Roy Hodgsoni ülemus Keith Boanas (0)
Karismaatiline ning emotsionaalne kuju, kes vutist räägib silmade leekides. See on naistekoondise peatreener Keith Boanas. Pikas ajakirjale Jalka antud usutluses tema senise karjääri kohta jätkub Eesti jalgpalli kõrval ruumi ka David Beckhamile ning Sir Bobby Robsonile.Aastatel 1998–2001 olid toona Inglise 8. liigas mänginud poolprofessionaalse Tooting & Mitcham United F.C. meeskonna peatreener. Kas on tõsi, et klubi fännid kutsusid sind jumalaks?
Jah.
Miks?
Tegemist on väga suurte traditsioonidega klubiga. Üheks kasvandikuks on näiteks Alex Stepney, kes oli George Besti ning Denis Law' ajal Manchester Unitedi väravavaht (Stepney mängis Unitedis aastatel 1966–1978 – toim.). Pikad traditsioonid, aga juba aastaid polnud suudetud midagi võita. Ma läksin nende treeneriks, kui neid ähvardas väljakukkumisoht, ning hooaja lõpuks tulime 11ndaks. Järgmisel aastal saime taas sama koha ning mõned fännid näitasid üles rahulolematust. Kolmandaks aastaks olin ma meeskonna korralikult üles ehitanud, võitsime liiga ning pääsesime aste kõrgemale. Me murdsime palju rekordeid – pikim kaotusteta seeria, löödud väravate arv. Mind valiti liiga parimaks treeneriks ning parim väravakütt oli samuti meie tiimist. Hooaja lõpus oli meil 17 päevaga 12 mängu. Me kaotasime ainult viimase mängu, mehed olid surmväsinud, aga selleks ajaks oli tiitlivõit niikuinii garanteeritud. Fännid uskusid, et ma teen imet, seepärast ka see hüüdnimi.
Samal ajal juhendasid ka Charltoni naiskonda.
Tegin mõlemat poole kohaga ja ma polnud kunagi kodus. Õnneks on mul väga mõistev abikaasa. Mitchamit treenisin kaks korda nädalas, ülejäänud aja tegelesin Charltoniga. Ühel hetkel pakkus klubi mulle täiskohta ning ma ei saanud ei öelda. Mitchamist oli raske lahkuda, kuid ma pidin oma perele mõtlema. Charlton oli ikkagi Premier League'i klubi.
Mis tasemel sa ise jalgpalli mängisid?
Poolprofessionaalsel. Nooruspõlves olin ka mõnes professionaalses meeskonnas, kuid teismelisena murdsin 15- ja 17-aastaselt jala. Ma ei ütle, et ma oleks kindlasti professionaalsele tasemele jõudnud, aga vigastused rikkusid igasuguse võimaluse ära.
Taas meeste juhendamise peale oled mõelnud?
Jah. Mitu korda. Mitte et ma tahaks pigem meeste treener olla, aga tegemist on erinevate proovikividega.
Oled Inglismaa krahvkonna Surrey treeneriteliidu president. Võtsid selle ametiposti üle Sir Bobby Robsonilt.
Ma olen selle organisatsiooniga pikalt seotud olnud ning pärast Robsoni surma sain e-kirja, kus mind uueks presidendiks paluti. Ma olin šokeeritud ning pisarates. Bobby Robson oli üks mu mentoritest, fantastiline mees, kes andis mulle palju nõu. Pärast seda, kui ma olin presidendiks kinnitatud, tuli ta naine iga-aastasel õhtusöögil minu juurde, soovis edu ning ütles, et Bobby oleks minu üle uhke. Ma oleks peaaegu uuesti nutma hakanud.
Liidu asepresidendiks on Inglise koondise peatreener Roy Hodgson.
Temaga on väga kerge suhelda. Sellesama õhtusöögi ajal oli ta Liverpooli peatreener ning kuna ta on Soomes töötanud, siis uuris palju Eesti kohta. Olla Inglise rahvuskoondise peatreeneri ees president! See pole selline asi, millega ma kekata tahaks, aga nii see juhtus. Ma töötasin end rohujuuretasandilt üles. Hea näide, et kui tööd teha, võib kõikjale jõuda.
Kas Hodgson enne Eesti – Inglismaa valikmängu sinu käest nõu küsib?
(Naerab – toim.) Vähemalt saan ma talle tere öelda! Kui Inglise noortekoondised siin käivad, siis ma alati üritan treeneritega rääkida. See konkreetne mäng on küll pärast MM-i, aga loodetavasti on ta Eesti kohtumise ajal ikka ametis. Magnusele (Pehrsson – toim.) põnev proovikivi.
Tagasi töö juurde. Aastatel 2006–2009 olid David Beckhami akadeemia abidirektor. Mis see asutus endast kujutas?
See ei olnud eliitkoht, eesmärgiks oli pakkuda treeninguid kõikidele lastele. Üritasime neid uksest nii palju sisse saada kui füüsiliselt võimalik. Akadeemia oli segu heast treeningust, rõõmust ning jalgpalliga seotud haridusprogrammidest. Meil käis iga päev kaheksa kooli külas, sõitsid bussiga kohale ning veetsid päeva meiega. Õhtuti ja nädalavahetustel tegime nii-öelda normaalseid treeninguid. Standardid olid seal väga kõvad, sest kõik treenerid esindasid Beckhami brändi. Ta ise käis meid tihti üle vaatamas, vahel tuli lausa ette teatamata.
Esimesel akadeemia-aastal olid edasi ka Charltoni naiste peatreener, kuid siis langes Charltoni meeskond Premier League'ist välja ning naiskonna tegevus lõpetati. Kuidas sa oma mängijaid lohutasid?
See oli kohutav. Kõigepealt helistasin kapten Casey Stone'ile ning siis teistele. Kõik olid üdini šokeeritud, ma murdsin nende südamed. Pidin ka noorteakadeemia tüdrukute vanematele teatama ja nemad korraldasid klubi vastu meeleavalduse, mida kajastati isegi BBC uudistes. Lõpuks struktureeriti klubi noortetöö ümber ning kõik jätkus. Nad kutsusid mindki tagasi ja nii kaua olin nõus, kuni klubi palus mul intervjuule tulla. Ma olin seal pikalt töötanud ja nemad kutsusid mu intervjuule? Ütlesin ei.
Jätkasid Beckhami akadeemias, kuid naiste juhenduses võtsid korraks aja maha ning pärast vaheaastat asusid Millwall Lionessesi etteotsa. Millwalli fännidest on paljud hirmujutte kuulnud, kuidas nad sulle tundusid?
Ma teadsin nende toetajaid, ma teadsin kurikuulsaid legende (naerab – toim.). Pilt ei ole nii hull, kui näidatakse. Muidugi on seal jalgpallihuligaane, aga ma arvan, et igal Inglismaa klubil on. Väga palju oli rahulikke, siiraid ning pühendunud toetajaid.
Charltoniga võitsid korra FA karika ning kaks korda liigakarika. Kas jääd oma trofeekapiga rahule?
Jah. Alguses heitlesime Arsenaliga, kes oli pikalt valitsenud. Nad pidid ainult sõrme nipsutama ja kõik tippmängijad liitusid nendega. Siis tuli konkurentsi ka Fulham. Me olime alati kolme hulgas, kuid võrreldes nende kahega olime me vaesed. Sellest hoolimata suutsime me hea tiimi kokku panna ning uskusime, et suudame kõike teha.
See oli pikk ja vaevaline protsess. Töö pidi tegelikult endale saama legendaarne naispallur Gillian Coultard, kes kutsus mind ennast abistama. Mingi hetk ta otsustas, et see ametipost on talle liiga raske, ning loobus. Mina aga tulin 2008. aasta juulis siia intervjuule ja nii see läks.
Olemegi sinu praeguse ameti juurde jõudnud. Kevadises valikmängus tšehhide vastu olime juba poolajaks 5:0 taga. Mida sellises olukorras mängijatele riietusruumis öelda?
Läksime mängule väga positiivselt vastu, ettevalmistus oli super ja ma tõesti uskusin, et me suudame nendega võidelda. Vähemalt selle põhjal, mida ma videotest teada sain. Enne mängu nägime, et tšehhid olid suured ja võimsad. Mõeldi, mis nüüd meiega juhtub. Esimene värav tekitas mängijatele tunde, et nad saavad pähe. Poolajal ütlesin, et ma ei tunne teid ära. See polnud tiim, mida ma teadsin. Minge ja taastage au. Me peame võitlema. Kui keegi tuleb su majast midagi varastama, siis mida sa teed? Võitled! Teisel poolajal võtsid vastased jala gaasilt ning meie tüdrukud natukene heastasid olukorda (mäng kaotati 6:0 – toim.). Kõige rohkem valmistas pettumust mängujärgne situatsioon, kui tüdrukud käitusid, nagu midagi poleks juhtunud. Mind ärritas bussis naermine ning hiljem ma seletasin mängijatele, et tulemus peab käitumises peegelduma. Iga kaotus on raske, isegi kui see on ootuspärane. Ma vihkan kaotamist.
Ma teadsin, et nad üritavad meeste stiilis mängida. Nad on viimastel aastatel väga palju arenenud ning lähevad järjest paremaks. Maailmameistrivõistlustel on nad kindlasti väga ohtlikud. Meile peab iga valikmäng olema kui MM-finaal, sest MM-finaalis me vähemalt minu eluajal ei mängi. Riigi esindamine peaks olema mängija kõige uhkem hetk. Iga mäng võib olla viimane mäng. Kui paljud inimesed saavad öelda, et nad lähevad väljakule ja mängivad Hispaania vastu? Ma tean, et paljudele see võrdlus ei meeldi, aga teistes riikides on tuhandeid tüdrukuid, kes raiuks oma parema käe maha, et selline võimalus saada. Ma tean, mida mu mängijad suudavad, ja ma ei küsi neilt midagi, mida nad ei oska, aga nad peavad iseendasse uskuma!
Mai alguses toimunud U-17 arenguturniiril kaotasime Venemaale, Soomele ning Rootsile. Väravate vaheks jäi 0:32. Kas olukord ongi nii hull, kui paistab?
Meil olid väga rasked vastased ning uute reeglitega kohandumine osutus probleemiks. Nimelt pidi iga mängija turniiri vältel platsil viibima vähemalt 80 minutit, aga meil pole nii palju tasemel jalgpallureid. Äsja vaatasin C-klassi mängu, kus kaks mängijat ei saanud üldse platsile. Miks? Treener tahtis võita, kuid asi peaks arengus olema. Treeneritevaheline koostöö peaks parem olema. Samas oli näha, kuidas mõni mängija arenes turniiri jooksul kõvasti. Meil pole võimalust reisida ning vastaste mänguga tutvust teha. Me ei tea, milleks valmistuda, enne kui vastane väljakule tuleb.
Mäletan oma kaht esimest siinset MM-valikmängu, kus kaotasime nii Islandile kui Prantsusmaale 0:12. Ma mõtlesin, kuhu ma end mässinud olen, jätsin oma kodu ja perekonna, et siin olla. Siis hakkasin analüüsima ja sain aru, kuidas me saame paremaks minna. Realistlik eesmärk on mitte kaotada vastasele sama palju kui varem. Kui me nüüd kaotame Soome tüdrukutele 0:4 (arenguturniiril lõppes mäng 0:9 – toim.), siis on see edasiminek. Kui järgmine kord mängime tšehhidega, siis üritame poolajaks mitte 0:5 taga olla. Me anname oma parima. Jah, me oleme teadlikud, et meie mängijad peavad kahe erineva elu vahel žongleerima, aga selline olukord on naistejalgpallis olnud nii kaua, kui ma mäletan. Professionaalsed liigad on alles hiljuti tekkinud, ajalooliselt on olukord alati raske olnud.
Ma kuulsin, et pärast U-17 arenguturniiri kahtlesid sa mõningate treenerite pühendumuses.
Ma ei taha kedagi rünnata, meil on väga head pühendunud treenerid, aga me peame neid rohkem aitama ja nemad peavad olema avatumad ja mõistma, et me tahame neile midagi anda. Mõnel klubil on naiskond ainult litsentsi pärast ja treenerid juhendavad neid, sest mitte keegi teine seda ei tee. Neil pole samasugust kirge nagu teistel. Me peame täiendama kõigi kutseoskusi ja tõmbama rohkem inimesi naistejalgpalli juurde. Heaks näiteks on Sergei Vassiljev Suure-Jaanist või Carina Adolfsson Rakverest. Mõlemad on väga motiveeritud ning kõigil peab sama mentaliteet olema. Me peame juurutama seda, et tähtis on areng, mitte võit. Muidugi on see keeruline, sest noored peavad ka võita oskama, aga B-, C-, D-klassi tüdrukud peavad mängima, mitte pingil istuma. Kuigi tiim võib selle tõttu nõrgeneda, tuleb vahetusmängijaid platsile lasta. Muidu nad ei saagi paremaks.
