruline leida.
Millest tuleneb Eesti klubijalgpalli halb esinemine eurosarjades? Kas mängijatest, treeneritest või ongi meie tase selline? (@railandrailand)
Kõige lihtsam vastus ongi, et see on meie tase. Ei ole ju nii, et treenerid on meil super-hüper ägedad, aga mängijad ei jõua järele, või vastupidi. Mängijad ja treenerid arenevad koos. Meil ei ole ju olnud treenereid, kes oleks mööda Euroopat tippklubides ringi tiirelnud ja siis Eestisse tulnud.
Tänu igasugustele toetustele on meie liiga tase ühtlasemaks läinud ja ka tagumise otsa klubidel on võimalus kvaliteetsemaid mängijaid soetada. See annab kindlasti vürtsi juurde, aga kui palju on esiots edasi läinud? Flora euromängude põhjal justkui natuke on.
Üks asi on mängijad ja treenerid, aga teine asi on see, et kui praegu aknast välja vaatan, on paks lumi maas ja hakkan mõtlema selle peale, kas mul on traktor, et keegi klubi trenni ajaks lume staadionilt ära lükkaks. Lumes mängides võid minna küll füüsiliselt paremaks, aga kui palju see jalgpallurina taset tõstab? Sellest, kui hästi meie noorteklubid töötavad, sõltub see, mis tulevikus saab. Samuti võib vaadata, kui paljudel Premium liiga klubidel on peale treeneri võistkonna juures muid spetsialiste, kes oskaks jalgpallureid arendada, et lisaajal ei oleks euromängus jalad krampis. See kõik on pikem protsess. Kui needsamad Klopp ja Guardiola tuleksid siia mõne klubi etteotsa, siis kohe ei pruugi eurosarjas edu tulla. Kui nad tulevad oma suure tiimiga ja antakse kaks-kolm aastat töötada, siis võib midagi tulla.
Kui palju peaks Eestis ja Harjumaal eraldi olema jalgpallihalle? (@eestikeskerakond)
Viimsi puhul on see väga aktuaalne küsimus. Praegu on keeruline aeg – saalides ei tohi trenne teha. Jalgpallurid on eluaeg pidanud talvel väljas trenni tegema, aga see hallide projekt, mis praegu riigi abiga tuleb, on algatuseks väga teretulnud. Iga maakond saab halli, aga mõnes kohas võiks neid veel rohkem olla, näiteks Tartus ja ka Tallinnas. Harrastajate arvu vaadates oleks Tallinnasse veel paar tükki juurde vaja, aga ideaalis võiks need olla ka siin Viimsis, Tabasalus, Keilas, Maardus ja Rae vallas.
Millises suunas võiks jalgpall edasi areneda? Mida arvad videokohtunikust? (Hendrik Raiesmaa)
Kui suurematest muudatustest rääkida, siis videotehnoloogia oli üks viimastest sellistest – olin selle suhtes alguses skeptiline, kui mäng ikka seitse minutit seisis, pilti edasi-tagasi keriti ja otsust ei tulnud. Nüüd on see aga paremaks läinud. Usun, et jalgpallis jäävad põhiasjad samaks, ikka üksteist üheteistkümne vastu, aga infotehnoloogia osas on kindlasti veel nüansse. Praegu on väravajoonetehnoloogia olemas, aga tulevikus on kindlasti staadionid andureid täis ja iga aut toob näiteks automaatse vile kaasa. Ma ei usu, et kohtunik väljakult ära kaob, aga võimalik, et tehnoloogiliselt oleks millalgi võimalik see roll täielikult asendada. Võimalik, et muutub ka see, kuidas telerist mängu vaadatakse – igasuguseid analüüse ja graafikaid, mida praegu võistkonnad kasutavad, tuuakse vast rohkem ka televaatajateni.
Millal jõuab Viimsi JK Premium liigasse? (Rasmus, Viimsi)
Aitäh küsimuse eest! Kõik oleneb meie jalgpallikooli treeningtöö kvaliteedist. Naljaga pooleks – kuigi meid valiti 2020. aastal Harjumaa parimaks spordiklubiks, siis see ei määra veel ära, et peaksime hakkama kohe Premium liigasse jõudma. Meie eesmärk on kõrgemale tõusta, aga me tahame sinna jõuda oma jõududega, tahame anda Viimsi noorele võimaluse asi sinna viia. Seega sõltub kõik meie tehtavast treeningtööst, see sõltub omakorda ka Viimsi valla panusest. Arvan, et kui meile jalgpallihalli ei tule ja mujale tehakse, siis paneb see meile hoobi. Kui lõpuks Premium liigasse jõuame, siis tahame seal ka püsida, mitte üheks aastaks ära käia.
Kelle idee oli teha kunagised trikivideod? Mida põnevat nende tegemisest mäletad? (Ken)
Ma ei mäleta täpselt, kelle mõte või idee see oli, aga seda tootis firma Bestever OÜ, tegutsesid Marek Miil ja Alo Puustak. Filmisime Männiku staadionil ja põnev on näiteks see, et nendest neljast noorest, kes seal osalesid, on kaks ka koondisesse välja jõudnud: kolme poisi kõrval oli üheks tüdrukuks Kethy Õunpuu, poiste seas olid aga näiteks Janar Toomet ja Jaan Leimann, kolmas oli Mart Kaar.
Eestis puudusid sellised materjalid toona täiesti ja neid plaate jagati mingil ajal isegi treenerikoolitustel, sealt sai algõpetust. Mäletan hästi, kuidas stuudios näiteks käärlööke filmiti, olin seal roheliste linade all kindlas asendis, et saaks hea stoppkaadri teha. See oli omaette huvitav!
Viimati käisid meistrivõistlustel mängimas 2018. aastal Viimsi ridades II liigas. Kas mingil hetkel võib taas comeback’i oodata? (Mart, Harjumaa)
Kunagi ju ette ei tea! Algusaastatel käisime seal mõne treeneriga abis, kui mängijad veel noored olid. Praegu ma jalgpallitrenni enam ei tee, põlvega on ka väike häda, mis jalgpalli mängimist segab. Pigem teen minu eale kohaseid rahulikumaid kontaktivabu alasid – suusatamist ja rattasõitu! (Naerab – toim.). Aeg-ajalt tuleb isu kaasa mängida, aga esindusmeeskonnal on eesmärgid ja tase juba sellised, kus peaksin korralikult trenni hakkama tegema, et üldse koosseisu pääseda – ja ei tea, kas isegi sellest piisaks!
Martin Reim
Sündinud: 14.05.1971
Klubid: Lõvid, Tallinna Sport, Norma, FC Flora, KTP
Koondises: mängijana 157/14
Treenerikarjäär: 2010–12 FC Flora, 2012–16 Eesti noortekoondised, 2016–19 Eesti koondis, 2020 FCI Levadia
Jalka kõiki varasemaid numbreid saab lugeda siit.
