Pohlak: igal klubil peaks olema mängustiil ja -filosoofia (10)
Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak andis intervjuu, kus ta kinnitas, et igal klubil peaks olema oma mängustiil ja -filosoofia. Samas peaks see kõik põhinema üldisematel alustaladel.
Suures usutluses räägib ta veel Premium liiga arengust, klubide tegevusest, mängijate arendamisest, aga ka näiteks oma laupäevasest väljaütlemisest FC Levadia kohta.
Koduse liigajalgpalli põhihooaeg on lõppenud, märksõnadeks erakordselt tihe medaliheitlus ning läbi aegade suurim otseülekannete- ja publikuarv. Miks see kõik just sel hooajal nii läks?
Oleme liikunud süsteemi loomisel samm sammult edasi, püüdes leida tasakaalu loomuliku ja suunatud arengu vahel. Meil pole kunagi olnud ambitsiooni saavutada edu ühes või teises konkreetses valdkonnas seda forsseerides, oleme soovinud ehitada kogu jalgpallipüramiidi üles sellisena, et tema aluskihid ja keskosa oleksid piisavalt laiad toetamaks tipu loomulikku kerkimist. Koduse jalgpalli osas tähendab see, et liiga mängutempo ja -kvaliteet on tõusnud samasse mõõtkavasse rahvusvahelise jalgpalliga ja klubid hakkavad jõudma tasemele, kus nad peavad hakkama tegelema oma kogukonnaga ja minema sportlikult süvitsi, vastasel korral jääb nende areng lihtsalt seisma.
Paar aastat tagasi algas klubijalgpallis suurema rõhu pööramine identiteedile, samuti Sinu mainitud klubi kogukonnale nii füüsilisel, vaimsel kui ka ja sisemisel tasandil. Kas publikutõus ja suurem tähelepanu liigale on selle esimesi vilju või on neid protsesse veel vara jälgida?
Asi on kahesuunaline ehk siis ühelt poolt jõudis aeg nii kaugele, et saime hakata kõnealust asjaolu arendama ja teistpidi mõjus tähelepanu klubide kogukondadele kohe ka pealtvaatajanumbritele kahel stardipaugule järgnenud hooajal. Samas rõhutaksin veel kord, et enne selle olukorrani jõudmist oli vaja täita hulk eeldusi igasugustel tasanditel. Mäletan hästi ühte koosolekut umbes tosin aastat tagasi, kus kõnelesime, et liigamängude toomiseks teleekraanile on aeg liiga varane, sest võrdlus harjumuspärase rahvusvahelise jalgpalliga saab olema ränk. Nii tagasi mõeldes on liiga arenenud üllatavalt kiiresti.
Klubidest rääkides, siis milline on alaliidu nägemus: kas klubid peaksid töötama ühtse stiili järgi, mis on alaliidu tasandil kokku lepitud, või peaksid paigas olema vaid aluspõhimõtted ja iga klubi olema võimalikult omanäoline?
On ülimalt oluline, et igal klubil oleks oma nägu, oma käekiri, oma nägemus ja nii edasi, aga aluspõhimõtted peavad olema ühes kindlas kohas paigal ja nendele põhimõtetele peab toetuma kogu Eesti jalgpall. Kui minna konkreetseks, siis tippklubijalgpalli sportlikul tasandil tähendab see, et igal klubil peaks olema oma mängustiil ja -filosoofia, samas peaksid need erinevad edukaks saamise viisid toetuma sarnasele vundamendile ja see on kõigepealt mängijate kasvatamine noorteklassis läbi inimliku ja pedagoogilise lähenemise, arvestades ühevõrra inimese ja jalgpalluri arengu erinevaid aspekte ehk siis noorteklassis ei tohi jalgpalli arendada inimese arenemise arvelt; täiskasvanud jalgpalluri juures aga on vaja viia teda edasi mitmekülgselt, mis tähendab esiteks arendamist läbi heatasemelise sportliku konkurentsi ja mängude, teiseks arendamist läbi võistkonna treeningprotsessi ja kolmandaks läbi mängija individuaalse arendamise nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Lõppeesmärk on jõuda selleni, et meil on Eesti koondise ja välisturu jaoks erinevate jalgpalliliste omadustega sportlased, kes pole mitte ainult andekad, vaid väljaarendatud mängijaisiksused, kes torkavad väljakul silma nii ühtse meeskonnana kui individuaalsete esitustega.
Ehk siis konkreetselt tänasesse päeva tulles - loomulikult saavad Eesti tippklubide treenerid enda käsutusse teatavate omadustega mängijad ja neilt nõutakse tulemust ja enamasti kohe, aga on väga oluline, et klubid oskaksid treenerilt nõuda, et seda tulemust ei saavutataks vaid meeskondliku mängu lihtsaid nüansse paika lükates, vaid võetaks ette ka mängijapersoonide arendamine, sest ainult nii võib tulla suurem sportlik edu ja ainult nii saavad klubid võtta arvestatavaid positsioone mängijaõigustega kauplemise turul ja see on väikeriigi klubide jaoks oluline asjaolu.
Premium liiga viimases voorus Trans - Levadia mängu otseülekandes antud intervjuus ütlesid, et "Levadia tuleb meistriks, sest neil oli eesmärk meistriks tulla, mitte mängijaid arendada". Kas need kaks asja ei või kokku käia? Mida selle lausega mõtlesid?
Pidasin silmas, et Levadia jaoks on tiitel muutunud liiga oluliseks ja eesmärgiks omaette, ometi oleks ka klubi jaoks kasulik, kui selle eesmärgini liigutaks teisi sildu põletamata - lihtsat jalgpalli mängides tulemuseni jõudmine on pikas perspektiivis halb ka klubile endale, sest noormängijad, keda arendatakse teise filosoofia ja loogika järel, ei näe ennast klubi esindusmeeskonna osana ja selliselt vähendatakse võimalust kasvatada Eesti jalgpalli jaoks mõni väga eriline mängija. Kordan veel kord, et mängijaid tuleb arendada ka personaalselt, mitte ainult mängu kaudu ja vaid nii on võimalik jõuda tõeliselt väärtusliku tulemuseni.
Respekteerime Levadia klubi motot olla edukas, kuid püüame juhtida nende tähelepanu ka pikemas perspektiivis toimivatele tähendustele - mängu arendamine on vaid üks võimalusi edasiliikumiseks. Tõsi, seda kasutatakse sageli, sest tippmeeskondade treeneritele üldjuhul palju aega ei anta, samas on just siin Eesti jalgpalli ja kõikide klubide suur šanss ja tee, mida jalge alla võttes võime saavutada palju. Tõsi, see tee pole kergesti läbitav ja nõuab asjaosalistelt erilist pühendumist.
Kuidas jalgpalliliit selleni jõuda kavatseb?
Oleme võtnud teema ette klubide individuaalsete konsultatsioonide raames ja lülitanud vastavad asjaolud ka koolitusprogrammi. Paari aasta jooksul plaanime lisada treener-analüütiku nõude tippliiga klubide litsentseerimisnõuetesse.
Sel hooajal oli üks Premium liiga tõmbenumbritest mitmete rahvuskoondise põhimängijate osalemine - Mets, Antonov, Kallaste, Vunk, aga ka Pikk, Kruglov, Teever, Bärengrub, Dmitrijev. On see ajutine nähtus ja põlvkonnavahetuse osa või hakkamegi teatud koguses koondise põhitegijaid püsivalt koduliigas nägema?
Olen viimastel kuudel korduvalt öelnud, et nelja-viie aasta pärast ootame koondisse tulemas 2-3 meest Euroopa tippliigadest, 5-7 meest Euroopa keskmistest liigadest. Ülejäänud mehed peaksid tulema Eesti tippklubidest, mis tähendab, et meie liiga ja klubid on juba täna mängijate, eriti Eesti mängijate jaoks paremaks kasvukeskkonnaks, kui suur hulk sihtpunkte, kuhu mängijad seni liikunud on ja peavad saama selles tähenduses veelgi paremateks. See on oluline nii koondise, klubide kui ka mängijate jaoks - koondisse tuleb sellisel juhul mängijate põhituumik korralikult sportlikult tasemelt, meie klubide ja liiga tase tõuseb ja mängijad liiguvad siinsest keskkonnast välja optimaalsel ajal.
Aastast 2015 tuleb esmakordselt sisse klubis treenitud mängija reegel ning ühe võrra suureneb ka Eestis treenitud mängijate kohustuslik arv. Kas jalgpalliliit on analüüsinud, millised muutused see kaasa võiks tuua? On klubid kaks aastat tagasi paika pandud reeglitega probleemideta harjunud?
Kahe aasta jooksul pole olnud ühtegi diskussiooni kõnealusel teemal, mis tähendab, et reegel võeti hästi vastu. Samas algab nüüd uus etapp, sest klubis treenitud mängija kasutamine pole varem kohustuslik olnud ja ühe mehe väljakul pidamine liiga algusest lõpuni tähendab tegelikult vähemalt kolme sellise mängija olemasolu meeskonnas. Kahe aasta pärast suureneb selliste mängijate pidev hulk väljakul kahe ja nelja aasta pärast kolmeni, mis tähendab, et klubid peavad oma mängijate kasvatamisele pöörama erilist tähelepanu ja kui nüüd meenutada intervjuu algust ja asjaolu, et soovime panustada sportlikus tähenduses klubidesse just mängijate kasvatamise ja arendamise keskkondade arendamise kaudu, siis peaks kõik klappima.
Mis võiks olla järgmise hooaja ja järgmise paari-kolme hooaja põhilised prioriteedid Premium liiga arendamisel?
Klubide litsentseerimisel võtame spordivälise nurga alt tähelepanu alla kogukondade kaasamise ja sportliku poole pealt mängijate arendamise kontseptsioonid, need on teemad, mille käime liidu ja klubidega koos läbi ja millest saab litsentsi kaitsmise sisu. Liiga välise poole pealt parandame veelgi ETV poolt ülekantavate mängude taset ja suurendame netis nähtavate mängude arvu.
Esiliiga B lõpetas äsja oma teise hooaja. Kas sellise vaheastme loomine oli õigustatud samm ja kõik liigub samamoodi edasi?
Kolmekümne võistkonna/klubi litsentseerimine kolmel liigatasandil on olnud tõsine väljakutse. Ei saa öelda, et kolmandal tasandil oleks kõik nii nagu sooviksime, aga kõik liigub edasi ja tehtud sammu kahetseda ei ole vaja. Ma pole päris kindel, et hooajal 2015 saame alustada sellel liigatasemel eranditeta, aga kui peame neid tegema, siis ilmselt viimast korda, sest liigas osalemiseks hakkab tekkima konkurents. Esimesel liiga-aastal käis Esiliiga B komplekteerimine siiski keeruliselt, aga eesmärk sai teadlikult sellisena püstitatud ja mida suurem on litsentseeritavate klubide hulk, seda rohkem valikut ja paremini saab Eesti regionaalselt kaetud. Praegu on kolmes kõrgemas liigas esindatud kõik maakonnad peale Jõgeva, Põlva, Valga, Võru, Rapla, Hiiu ja Läänemaa, neist omakorda puudus lõppenud hooajal meeskond neljandal liigatasemel Põlva, Valga, Rapla ja Hiiumaal. Vähemalt viiendal liigatasemel on esindatud kõik maakonnad.
Kui üldse Levadiale midagi ette heita, siis kehva turundust ja kontoris olevaid lambaid, kes peavad ennast selles vallas spetsialistideks (üks eriti mõttetu tädi vist nüüd küll läks hooaja alguses minema sealt). Pole praktiliselt midagi suudetud teha fännide jaoks ja oodatakse, et küll nad tulevad.Võiks aru saada, et pole tulnud alates 1998. aastast ja kui ise vaeva ei näe, sisi ei tule ka.
Sisimas ma tglt lootsin, et Flora ei tuleks meistriks, ja miks? Nad ei tee euroopas MITTE KUNAGI muud kui kaotavad. Selles mõttes on Levadia neist mäekõrguselt üle ja kui vaatame koondist, siis ka seal figureerivad enamjaolt just Levadia kasvandikud, mitte Flora omad. Ehk siis see sama mängijate arendamine on kivi ta enda kapsaaeda, et kogu aastatepikkusest tööst pole asja saanud ja kuidas ma seda võtan, on TULEMUSED.
Jalgpall on sportmäng kus iga mäng otsustatakse väravate enamusega, mis on tulemus. Ja kui tulemust ei ole, siis laias laastus pole tähtis, kuivõrd viksid ja viisakad need poisid on, kes väljakul jooksevad.
Selline mentaliteet, et ka "kaotus on ok", sest "me ju areneme" jne, on spordis tegelikult pläma. Tippsporti ei tehta nalja pärast vaid tulemuse nimel.
Need mehed kes lähevad klubi ntx euroopasse esindama, saadetakse väljakule nagu lahingusse, see on see mille nimel nad on treeninud. See on igapäevatöö ja selle eest makstakse palka.
Tavaelus ei maksa sulle mitte keegi sentigi, kui sa tööd tulemuslikult teha ei oska. Leitakse see, kes oskab, tahab ja saab.
Samamoodi ma puhastaks Florast ära pool kooseisust ja olekski asi tahe.
Pohlakusse puutuvat ei kommenteeri enamaga, kui et ei ole minagi nõus nende väljaütlemistega. Kaks asja kummutavad tema filosoofilise arutelu ja väite, et Leva ei arenda mehi - levadikud koondises ja euromängud. Punkt. Pohlaku püüdu Norbertit ja tema pehmostiili õigustada kumab siit läbi. Ei ole Norbert veenev ei oma treeningmeetoditega ega esinemistes-väljaütlemistes. Nii pehmo ei saa treener olla lihtsalt.
Ja jällegi nõus, et Levadia on jätnud selle osa täiesti unarusse. Mingi väike lisa peaks olema, et ma saaks öelda naisele, et lähme jalkale (sõpru enam pole millegipärast peale temaga kokku kolimist). Point oli lihtsalt see, et Pohlak oli konkurentide teemal pikalt tasa ja eelmised väljaütlemised jäid perioodi, kus oldi meistrid. Nüüd aga järsku tuli selline laitmine...miks? Ilmselt publikunumber, aga see on ka alles esimest aastat. Ja muidugi Metsa promo ei jõua ära kuulata, teistel aga jääb ikka midagi puudu millegipärast :)
