Raimo Nõu: see aasta oli üks suur agoonia (13)
JK Tallinna Kalevi president Raimo Nõu andis Soccernet.ee-le põhjaliku usutluse, milles tutvustas enda sattumist klubisse, avas Kalevi rahastamise tagamaid ning tutvustas uue hooaja plaane.
33-aastane Nõu on läbi aja olnud Kalevi jalgpalliklubi ihu, hing ja südametunnistus, olles klubiga seotud selle taasasutamisest alates. Soccernet.ee uuris uut hooaega uue peatreeneri ning kopsakama rahakotiga alustava Kalevi presidendilt, milline on klubi hetkeseis ning millised plaanid Nõul Kaleviga on.
Räägi kõigepealt natuke endast. Jalgpalliinimesed teavad Sind juba päris pikalt kui klubipresidenti, ometigi ei luba Su vanus veel päris tükk aega riigi presidendiks kandideerida. Kust Sa pärit oled, kuidas sattusid jalgpalli juurde ning kuidas sai Sinust nii noorelt jalgpalliklubi president?
Sündinud olen tegelikult Lohusalus Harjumaal, kuid oma teadliku lapsepõlve veetsin Viimsis. Viimsis jalgpallitrenni ei olnud, oli korvpall ja käsipall ning mängisin minagi siis neid mänge. Mingit tippsportlast minust aga ei saanud.
Jalgpalli juurde sattusin läbi ajakirjanduse. Aastal 1999, kui õppisin Tartus ajakirjandust, kutsus Aivar Pohlak mind Florasse kommertsdirektoriks tööle. Ajakirjanikutöö kõrvalt mul varem mingit sellist kogemust ei olnud - olin varem Spordilehe tegevtoimetaja. Võtsin selle pakkumise vastu ning tagasi vaadates oli Floras ja jalgpalliliidus töö tegemine väga huvitav aeg.
2002. aastal läksin tööle Spordiseltsi Kalev ning kuna me olime juba varem EBS-is teinud amatöörvõistkonna - Tallinnasse kolides läksin EBS-i õppima -, tuligi sealt mõte, et teeks amatöörsatsi. Muide, EBS-i ajast tunnen ka Kalevi praegust abitreenerit Daniel Meijelit, kes oli siis EBS-i peatreener. Uurisin Kalevi ajalugu ning leidsin, et kunagi on ka jalgpall Kalevi nime all olnud. Mõtlesin selle peale, et võiks Kalevis jalgpallisektsiooni taastada, aga kõik vanemad inimesed olid sellele vastu - leiti, et meil pole enam traditsioone, kogemusi ega inimesi.
Kalevi Tallinna osaga pidasin kokku pool aastat rääkima ja veenma, et nad lõpuks nõusse saada. Samal ajal kohtusin ka Kaido Mägiga, kes oli sel ajal ESS-i jalgpalliklubi juht, kes leidis samuti, et Kalevil on hea märk, meil on oma staadion ning võiks midagi tegema hakata. Panimegi siis seljad kokku ja võtsime juurde ka Kalevi tollase peasekretäri Reijo Ojavere, kes jäi passiivseks juhatuse liikmeks. 2002. aasta septembris sai klubi ametlikult asutatud ning 2003 osalesime juba Eesti meistrivõistlustel.
Esimeseks presidendiks oli siiski Reijo Ojavere, mina olin tegevjuht ning Kaido Mägi tegeles esindusmeeskonnaga. Aastal 2005 töötasin vahepeal aasta Postimehes ning kui tagasi tulin, võtsin aktiivsema juhtimise taas enda peale. Presidendi nime pole me küll kunagi tähtsustanud, aga kuna jalgpalliliidu ankeedis on presidendi nimetus tähtis koht, siis mina olen selleks meheks vist aastast 2006.
Kuidas möödusid Kalevi esimesed aastad?
2003 ja 2004 oli üks tõsine peavalu - praeguse kunstmuruväljaku asemel oli siis ju põld, kus viis kergejõustikuveterani käisid vasarat heitmas. Nemad helistasid samamoodi: "Mida sa mõtled endast, Nõu, kes sa oled" ja nii edasi. Mul on siiralt kahju, sest ma pole kunagi tahtnud ühtegi ala eelistada ning praegugi toetame jalgpalliklubiga staadionil kergejõustiku harrastamist, kuid kui mul oli valida, kas viis vasaraheitjast veterani või viissada noort jalgpallurit, siis...
Alustasime ainult ühe treeningrühmaga ning pidimegi alguses poisse ja lastevanemaid kõvasti manguma, lubades, et meil läheb olukord paremaks ning saame oma kunstmuruväljaku. Õnneks jäid päris paljud meie juurde ning kui saime ühel hetkel kunstmuruväljaku korda, siis tuli tõdeda, et mõttekaaslasi oli meil juba päris palju.
Aasta tagasi võttis tegevjuhi kohustused endale Mari Lill ning Sina jäid vaid presidendi rolli. Millest selline lüke?
Kuna klubi on kasvanud nii suureks, siis ei jõua mina kõikide nüanssidega tegeleda, kuigi veel tänagi tegelen ma selliste asjadega rohkem kui tahaksin. Tahaksin rohkem keskenduda strateegilistele teemadele ning sponsorküsimustele, kuid pean ikkagi pidevalt tegelema pakiliste asjadega - näiteks (intervjuu toimus Aastalõputurniiri lastevanemate turniiri ajal) vaatama, kas kõik lastevanemad saaksid oma varustuse kenasti kätte. Kurta tegelikult ei saa, sest eestvedajaid, entusiaste on meil korralikult, kuid klubi kasvamisega kasvab ühtlasi ka kõigi koormus.
Kuna Mari õpib Tartus, siis on ta talvekuudel väiksema koormusega ning sel ajal täidangi mina ka osaliselt neid ülesandeid. Tagatoas on meil veel teisigi mehi ja naisi, kellest moodustub tõhus meeskond.
Millisena näed Sina klubi juhina Kalevi identiteeti? Millega see seostuma peaks?
Ühest vastust on sellele raske anda, kuid vihje annab meie slogan - "Jalgpallielamusi põlvest põlve". Tahaksingi seda, et ühel hetkel võiks Kalev olla selline sünnist-surmani klubi. Kuidas sinna jõuda ning millal me selleni jõuame, on teine asi, aga oluline on see, et klubi peab olema koduks kõikidele. Kunagi käis siin vabatahtlikuna üks Rootsi jalgpallitreener, kes ütles mulle ühel õhtul, et iga kord, kui ta meie staadionile tuleb, tuleks ta just kui koju - näen su kassi, näen su koera ja tuttavaid inimesi.
See peakski olema Kalevi firmamärk - atmosfäär ja sisekliima peaksid olema nii suurepärased, et kõik seda naudivad ning tahavad klubisse kuuluda.
Millisena näed klubi tulevikku?
Tahan, et ühel hetkel oleksime nagu Barcelona või Müncheni Bayern - ehk rahvaklubi. Ma tahan väga jõuda nii kaugele, et mees Kükametsast tuleb meie kodulehele, täidab ankeedi ära ning astub meie klubi liikmeks. Sellest lähtuvalt saab ta osaleda üldkogudel ning läbi selle klubi juhtimises kaasa rääkida. See on suur töö, mis nõuab ka eesti jalgpallikultuuri arengut ja kasvamist, aga ma arvan, et see on võimalik.
Kui kaua plaanid ise veel Kalevit juhtida? Kas nii kaua kui jaksad või oled endale mõne kindla eesmärgi seadnud?
(Naerab) Sellist küsimust võiks pigem küsida 70-aastaselt mehelt, mitte 33-selt! Tegelikult olen täna väga väsinud ning kui võtta Eesti praeguse spordiklubide rahastamise alused, siis siin on väga palju probleeme ja muresid. Elame iga päev peost suhu ning nii juba kümme aastat, olgugi et oleme kõvasti arenenud. Selliseid asju, mis teevad meele kurvaks ning tekitavad lootusetuse tunnet, on tegelikult palju. Neid hetki, kus mõtled, et "kurat, miks ma seda teen, elus saaks tunduvalt lihtsamini edasi" tuleb ikka ette.
Ma ei ole küll nii hea filosoof kui Aivar Pohlak, kes oskab kindlasti väga hästi sõnastada oma elu eesmärki ning enda rolli jalgpallis, kuid ma olen siiski enda tehtud senise töö üle uhke. Väga nappide võimalustega oleme loonud palju asju ning sellest lähtuvalt julgen väita, et lähiajal ma lõpetada ei plaani. Muidugi ei saa välistada võimalust, et klubisse tuleb mõni rahamees, kes siia palju investeerida tahab ning vastutasuks ka aupaistet saada tahab - siis on minu taandumine presidendina võimalik. Olen kogu elu olnud selline musta töö tegija, sebija, ning kui ühel päeval peaks tulema mõni inimene, kes annaks klubi arengusse suure finantsilise panuse, siis usun, et ka minul oleks endiselt klubis koht.
Mis on hetkel Sinu nägemuse järgi Kalevi suurimaks murekohaks, probleemiks? Raha?
On selge, et on palju asju, mida saab ka rahata teha, ning on palju asju, kus saab rahapuuduse vabanduseks tuua. Tänasel päeval on aga finantsid selles rollis, et nad on väga palju häid mõtteid ja ideid seisma pannud. Meil ei ole olnud ressurssi neid asju ellu viia ning õhtul koju minnes on mitu korda olnud väga kahju, sest väga hea asi on jäänud puhtalt raha taha. Eks finantsivähesus ole tänapäeval Kalevil ning Eesti klubidel üldiselt suureks probleemiks. Ma julgen aga arvata, et oleme kõik sellised tegevused, mis raha ei vaja, päris hästi ära rakendanud, tegutsenud säästlikult ning targalt, kasutades talupojamõistust hästi ära.
Hoolimata rahamuredest oled välja öelnud, et uuest aastast läheb klubi poolprofessionaalseks. Kas kogu vajalik rahasüst tuleb sponsorite käest?
(Muigab) Jah, selge on see, et minul endal ega kellelgi teisel klubis sellist raha ei ole. Sellest lähtuvalt peame seda saama sponsorite käest, kui just Kalevi staadioni alt jooksev jõgi ei hakka kulla- või naftajõeks. Meie sõnumit ja tegevust on tegelikult hästi märgatud ning seetõttu oleme sponsoreid ka juurde saanud ning kuigi uue aasta eelarve pole veel täielikult koos, siis on meil veel aega selle nimel tegutseda ning usun, et saame rahastajaid veelgi juurde.
Sponsorid peavadki olema meie põhisissetulekuks - teleõigustest ei teeni Eestis midagi, piletituluga ei kata turvateenustki ära... Raha peabki tulema nendelt inimestelt, kes meie tegevusse usuvad.
Oleme otsustanud, et noorte raha, mis tuleb meile liikmemaksudest ja noortefondist, esindusmeeskonnale ei põleta. Ma arvan, et siit tuleb ka selge vahe mõne teise klubiga, kuigi ma teiste meeskondade rahaasjadega kursis ei ole, aga mul on mõnikord tunne, et nii mõnigi klubi rahastab noorte rahadega esindusmeeskonda, jättes noored üldse unarusse.
Kas Kalev saab nüüd uued suursponsorid või suurendasid lihtsalt vanad oma panust?
Mõlemat. Oleme rääkinud päris uute sponsoritega kui pannud vanadele ette oma toetust tõsta.
Kui palju uue aasta eelarveks praeguseks koos on?
Ütleksin nii, et jämedalt kaks kolmandikku on eelkokkulepete alusel koos, võib-olla natuke vähem. Suur töö on veel ees ning vaja teha, et see täies mahus kokku saada.
Kas eelarve suurenemine tähendab midagi ka Kalevi teistele võistkondadele, näiteks noortele?
Noortele tähendab see esmajärjekorras seda, et kui varem oli meil amatöörmeeskond, kes tegi trenni õhtusel ajal, siis nüüd tehakse trenni päevasel ajal, mis vabastab treeningaegu ka teistele. Kui otsustasime, kuidas esindusmeeskonnaga edasi minna, rääkisin pikalt ka meie noortetreeneritega ning kõik olid nõus, et klubi on üks tervik - esindusmeeskond, amatöörid ja noored.
Olen seda varemgi öelnud, aga meie uue peatreeneri Franki üks tugevus seisneb selles, et ta tegeleb ka turundusega, käib firmades aktiivselt rääkimas ja mõtleb selle peale, kuidas noori esindusmeeskonnaga siduda. Oleme päris palju sellest rääkinud, noored on käinud esinduse mängudel, kuid see side ei ole veel nii selge olnud. Loodan, et poolprofessionaalseks muutumisega tekib olukord, kus esindusmeeskonna mängijad käivad ka noortel kaasa elamas. Pere tunne peaks kasvama.
Kas lisaks Frank Bernhardti tulekule on klubi personalis veel muudatusi oodata?
Jah - peame läbirääkimisi uue väravavahtide treeneri kandidaadiga, täiendusi teeme meditsiinipersonalis ning tahaksin ühe inimese appi saada ka administratsiooni. Täiendusi kindlasti tuleb, kuid üks lootus, mis meil oli, siiski ei täitunud: pole saladus, et kutsusime meiegi Zauri (värskelt Florast Kaljusse siirdunud noortetreener Zaur Tšilingarašvili) endale. On selge, et liiga palju muutusi väikese aja jooksul võib halvasti lõppeda ja peame olema ettevaatlikud, seega mingit revolutsiooni me ei tee.
Kas Daniel Meijel jätkab meeskonna abitreenerina?
Jah. Daniel on olnud klubiga seotud esimesest hetkest alates ning siin töötanud vähemalt sama kaua kui mina. Danielil on abitreenerina väga head kogemused ning ka Frank on temaga rahul, siin ei ole küsimustki.
Mis saab senisest peatreenerist Sergei Ratnikovist? Oled Sa tema edasiste tegemistega kursis?
Viimastel nädalatel pole ma temaga rääkinud, kuid tema sünnipäeval (21. november - toim.) helistasin ja rääkisime natuke. Ma tean, et tal on paar varianti olemas. Isiklikult loodan, et Tartu Tammeka haarab võimalusest, sest Raika on hea treener ja ma usun, et ta suudaks anda Tartule lisaväärtust küll ja küll.
Hiljuti oli palju juttu uuest välismängijate reeglist. Kas ja kui palju see Kalevit mõjutab ning mida sellest ise arvad?
Mina seda pooldan, sest meie prioriteediks on alati olnud oma noored, kuigi meil praegu esindusmeeskonnas väga palju oma noori ei ole. Johannes Kukebal ja Martin Kase on ilmselt parimad näited - Kukebali mängijaõigused andsime eelmisel aastal Florale, sest usume, et tal on seal parimad võimalused arenemiseks. Kase osas pole me veel lõplikult kokku leppinud, aga ilmselt läheb ka tema Florasse. Flora andis eilsel päeval noortele kindlasti Kalevist paremad võimalused ning kätt me ette poleks pannud, kuid nüüd ei pruugi Kalev enam noorte arenguks Florast kehvem koht olla.
Tulles nüüd tagasi selle välismängijate reegli juurde, siis arvan, et see on õige. Meil sellega probleemi ei tohiks tulla - kolm sakslasest mängijat meil nüüd käisid ja jätsid kõik väga hea mulje, olles meeskonna ühed tugevamad. Iga klubi peaks natuke välismaa poole vaatama ning Nõmme Kalju on selles osas väga hea näide - nad on kaasanud välismängijaid ning see on Eesti jalgpalli rikastanud.
Kuna sel aastal on võimalik 6+6, ei tohiks meil sellega muret tulla ning see on minu meelest mõistlik.
Lisaks välismängijatele on Kalevis testimisel ka mitmeid Eesti päritolu mängijaid, näiteks Maksim Paponov, vennad Sillasted, FC Viljandist Marten Mütt ja Elvis Liivamägi. Millised on esimesed muljed nendest?
Praegu on väga head. Frank ise ju tunneb neid mängijaid varasemast ajast ja ta väga hoolikalt mõtleb, keda kutsuda. Usun, et need, kes meil praegu on, ka Kalevisse jäävad, kui nad ise vähegi tahavad. Eks näeb - esmamuljed on kõik positiivsed.
Kas lisaks mainitud sakslastele on välismaalt kedagi veel oodata?
Ma arvan, et meil võib see välismaalaste arv jääda viie-kuue juurde. Vaatame ringi, uurime maad, et keda võiks veel võtta. Meil on hetkel vaja tipuründajat ning positsiooni järgi tuleb kaks-kolm mängijat veel.
Välismaalastega seostub ka see, et Kalevil on läbi aastate olnud väga suur kaadrivoolavus - esindusmeeskonnast on läbi käinud lugematul arvul mängumehi. Mis on selle põhjuseks?
Seda on raske öelda. Võib-olla on see treenerite eripära, aga võib-olla on klubi juhtkond süüdi. (Muigab) Ma arvan seda, et on rida mängijaid, kelle ootused klubi suhtes on olnud suuremad ning me pole suutnud neid täita. Ootan aga seda, et Franki ajal see voolavus tunduvalt väheneb, sest varem me nii teadlikult ja mõtestatult mängijaid ei valinud.
Jäite tänavu küll Kaleviga Meistriliigasse püsima, kuid läbi suurte raskuste. Millise hinnangu Sina lõppenud hooajale annad?
Eks see aasta oli üks suur agoonia. Hooaja alguses tekkisid juba väga kõrged ootused ja lootused, kuid lõpuks läks asi ikka väga kehvasti. Jah - püsima jäime, aga väga kalli hinnaga, väga vaevaliselt ja suure närvikuluga. Loodan, et järgmine aasta nii hull ei tule.
Pärast kevadet ei saanud te Meistriliigas ühtegi võitu. Mida Sina arvad, mis oli selle põhjuseks?
Seda peab ilmselt küsima treenerite käest. Olen alati öelnud, et ma ei sekku treenerite töösse ja tegevusse, eks nad ise ole kõige paremad hindajad. Alati võib öelda, et makske mängijatele palju raha, siis hakkavad ka võidud tulema. Samal ajal võitis FC Viljandi, kellel puudus igasugune identiteet ning kus poisid sõitsid Viljandisse, kus neid keegi ei oodanud, meid kaks korda. Ei saa öelda, et raha või finantstingimused oleksid olnud määravad. Raske öelda, aga ma ei tahakski seda analüüsida, see ei ole minu koht.
Mida Sinu arvates Eesti jalgpallile kõige rohkem vaja oleks, kui jätta raha kõrvale? Kas raha on üldse kõige olulisem?
Nagu meie klubigi puhul ütlesin - palju asju, mis on võimalik ilma rahata ära teha, on tehtud, kuid raha on ikkagi vaja paljudeks asjadeks - liigat on vaja reklaamida, muuta klubid tugevamaks ja nii edasi. Paljud klubid tegelevadki ju tänapäeval selle asemel, et asju paremaks muuta, hoopis ellujäämisküsimustega. Need ongi need probleemid, millega tuleb vastakuti seista. Mul ei ole küll midagi Boriss Dugani vastu, ta on suur entusiast, kuid Ajaxi-suguseid klubisid tuleks Meistriliigas vältida. Liiga peaks olema atraktiivsem ning minule jätkuvalt meeldiks 14 meeskonnaga liiga, kuid see pole praegu jututeema.
Boriss Duganist rääkides - oled ka ise amatöörjalgpallur, kas Sul pole plaani ise Kalevi eest platsile astuda?
(Muigab) Ei ole! Kohe kindlasti mitte!
Peagi algab uus aasta. Kuidas kõlab Sinu kui klubijuhi uusaastasoov?
Loodame, et uuel aastal tuleb veelgi rohkem põnevaid hetki Eesti jalgpallis, et jalgpalluritel tuleks rohkem osavust, klubijuhtide elu oleks natuke kergem, publik leiaks tee staadionile, noored areneksid kenasti ja kiiresti... Kõike head veel ja rohkem!
Kas jõgi Kalevi staadioni all võiks tulevikus olla laevatatav?
