Millal jõuab Tartu Eesti jalgpallikaardile?

Eesti jalgpalli meeste meistrivõistluste kõrgeimas ehk meistriliigas osaleb kaheksa kodumaa parimat klubi. Nende seas on uuest hooajast Valga ja Kuressaare ning seal juba varem figureerinud Viljandi klubid, kuid endiselt ei ole märgata ühtegi Tartu võistkonda. Miks?

Tõele jälile saamiseks tuleb sukelduda ligi kümnendi tagustesse sündmustesse, mil Eesti sai kauaoodatud vabaduse ning erinevate spordialade areng võis alata. Jalgpallis hakkas suuremaid rahavoogusid juhtima Aivar Pohlak, praegune FC Flora jalgpalliklubi president ning Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) juhatuse liige. Tegemist on fenomenaalse isiksusega, kes oma fanatismist ja missioonitundest jäi jalgpalli juurde ka kõige raskematel aegadel. Kurjad keeled räägivad, et Eesti vutikuningas olevat Tartu kohalike alajuhtidega tülli läinud ja toonased kired hakkavad alles nüüd, ligi 10 aastat hiljem jahtuma.

Rääkides jalgpallist Eestis, ei saa mööda minna mõistest “Flora-süsteem”. Tegemist on Pohlaku ja tema jüngrite loodud vettpidava süsteemiga, kus pööratakse tähelepanu igas vanuses mängijate treenimisele ning professionaalsete võimaluste loomisele. Ilmekas näide sellest on Eesti jalgpallipühamu Lillekülas, mis tänu Pohlaku suurtele jõupingutustele on loodetavasti peagi täielikult valmis.
Samas ei ole Tartusse Pohlaku raha jõudnud ning seda eelkõige eelpoolmainitud eriarvamuste pärast. Tartus on küll möödunud suvest uus kunstmuruväljak, kuid ühtegi korralikku staadioni Eesti suuruselt teises linnas pole.

Kui ma alustasin sellega, et meistriliigas osalevad klubid on pärit ka Valgast, Viljandist ning Kuressaarest, siis just nendes paikades on valitsevaks jõuks Flora-süsteemi raha ja võimalused. Tänu suurematele rahasummadele on võimalik osta välismängijaid, palgata välistreenereid ning kaasata muud professionaalset personali. Taolist süsteemi on proovinud luua ka FC Levadia, kuid seni see neile veel arvestatavat edu pole toonud.

Tartus tegutseb kaks tõsiseltvõetavat jalgpalliklubi – JK Merkuur ja JK Tammeka. Neist seni edukam on olnud esiliigas palliv Merkuur, noortetöös on paremaid tulemusi näidanud aga uuest hooajast teises liigas mängiv Tammeka. Viimastes omavahelistes treeningkohtumistes on Tammeka sisukama ja kombinatsioonirikka mänguga suutnud Merkuuri kolmel korral võita, korra on lepitud viiki.

JK Merkuuri tuntuim kasvandik on 1983. aastal sündinud Vitali Gussev, kes praeguseks teenib leiba Rootsi klubis Trelleborgs FF. Merkuur pidas möödunud hooajal oma kodumänge Tartus Sepa tänava staadionil. Sellest hooajast võib sellega aga probleeme tekkida, kuna EJL ei soostunud nimetatud staadionile litsentsi väljastama. Merkuuril on veel aega vead parandada, staadioni lõplik saatus selgub vahetult enne hooaja algust.

JK Tammeka kodustaadionile möödunud suvel paigaldatud kunstmurukate on loonud suurepärased võimalused aastaringseteks välitreeninguteks. Samuti on Tamme staadioni “suurele väljakule” uueks hooajaks litsents väljastatud.

Tartu jalgpalliklubi Tammeka on nende kodulehekülje väitel Eesti ainus klubi, millel on noorte meistrivõistluste esiliigas kõigis vanuserühmades oma esindus. Tänastest noortest loodab klubi välja arendada meeste meistriliiga võistkonna. Erinevate vanuseklasside noortekoondiste peatreenerite huviorbiidis on praegu 30 Tammeka noormängijat, 11 noormeest oli mullu noortekoondiste põhirivistuses. Ühtekokku käib Tammekas praegu jalgpallimängu harjutamas umbes 350 poissi-tüdrukut. Klubis on 18 treeningrühma, treenereid 10.
Loodetavasti hakkab selline intensiivne noortetöö lähitulevikus vilja kandma. Selle nimel korraldatakse ka erinevaid rahvusvahelisi turniire.

Jalgpallihuviliste hulgas on viimasel ajal välja käidud idee, et Tartu klubid peaksid moodustama ühiselt tegutseva võistkonna, kuid sellise asja reaalsuses julgeksin ma sügavalt kahelda.

Tammeka on välja öelnud, et 3-4 aasta pärast tahetakse olla arvestatav klubi meistriliigas – kas neil see ka õnnestub ning millist vilja kannab nende noortetöö, näitab vaid aeg.