Mees, kes viis Zeniidi meistriks - Juri Želudkov (2)
Möödunud pühapäeval toimus Kalevi spordihallis Aastalõputurniiri raames ka veteranide turniir, kuhu oli külalismeeskonnana kutsutud Peterburi Zeniidi veteranide võistkond Zenit-84. Peterburi külaliste seas oli viis 1984. aasta NSV Liidu meistrit, kahtlemata kõige kuulsam neist oli legendaarne poolkaitsja Juri Želudkov, kelle silmapaistev mäng tõigi tol aastal Zeniidile nende ainsa liidu meistritiitli.
Kuigi külalisi Kalevi spordihallis eriline edu ei saatnud - kaotati kõik kolm alagrupimängu -, siis ajalugu on Venemaa tiimil suursugune. Soccernet.ee tegi pikemalt juttu Zeniidi 1984. aastal Nõukogude Liidu meistriks viinud Juri Želudkoviga, kes rääkis lähemalt oma pikast jalgpallurikarjäärist.
Selleks, et aru saada, kes oli Juri Želudkov Leningradi Zeniidi koosseisus, tõmbame parallelle praeguse Zeniidiga. Võimsa jõu ja täpse vasaku jalaga, otsustavad väravad ja standardid ning ülimalt täpsed söödud ründajatele – sellele kriteeriumile vastavad praeguses Zeniidis vaid 2 portugalikeelset mängijat, Danny ja Hulk. Oma tähtsuse ja liidriomaduste poolest võiks Želudkovi võrrelda näiteks Konstantin Vassiljeviga. 1980-ndate keskpaigas oli Leningradis ka teisi populaarseid Zeniidi mängijaid, ent Želudkov oli linnas tõeline ikoon.
Paistab, et kõik väravad lõite vasaku jalaga.
Miks? Ka parema jalaga lõin mitukümmend väravat, kuid tõepoolest oli lõviosa minu lausa sajast väravast Zeniidi eest löödud just vasaku jalaga. Peaga ma väravaid vist üldse ei löönud – kuidagi ei osanud. Mäletan, et 1987. aastal Jerevanis tahtsin peaga lüüa, kuid õnnetul kombel tabasin palli asemel Jerevani Ararati kaitsja pead – tulemuseks näokolju murd ning neli kuud haiguslehel.
Jumaldamist Leningradis ning Zeniidi kiiret tõusu ja langust võinuks üldse mitte juhtuda, sest 1979. aasta lõpus pidi põlisleningradlane Želudkov liituma Moskva Spartakiga.
Nii see oligi. Pärast jalgpallikooli Smena lõpetamist pidin - nagu iga noormees NSVL-is - sõjaväkke minema. Õnneks oli Leningradis oma Spordiselts Dünamo meeskond, kuhu mind ja veel neli Smena koolivilistlast teenima suunati. Tol ajal ju suurt valikut ei olnud ja selleks, et sõjakomissariaat ajateenistusest vabastuse annaks, pidanuksin olema põhikoormusega õppiv tudeng või vähemalt ühe lapse isa.
Kuigi mina 1976. aastal kohe pärast spordiinternaatkooli astusin kehakultuuriinstituuti, ei jätkunud mul piisavalt aega õppimiseks, kuid Dünamot pean ma heaks elukooliks. Esiliiga geograafia oli nagu NSV Liit ise, suur ja lai – Kesk-Aasiast Kamtšatka ja Lääne-Ukrainani välja. Ka meeskondade üldine tase oli vägagi hea. Lisaks mängisid Leningradi Dünamos 1970ndate lõpus endised Zeniidi mängijad, kes erinevatel põhjustel ei saanud enam kõrgliigas mängida – nagu näiteks Vladimir Gontšarov (endine NSVL olümpiakoondislane) ja Aleksandr Zintšenko, kes läks 1981. aastal esimesena Lääne-Euroopasse, Austriasse mängima. Seega oli sats meil tugev ja noortel kerge õppida ja mängida.
1977. aastal tuli Leningradi Dünamosse Juri Morozov, ning mina, 18-aastane mängija, võitsin kohe tema usalduse ning minust sai esiliiga klubi põhimängija. Kindlasti oli see ülikasulik aeg, sest esiliigas pallimine oli palju parem kui mitu hooaega Zeniidi duublis, lisaks ei pidanud ma sõjateenistuse pärast muretsema, vaid sain võimaluse keskenduda jalgpallile.
Morozovist sai 1978. aastal Leningradi Zeniidi peatreener.
Jah, kui ta sai selle ametikõrgenduse, siis me leppisime kokku, et pärast ajateenistust võtab ta mind Zeniiti. Ent mingil põhjusel ei tundnud ta pärast 1979. aasta hooaja lõppu enam minu vastu huvi ja siis helistas mulle Moskva Spartaki peatreener Konstantin Beskov ja palus mul liituda NSV Liidu jalgpalli lipulaeva Moskva Spartakiga. Mulle lubati Moskvas ka korterit, mis oli tol ajal iga nõukogude inimese unistus.
Morozov lubas 1979. aasta lõpus mulle helistada ja siis pidin avalduse kirjutama, et soovin Zeniidiga liituda. Kuid tema vist unustas oma sõna ära ja ootamatult tuli see kõne Moskvast.
Teist pidi saama Moskva Spartaki mängija...
Jah, ma juba kirjutasin avalduse ja alles siis, kui Morozovile kanti ette, et ma olen 95% Spartaki mängija, võttis ta minuga ühendust.
Kuidas õnnestus tal teid Spartakist loobuma sundida?
Kõigepealt heietas ta sellest, et kuidas mina, Leningradis sündinud inimene, võin Moskvasse kolida ja Spartaki eest mängida... Ühesõnaga mul tuli Beskovile koju helistada, vabandada ja teatada, et jään Leningradi.
Vastasseis Moskva ja Leningradi vahel oli juba tol ajal suur. Moskva elanikud kutsusid Leningradi provintsilinnaks ja leningradlased olid Moskva peale sügavalt solvunud just selle tõttu, et suuruse poolest teise linnaga, mis oli ka endine pealinn, ei tahetud kuidagi Kremlis arvestada. Ehkki Moskva Dünamosse ja CSKA-sse suhtuti enam-vähem mõistvalt, pidades sõjaväeteenistust ikkagi auasjaks, siis keskametiühingute ja komnoorte spordiseltsi lipulaev Spartak oli leningradlaste jaoks kõige vihatum klubi. Leningradi spordisõprade arvates oli hooaja tulemus hea, kui Zeniit kas kodus või võõrsil Spartakit võitis või vähemalt ei kaotanud.
Seega sai teist 1980. aastal Zeniidi mängija. Kuidas kulges teie esimene hooaeg kõrgliigas?
Hooaeg kulges igas mõttes suurepäraselt – Zeniit saavutas esimest korda ajaloos 3. koha ning mina mängisin 27 mängu ja lõin üheksa väravat. Meeskonna sisekliima oli samuti hea – peaaegu kõik olid ju kohalikud poisid. Morozov pakkus meile innovatiivset ettevalmistussüsteemi, mille ta arendas välja koos Valeri Lobanovskiga. Seega oli füüsiline pool meil korras. Meeskond oli suhteliselt noor ning loomulikult kõik tahtsid võita.
Jah, kõrgemat kohta meil saavutada ei õnnestunud, aga ka kolmas koht oli selline edu, et linnas hakkas tõeline jalgpallibuum. Samas teadsime, et pronks pole meie võimaluste piir. Suured lootused olid meil 1981. aasta hooaja peal...
Kuid 1981. aastal sai Zeniit 18 meeskonna seas 15. koha ning oli sisuliselt kahe punkti kaugusel esiliigasse langemisest.
Oh jah. Hooaja esimene pool kulges meie jaoks suurepäraselt ja võinuksime oma edu vähemalt korrata, kuid suvel said võtmemängijad rasked traumad, lisaks jäid paar mängijat hepatiiti... Varumeeste pink oli meil lühike ning need faktorid viisid meid kokkuvõttes 15. kohale.
Peatreeneril Juri Morozovil selles süüd ei olnud? Sest ka 21 aasta pärast 2002. aastal, pärast Zeniidi pronksmedaleid 2001. aastal vajus meeskond tema käe all samuti ära ja 2002. aasta hooaja teine pool oli puhas õudus, kui Zeniit ei suutnud võita 12 mängu järjest.
Ei oska öelda, kas korrektne on võrrelda, ütlen vaid, et Morozoviga, vaatamata tema ülikarmidele treeningutele ja režiimile, oli lihtne töötada. Lihtsalt meid vedasid alt need traumad ja haigused. 1982. aasta hooajal me võtsime end kokku ja saavutasime 7. koha. Keskpärane tulemus, mis siin salata, kuid see ei olnud kindlasti 15. koht. Me saime taas vajaliku enesekindluse ja 1983. aastaks plaanis oli juba suur samm edasi.
1983. aastal siirdus Juri Morozov Lobanovski kutsel Kiievi Dünamosse ja meeskonna peatreeneriks sai Pavel Sadõrin, endine Zeniidi kapten ja Morozovi assistent.
Arvan, et see oli kõige parem valik. Fedorõtš [Sadõrini hüüdnimi tiimis - A.S] tundis meid suurepäraselt, ka iseloom oli tal Morozovi omast leebem. Ei ütle, et meie olime peatreeneriga kõik sõbrad, lihtsalt saime tunda, et pingeid enam ei ole. Sadõrin ei hakkanud Morozovi süsteemi maha lammutama, vaid lihtsalt muutis ettevalmistusprotsessi lõbusamaks.
Tulemuseks oli siis 4. koht.
Jah, aga taas panid kahe põhimängija traumad suure kriipsu meie medaliunistusele. Kui põhiründaja Vladimir Kazatšjonok [endine Sillamäe Kalevi peatreener - R.O] saab sellise trauma, mis lõpetab tema karjääri ja meeskonna kapten Nikolai Larionov peab trauma tõttu lausa aasta aega haiguslehel viibima, siis see avaldab kindlasti igale meeskonnale mõju.
Ja siis saabuski 1984 aasta...
Hooaja eel viibisime Aafrikas, kuid ausalt öeldes see vist meid kuidagi ei aidanud. Hooaja algus kulges äärmiselt raskesti. Kui lõppes hooaja esimene kolmandik, siis olime umbes 9.-10. kohal. Ainsaks lohutuseks oli see, et jõudsime karikafinaali.
Leningradi ja Peterburi linnalegendid väidavad, et just see kaotatud karikafinaal aitas meeskonnal meistritiitlini ulatuda.
Osaliselt vastab see tõele, sest pärast kaotust Moskva Dünamole karikafinaalis ütlesime riietusruumis üksteisele – karikat ei saanud, aga tiitli peame saama! Kuid ütlen veelkord, et see võitmata karikas oli vaid üks põhjustest, mitte peamine.
Millised olid aga teised põhjused? Kas see kuulus mäng Moskva Spartaki vastu 1984. aasta suvel Lužniki staadionil, kus lõite kaks väravat, mida mäletavad kõik üle 30-aastased Peterburi elanikud?
Kindlasti oli see mäng väga tähtis, ent veel kaks nädalat enne seda Moskva mängu oli meil üliraske mäng Tbilisis sealse Dünamo vastu. 15 minutit enne mängu lõppu olime kaotusseisus 0:2, kuid viimastel minutitel lõime Dünamole kolm väravat ja võitsime 3:2. Teades, kui raske oli Kaukaasia võistkondadega võõrsil mängida, andis see võit meile ikkagi tohutult enesekindlust.
Želudkovi kaks väravat Moskva Spartakile:
Teie positsioon platsil 1984. aasta Zeniidis oli määratlemata – ei ründaja ega poolkaitsja...
Ütleksin, et olin poolründaja. Mul õnnestus tol aastal lüüa 17 väravat, parimaks väravakütiks ma ei saanud, ent see-eest lõin paar otsustavat väravat.
Millal aga tuli see tunne, et tiitel peaaegu käes?
Arvan, et kaks mängu enne hooaja lõppu, kui alistasime kodus Donetski Šahtari 1:0, siis juba jah tundsime, et oleme 99% meistrid. Kõik poisid tahtsid seda meeletult ja andsid endast kõik, et paljude leningradlaste unistus saaks ilmsiks. Meil olid ju peaaegu kõik mängijad kohalikud. Vaid väravavaht Mihhail Birjukov, kaitsja Anatoli Davõdov ja poolkaitsja Vjatšeslav Melnikov ei olnud Leningradis sündinud, kuid 1984. aastaks olid nad juba piisavalt Neevalinnas elanud, seega julgen öelda, et kõik olime leningradlased.
Ju andis see, et kõik olid kohalikud, meeskonnale mingi eelise. Samas olite ju pikka aega ka koos mänginud?
Kokkumäng ja abistamine platsil olid tõesti head ja sisekliima korras. Me olime kogu aeg koos. Võisime pärast mängu šampust juua ja Sadõrin ei jälitanud meid nagu mõni teine treener, pigem jälgis, et šampusepeol on kogu meeskond koos – mäletan, et kord Odessas hakkasime võitu tähistama ja ei pannud hotellitoa ust kinni. Tuli Sadõrin, vaatas rahulikult, kes toas on ja sõnas: "Sellele, keda siin praegu ei ole, teeme homme trahvi!".
Selge see, et Leningradi inimeste jaoks oli meistritiitel suursündmus, aga kuidas reageerisid võidule linnaisad?
Meid premeeriti ka, LOMO tehase poolt, kes oli tol ajal Zeniidi, nagu praegu öeldakse, suursponsor. Saime käekella, tuhatoosi ja rinnamärgi, kõik LOMO. Me palgad polnud ju ka ulmelised. 300 rubla kuus oli põhipalk ja 100 rubla võidu eest [tolle aja ametliku valuutakursi järgi umbes 379 USD kuus ja 126 USD võidu eest, inflatsiooni arvestades oleksid need summad tänapäeval enam-vähem 600 eurot ja 200 eurot. Musta turu kursi järgi olid numbrid tagasihoidlikumad: 60 USD ja 20 USD - A.S & R.O]
Autoostuloa ka saite?
Jah, saime küll, ostsin endale uue Žiguli 14 000 rubla eest. Linnas küll räägiti, et iga mängija sai uhiuue Volga kätte, kuid tegelikult pidime raha sõpradelt laenama, et Žiguli osta. Zeniit polnud ju rikas klubi nagu praegu. Linnaisade arvates me pidime mängima Talvepalee, Aurora laeva ja kolonnide eest.
1985. aastal ootas aga Zeniiti uus mõõn.
Oh, arvan, et meistritiitel viis meilt kõigilt katused ära. Linna armastus meie vastu oli nii suur, et saime vist staarihaiguse. Tähistasime võitu liiga kaua. Meil hakkasid tülid mängijate ja peatreeneri vahel. Ju siis arvasime, et kuna oleme meistrid, siis oskame ka ilma treenerita mängida. 1985. aastal saime 6. koha, siis aasta pärast suutsime end kokku võtta ja neljandale kohale jõuda, kuid see jäi viimaseks lokaalseks eduks.
Mängijad hakkasid juba 1986. aastal meeskonnast lahkuma. Mõni, nagu Sergei Vedenejev, otsustas vanuse tõttu madalamasse liigasse, ent suuremale palgale minna. Mõni, nagu Valeri Brošin, ei pidanud režiimist lugu ning läks aastaks päris sõjaväkke. Ühesõnaga tundsime, et oleme natuke üksteisest väsinud. See viis aga selleni, et 1987. aastal läksime suurelt tülli Pavel Sadõriniga ja ta pidi hooaja lõpus tiimist lõplikult lahkuma.
Kahe aasta pärast jättis Zeniit NSVL kõrgliigaga hüvasti.
Täpselt nii. Mingit konkreetset põhjust ma isegi ei oska välja tuua, sest neid oli ikkagi palju. Minu traumad, kogenud mängijate lahkumine tiimist, treenerite vahetused, rahalised probleemid. Ühesõnaga juhtus see, mis pidi juhtuma.
Ja teie ise siirdusite välismaale?
1989. aasta sügisel oli juba selge, et Zeniit ei jää kõrgliigasse. Treenerid hakkasid mõtlema selle peale, et peaks rohkem noori mängijaid klubisse kutsuma. Mina hakkasin sagedamini duubli eest mängima. Õnneks andis perestroika võimaluse välismaale minna.
Kuid klubi ei olnud ju eriti kuulus, Rootsi esiliiga...
Jah, Östersund oli klubi nimi. Rootsi esiliiga. Tegelikult ei tundnud selles linnas keegi jalgpalli vastu mingit huvi. Suusatamine, laskesuusatamine ja veel mingid spordialad... Viibisin ma selle klubi juures vaid ühe aasta. Lepingut minuga ei pikendatud. Seda põhjusel, et kohalikud staarid olid mu peale väga pahased, sest ma lõin rohkem väravaid kui nemad. Neil olid ju reklaamiboonused seotud resultatiivsusega. Minu palgaks oli aga 1000 USD ning vahet polnud, palju väravaid löön.
Kas tuhat dollarit oli nõukogude inimese jaoks palju või vähe?
Vähe. Rootsi on kallis riik, lisaks üritasime abikaasaga kõigile tuttavatele kingitusi tuua. Seega kaotas abikaasa Rootsis elades kehakaalust kuus kilo.
1991. aastal mängis Zeniit esiliigas, meeskonda tüüri ette naasis Morozov ja kutsus teid tagasi.
Sisuliselt teist valikut mul ei olnud. Kas Zeniit või putsad varna. Zeniidiga liitus tol ajal hulk noori ja andekaid jalgpallureid, sünniaastatega 1971-1974. Morozov kutsus meid Mihhail Birjukoviga nii-öelda noorsoo kasvatajateks. Ta tahtis, et oleksime neile eeskujuks, seega kutsus esimeses trennis ta meid enda juurde ja ütles: "Kui joote või suitsetate, siis tehke seda nii, et noored ei näeks!"...
Kuid Zeniidil 1991. aastal hästi ei läinud - meeskond pidi äärepealt teise liigasse langema ja keskmine külastatavus oli 100 000 inimest mahutaval staadionil vaid 50-60 inimese ringis.
Seda ma juba ei näinud, sest 1991. aasta augustis läksin mängima Iisraeli, Netanya Maccabisse. Kahju oli Leningradist ära sõita, kuid klubil polnud üldse raha. Noortele võib-olla see ei avaldanud mõju, aga inimesele, kel on abikaasa ja laps, aga küll. Kuigi hooaja eel tulid mingid sponsorid, kes lubasid meile pudrumägesid-piimajõgesid korterite ja välismaa autode näol, siis haihtusid nad sama kiiresti nagu ilmusid. Ainus, mida ma sponsoritelt sain, oli enne Iisraeli ärasõitmist kahekassetiline makk.
Kuidas oli elu Iisraelis? Oletan, et lihtsam kui Rootsis?
Kindlasti – seal on ju, nagu lauldakse, 25% venekeelset rahvast. Lisaks on Netanya kuurortlinn ja meeskond oli Iisraeli kõrgliigas päris tugeva koosseisuga. Saavutasime vist 5. või 6. koha, kuid hooaja teisel poolel ma sisuliselt pidin rannas mõnulema, sest klubi juhtkond tahtis noortele mängupraktikat anda ja mind saadeti puhkusele. Maksti palka, ent ma viibisin rohkem rannas kui staadionil. Veel tahan öelda, et Iisraelis mängida oli üliraske. Mõni mäng algas kell 12 või 13, kui väljas oli 40 või 45 kraadi sooja...
Pärast Iisraeli viis saatus teid Soome.
Jah, see Soome periood aastatel 1993-1995 oli vist parim mu leegionärikarjääris. Klubi KaIK [Kaskö IK - R.O] mängis teises liigas, Kakkonenis, tase oli seal suhteliselt primitiivne. Mängisin seal koos praeguse Valgevene koondise peatreeneri Georgi Kondratjeviga. Lõime palju väravaid – oli lausa nii, et umbes 40 väravast lõime meie 36 ja ülejäänud mängijad vaid 4. Kaskineni linn polnud ka suur - 1000 elanikku, kaks maja, kolm tänavat, seega mõtlesime vaid jalgpalli peale.
Te mainisite, et Soome jalgpalli tase oli madal.
Jah, ka nõukogude ajal sai nende koondis NSV Liidu koondiselt korduvalt paki, kaheksa-üheksa väravat. Seega oli enam-vähem selge, mis meid seal ootab.
Aga samas sai Zeniit hooajal 1985/86 Meistrite karikas üllatuskaotuse just Soome klubi käest.
Oh, see on selline häbiplekk... Kodus võitsime 2:1 ja võõrsil kaotasime lisaajal 1:3, kuid seal oli väljak selline, et head mängu mängida polnud sugugi võimalik. Viimastel minutitel oli meil võimalus skoori teha, ent Nikolai Larionov luhtas väljaku kehva seisukorra tõttu suurepärase šansi ja Soome klubi läks edasi.
Soomlaste Kuusysi ja Zeniidi teise mängu pikk videokokkuvõte:
Eurosarjades olite te nõukaaegse Zeniidi parim väravakütt (5 väravat, alles 2004. aastal ületas rekordi Aleksandr Keržakov), kuid suurt edu Zeniit Euroopas ei saavutanud.
Eks oli meil vähe kogemusi, eriti selles osas, kuidas võõrsil mängida. Kodus said alistatud ju nii Brugge kui ka teised, aga alati, kui mängisime Euroopas, oli meil klubis selline raske periood. 1989. aastal mängisime näiteks Stuttgarti vastu juba esiliiga klubi rollis.
Želudkovi värav Club Brugge vastu (1987):
Äkki sellepärast keegi Zeniidi mängijatest ei saanudki head välislepingut.
Jah, me polnud ju kuulsad nagu kiievlased või Moskva klubide mängijad. Koondises keegi meist samuti ei mänginud [Želudkovi arvele jäi vaid üks mäng NSVL olümpiakoondise eest 1983. aastal Bulgaaria vastu - A.S], ka vanus oli paljudel meist juba kriitiline. Seega keegi meie kohta midagi ei teadnud ning polnud meil ka agente, meil olid ju sellised lood, et 1980ndate lõpus oli suhteliselt ükskõik, kus mängida - peaasi, et saaks normaalset elu elada. Aga kui nii võtta, siis jah, paljud meist piirdusid Soome madalamate liigadega. Soome ju Peterburist väga kaugel ei ole (naeratab).
1995. aastal lõpetasite oma karjääri. Millega hakkasite tegelema? Kas koheselt asusite treeneritööle?
Esimesel aastal pärast loobumist ei tegelenud ma üldse millegagi. Puhkasin. Tööd ei olnud tol ajal Peterburis üldse ning selleks, et raha teenida, pidin oma autoga erataksovedudega tegelema [Peterburis on taksoettevõtete vähese arvu ja kalli hinna tõttu väga populaarne nn erataksoteenus, kus inimene tänaval hääletab ja eraauto kokkuleppehinna eest viib ära, kuhu vaja - A.S]. Siis aga otsustasin ikka ülikooli lõpetada, tegin diplomitöö ära ja 1997. aastal sain treeneritunnistuse kätte - seega võttis koolitee aega täpselt 21 aastat.
Siis töötasin erafirmas ja juba 2000ndate alguses asutas minu endine meeskonnakaaslane, NSVL meister Sergei Vedenejev Turbostroiteli jalgpallikooli baasil [Turbostroiteli kõige kuulsamad kasvandikud on Zeniidi kapten 1998-2003 Aleksei Igonin ja Venemaa koondislane Igor Denissov - A.S] oma kooli Zeniit-84, kuhu kutsus mind noortetreeneriks. Paralleelselt olin Peterburi Dünamos 2006. ja 2007. aastal abitreener ja isegi paar mängu peatreener. Hetkel jätkan treeneritööd Zeniit-84 jalkakoolis ja aeg-ajalt osalen veteranide turniiridel, kuhu meid üsna sageli kutsutakse.
Millised on teie eesmärgid veteranide turniiridel ja ka siin Tallinnas?
Noh, võita me kindlasti ei taha! Mul on juba üsna valus mängida – siit valutab, sealt valutab, seljaga on probleeme, seega on meie peamine ülesanne luua hea meeleolu publikule ja suhelda teiste veteranidega.
Kas jäite oma jalgpallieluga rahule?
Kindlasti. Tulin meistriks, mängisin meeskonnas, kus kõik olime sõbrad, ning mis on kõige tähtsam, ka praegu me kõik hoiame sidet ja vajadusel ulatame abikäe. Hea on see, et kõik meie meistritiimist on leidnud ennast ka pärast jalgpalli. Kes treenerina, kes jalgpalliametnikuna, kes aga hakkas äri ajama. Seega pole mul põhjust öelda, et sooviks endale teist jalgpalli- ja päriselu.
Juri Želudkov
Sünniaeg: 08.03.1959 (Peterhof)
Positsioon: poolkaitsja/ründaja
Pikkus: 180 cm
Kaal: 77 kg
Saavutused: NSVL meister 1984, NSVL pronks 1980, NSVL karikafinalist 1984, NSVL superkarika võitja 1985. NSVL 33 parima nimekirjas 3. koht 1980 ja 1984.
Karjäär:
1967-72 Peterhofi linnaosa spordikool
1972-76 Jalgpallikool Smena
1976-1979 Leningradi Dünamo (NSVL esiliiga)
1980-1989 Leningradi Zeniit (NSVL kõrgliiga) 177/61
1990 IFK Östersund (Rootsi esiliiga)
1991 Leningradi Zeniit (NSVL esiliiga) 25/8
1991-92 Netanya Maccabi (Iisraeli kõrgliiga)
1993-1995 KaIK Kaskinen (Soome teine liiga)
