Pühapäevased Chelsea – Liverpool ja Arsenal – Aston Villa kohtumised tõmbasid joone alla Premier League'i 6. voorule, mille järel saab nentida, et Chelsea on põnev, Man United kehv, Liverpool närviline ja Manchester City vägev.

Chelsea jäi küll eile Liverpoolile 1:2 alla, ent saadeti fännide poolt platsilt ära aplausiga. Telekanalis Sky Sports kohtumise kohta arvamusi jaganud endine Chelsea peatreener Jose Mourinho laitis säärast teguviisi ja manitses poolehoidjaid kaotustega mitte leppima, sest "niimoodi suured klubid enam suured klubid ei ole".

Aga kui välja jätta staatiline kaitsetöö Liverpooli 2:0 väravaga päädinud standardolukorra puhul, oligi Chelsea'le keeruline etteheiteid teha. Nad andsid Euroopa meisterklubile ausa lahingu ning teenitud viigist jäid nad eelkõige ilma kehva sportliku õnne tõttu. Seoses mängijate ostmise keeluga on Chelsea olnud sunnitud meeskonda noorendama ja usaldama oma kasvandikke.

21-aastane ründaja Tammy Abraham ja 20-aastane poolkaitsja Mason Mount on kujunenud värske Chelsea reklaamnägudeks. Eilses mängus Liverpooli vastu paistis silma ka 21-aastane keskkaitsja Fikayo Tamori. Need on mängijad, kelle arengut on võimalik hooaja jooksul jälgida. See on põnev.

Ning kui Chelsea suudab praeguse meeskonnaga teha hea hooaja (loe: lõpetada Premier League'i nelja parema seas), siis võib see murda nii mõnegi mõttemalli ja panna teisigi tippvõistkondi senisest rohkem oma akadeemia suunas vaatama. Sealt sirgunud tegijad on klubi jaoks odavamad ja vähemriskantsed, kui mujalt värvatud.

Liverpooli esitust ei saa kuidagi liigitada säravate sekka. Meeskonna suurim staar Mohamed Salah jäi oma standardite järgi üpris nähtamatuks ning Virgil van Dijk näitas, et on inimene, mitte robot. Ent võit on võit ja muu Liverpooli eile ei huvitanud. Ent arvestades klubi peamist eesmärki – Inglismaa meistritiitel – tuleb vaadata ka esitusi.

Liverpoolil on senisest hooajast ette näidata vaid üks nullimäng. Premier League'is omatakse küll täisedu, ent korraks Norwich City vastu koperdanud Manchester City näitas laupäeval Watfordi kallal teostatud 8:0 purustustööga, et nende mootor on taas töökorras.

Liverpoolist kumab juba praegu läbi (kerge) 1990. aastast vältava tiitlipõua tingitud ärevus, mille lõpetamine on klubi jaoks kõige suurem eesmärk. Kui pakkuda Liverpoolile tehingut, et nad kaotaksid Meistrite liigas ka ülejäänud viis mängu ilma ainsatki väravat löömata, aga võidaksid vastutasuks Inglismaa meistritiitli, võetaks see hoobilt vastu. Nii suur on Liverpooli nälg koduse triumfi järele. Ja suutlikkus selle tohutu näljaga kaasnevate pingetega toime tulemisel määrabki selle, kas Liverpool täidab sihi või mitte.

Nende ainus rivaal on Manchester City, sest hooaja algus viitab, et kahe nende ja Liverpooli tasemevahe ülejäänud suure kuuiku liikmetega on suurem kui nelja muu liikme (Arsenal, Chelsea, Tottenham, Man United) tasemevahe oma lähimate jälitajatega. Man City tegi igatpidi vägeva nädala, sest lisaks Watfordi 8:0 purustamisele alistati Meistrite liigas võõrsil 3:0 Donetski Šahtar.

Kui Liverpool tunneb paratamatult survet lõpetada pikk tiitlipõud, siis Manchester City haistab võimalust oma vägevust veelgi kinnistada. Kui Hispaanias, Saksamaal või Itaalias ei pane kolm või neli järjestikust meistritiitlit jõgesid tagurpidi voolama, siis Inglismaa kõrgliiga 131-aastase ajaloo jooksul on kolm hooaega järjest suutnud meistriks tulla ainult Huddersfield Town 1924-26, Arsenal 1933-35, Liverpool 1982-84 ning Manchester United 1999-2001 ja 2007-09.

Man City on silmitsi harukordse võimalusega ja kuigi erinevalt Liverpoolist on nende ihaldatumaks trofeeks just Meistrite liiga, on nad kindlasti valmis lahinguks kahel rindel. Eriti arvestades Meistrite liigas neile osaks saanud hõlpsat loosi (alagrupis kohtutakse lisaks Šahtarile veel Zagrebi Dinamo ja Atalantaga).

Manchester United on aga omadega täielikus soos. Ning nagu enamik Inglismaa jalgpallivaatlejaid arvavad, siis kiireid paranemise märke ei paista. Enne, kui asjad lähevad paremaks, lähevad nad ilmselt ikka halvemaks. Meeskond ei ole piisavalt tasemel, piisavalt sügav ega piisavalt balansis. Üks häda ajab teist taga ning tippvõistkondasid iseloomustavat stabiilsust ei paista kuskilt otsast.

Noorte mängijate ostmine ning pehkima läinud mööblist (nt Chris Smalling, Antonio Valencia, Alexis Sanchez) vabanemine oli küll mõistlik teguviis, ent värbamistöö jäi liiga napiks. Ole Gunnar Solskjaeri talvine start peatreenerina oli muljetavaldav nagu ka 3:1 võit Parc-des-Princes' staadionil, mis nad Meistrite liigas veerandfinaali viis, aga nende kaunite mälestuste mõjujõud on praeguseks kadunud.

Man United võitis Premier League'is viimati võõrsil peetud mängu… veebruaris. Solskjaeri vallandamine oleks Unitedi jaoks igatpidi halb variant, sest tähendaks sasipuntra jätkumist ja suurenemist. Ent teisalt, nagu Mourinho Chelsea't hoiatas, saabub millalgi hetk, kui suur klubi ei ole enam suur klubi, sest ta ei suuda osaleda suures mängus.

Ent nagu ESPN kirjutab, on teisipäev Manchester Unitedi jaoks igal juhul hea ja ilus päev, sest klubi saab raporteerida eelmise hooaja kohta rekordilist, 615 miljoni naela suurust sissetulekut, mis teeb omanike meele rõõmsaks.

Suure kuuiku ülejäänud kahe liikme, Tottenham Hotspuri ja Arsenali olukord paistab enamvähem vastavat prognoositule. Spurs sõltub endiselt väga palju Harry Kane’ist ning eelmise hooaja (euro)edu kordamine tundub ebatõenäoline. Arsenal on oma headel hetkedel võrratu, aga stabiilsust napib. Põhja-Londonis seega muutusteta.

Pärast Leicester City 2016. aasta meistritiitlit on Premier League’i esikuuiku koosseis püsinud muutumatuna. Manchester City, Liverpooli, Chelsea, Arsenali, Tottenham Hotspuri ja Manchester Unitedi finantsiline ülekaal ülejäänud klubide suhtes on kolm hooaega järjest väljendunud ka tulemustes.

Kas tänavu võib olukord muutuda? Jaatava vastuse leidmisel tuleb eelkõige vaadata mullu esikuuikust 9-14 punkti kaugusele jäänud nelikust Wolverhampton Wanderers, Everton, Leicester, West Ham United.

Wolves mängib Euroopa liigat ja on kahe võistluse kombineerimisega ootuspäraselt raskustes. Praeguseks juba Aston Villale, Bournemouthile ja Sheffield Unitedile kaotanud Evertonilt nõuaks säärasest avangust taastumine vägitegu. Üle jäävad seega Leicester ja West Ham, sest praegu esikümnes paiknevate Bournemouthi ja Burnley esikuuikupotentsiaali on uskuda keerulisem.

Kui Leicester 2016. aastal meistriks tuli, langes nende imeline hooaeg kokku mitme tippklubi halva või suisa kohutavaga. Tiitlikaitsja Chelsea juhendaja Jose Mourinho jooksis täiega tupikusse ja sai detsembris kinga. Peatreenerit vahetas ka ummikus Liverpool, saabunud Jürgen Kloppi ootas ees meeskonna põhjalik reformimine. Manchester United sumpas Louis van Gaali nimelises soos ning Manchester City meeskond teadis, et Manuel Pellegrini lahkub niikuinii ega suutnud tema nimel piisavalt pingutada.

Sarnaseid süsteemsele vajakajäämisele viitavaid märke on praegu kindlasti näha Manchester Unitedi, teatud mööndustega ka Chelsea, Arsenali ja Tottenhami puhul. Ning meenutagem, et praegu ei räägi me aga meistritiitli võitmisest, vaid esikuuikusse murdmisest. See ei nõuaks Leicesterilt või West Hamilt imet, vaid lihtsalt tugevat hooaega. Miks mitte? Täiesti võimatu pole ka esinelik (ja koht Meistrite liigas).