Särama löönud ja tuhmunud tähed La Ligas (8)
Ligi kolm aastat tagasi kirjutas Soccernet kümnest Hispaania kõrgliiga tulevikulootusest, kellele ennustasime suurt edu ja superstaaristaatust.
Möödunud on kolm täispikka hooaega ja nüüd vaatame üle, kes on tõusnud tippu ja kes püsinud samal tasemel. Mõni on samas jäänud ka hetkelise sära staatusesse.
Mida arvasime aastal 2006, saab lugeda siit. Ning tagantjäreletarkust jagame siinsamas:
Kümnest mängijast esimesena tutvustasime David Odonkori - Saksamaa koondislasest, kelle 2006. aasta suvel soetas Real Betis 6,5 miljoni euro eest. Odonkorist loodeti Valenciaga liitunud Joaquini asendamist paremal äärel, kuid Ghana juurtega sakslasel läks Hispaanias kõik allamäge.
Juba esimesel hooajal tabas Odonkori tõsine põlvetrauma ja nii sai Borussia Dortmundist tulnud mees mängu vaid 13-s kohtumises ja Betisi uus päästja ja staar jäi tulemata. Võibki öelda, et kui ainult see põlv oleks vastu pidanud, siis oleks äkki ka superstaar tulnud, aga ei.
Teine hooaeg algas paranenud Odonkorile taas suurte lootustega, kuid tuli taas põlvevigastus, mis lasi tal kaasa teha veel vähematel mängudel, kui esimesel hooajal. Samas sai sakslane ühes mängus ka jala valgeks.
Jürgen Klinsmann Saksamaa koondise peatreenerina siiski usaldas Odonkori piisavalt, et kutsuda ta 2008. aasta EM-le, kus mees sai mängu ühes kohtumises. Ja taas uute lootustega uuele hooajale, kuid taas - põlvetrauma. Odonkor on pidanud kolm korda kolme aasta jooksul käima põlveoperatsioonil, meeskond langes madalamasse liigasse ja nii ongi Odonkori aeg Betisis toonud õnne asemel kuhjaga muret.
Teisena ootasime suurt tähelendu Sevilla noorest lootusest Kepa Blanco Gonzalesest. Kepa alustas 2006/07 hooaega tõelise pauguga ning kõmmutas esimeses mängus kolm väravat, kuid Dani Alvesi, Sergio Ramose ja Jose Antonio Reyese tasemel Sevilla kasvandikku temast ei kasvanud. Kepa mängis edukalt ka noortekoondises, kuid see jäigi ka tema tipuks.
Chevanton, Fredi Kanoute ja Luis Fabiano tõusid niivõrd heasse vormi, et Kepa pidi pingile jääma ja sealt peagi ka meeskonnast eemale jääma. Tuli laenuperiood West Hamis, mida alustas Kepa samuti väravaga Liverpooli vastu, kuid suur lootus hakkas hääbuma.
2007. aasta suvel liitus Kepa Getafega, mis pole kunagi suurte staaridega hiilanud, kuid ka seal ei suutnud Kepa enam enda vormi leida. Praegu on Kepa 25-aastane, kuid Getafes löönud ta kaks väravat ja langenud ilmselgete varu-varumängijate hulka.
Andres Iniesta on eelmise kahega võrreldes tõeline särav pärl. Mees oli ka enne pidevalt koosseisu kuulunud, kuid jäänud mitmete tähtmängijate varju, aga nüüdseks on ta nii Hispaania kui ka Barcelona põhitegijaid. Kolm aastat tagasi oli tema suurimaks probleemiks väike kõhklus värava ees, kuid see jääb samuti minevikku - mees on staar ja seda kõige eredamas mõistes.
Eelmisele artiklile järgnenud hooajal suutis Iniesta mängida pea igal positsioonil - kahe väravaga lõppenud üritus ründajana Levski Sofia vastu, vasakkaitsjana Liverpooli vastu, kuid eelkõige tõusis ta oluliseks poolkaitsjaks. 2008. aastal lõpetas ta EM-tiitliga ja koguni 10 parima
mängija seas FIFA parimate mängijate valimisel.
Sellele järgnes viimane hooaeg, kus Barcelona võitis kõik võimaliku ja Iniesta oli üks neist, kelleta praegust Barcelonat ette ei kujuta. Kes ei mäletaks tema imeväravat Chelsea vastu või tema finaaliesitust, kus ta mööndusena öeldes jäi siiski natuke Xavi varju, kuid see ei takistanud Wayne Rooneyl nimetamast teda maailma parimaks poolkaitsjaks.
Suvel 2006 jõudis La Ligasse veel üks tulevane superstaar - Sergio Agüero. Toonane klubi rekordost tuli 18-aastaselt koguni 23 miljoni euro eest Independientest ja praeguseks on see hind tõusnud mitmekordseks. Esimene hooaeg möödus veel Fernando Torrese varjus ja kuue väravaga, kuid Torrese lahkumise järel tõusis Agüero üheks La Liga säravaimaks mängijaks.
Koostöö Diego Forlaniga hakkas säravates toonides pihta kohe esimestest mängudest ja nii viisidki mehed kahepeale Atletico üle pika aja Meistrite liigani. Agüero ise panustas sellesse 19 väravaga, millega jäi alla vaid Daniel Güizale ja Luis Fabianole.
Ka viimane hooaeg möödus Agüerole säravalt ja nii jõudis ta La Liga 10 parima väravaküti hulka ja tema söötude arv, mis aitasid Forlanil võita pichichi auhinna, oli samuti muljetavaldav. Agüero on murdnud end ka Argentina koondise põhitegijate hulka, moodustades Argentina rünnaku triumviraadi Carlos Teveze ja Leo Messiga.
Tõelist avanemishooaega ootasime ka Fernando Llorentelt, kuid tema 2006. hooaeg jättis soovida, aga oodake - tänaseks on mees jõudnud rahvuskoondisesse. Llorente oli toona 21-aastane ja eelmine hooaeg oli läinud vett vedama, sest ründajana lõi ta ainult kaks väravat. Sama saak jäi ka tema kontole ka järgmisel hooajal.
Selle üheks põhjuseks oli toonase peatreeneri Felix Sarriugarte komme kasutada Llorentet Joseba Etxeberria, Ismael Urzaizi ja Aritz Aduritzi järel neljanda ründajana.
Ka järgmine hooaeg algas Llorentel kesiselt, kuigi esimese valikuna ründeliinis, ent siis tõusis Llorente korraga särama. Väravad Valencia, Barcelona, Villarreali, Atletico vastu - kõik tippmeeskonnad - ja hooaja lõpuks oligi tema tabamuste üldarv 11 peale tõusnud ning see andis ka Bilbaole lootust järgmistel hooaegadel taas tubliks keskmikuks saada.
Viimasel hooajal tõstis Llorente juba oma rekordi hooajal 14 väravani, millele lisas veel 4 väravat karikasarjas. Seda märkas ka Vicente Del Bosque koondisetüüri juures ning alates eelmisest novembrist kuulub ta koondisesse. Viimane värav pärineb tema jalast Konföderatsioonide karikavõistlustelt, kuid ühe tabamuse lõi ta ka näiteks Inglismaa väravavõrku.
Ainsa väravavahina tõusis valitute sekka Real Sociedadi noor puurilukk Asier Riesgo, kellel oli jäänud selja taha küll raske hooaeg, kuid Sociedad jäi napilt püsima. Just Riesgot nimetasime võimalikuks Sociedadi päästjaks, aga sellega noormees hakkama ei saanud ja koos Real Sociedadiga tuli ka temal läbi elada tõeliselt raske hooaeg.
Nii pididki baskimaalased liiga võrra allapoole langema ning Riesgo panus meeskonna võimalustesse ei olnud just tipptasemel. Ka järgmisel hooajal jätkas Riesgo esiväravavahina madalamas liigas, kuid uks kõrgliigasse jäi kinni.
Erinevalt Sociedadist jõudis Riesgo mullusel hooajal siiski kõrgliigasse ja seda Recreativo Huelva esiväravavahina. Kuid ka Recre ridades tõi Riesgo õnnetust, sest hoolimata tema suhteliselt heast tegutsemisest ei suutnud teised meeskonnakaaslased innustust saada ja nii kukkus ka Huelva madalamasse liigasse.
Aastane laenuperiood sai sellega ka läbi ja nüüd peaks Riesgo taas jätkama Sociedadis. Huelva päevilt jäid temale mälestuseks kaks penaltitõrjet Numancia vastu ja tõus esimeseks väravavahiks, kes on tõrjunud Leo Messi penalti.
Maxi Lopez on üks paljudest Argentina staaridest, kes tulnud Euroopasse, säranud paaris kohtumises ja mõelnud endast kokku kõik maailma suuremad unistused. Samas jäävad need unistused pahatihti kõigest unistusteks.
Maxi alustas ju oma nime tegemist superesitusega Chelsea vastu Meistrite liigas, kus ta lõi ühes kohtumises värava ja andis väravasöödu, ent sellega tema suured teod ka lõppesid. Järgnenud hooajal tuli laenuleminek Mallorcasse, kuna Barcelonas olid ees suuremad nimed.
Aga ka suured lootused Mallorcas, kus nii suuri tegijaid ees polnud, ei kandnud mingit vilja. 25 kohtumise jooksul löödud 2 väravat kustutasid ka Barcelona huvi blondi ründaja vastu ja nii järgnes hooaeg idanaabrite venelaste juures.
FK Moskva ridades mängis Maxi küll mõnevõrra paremini, ent tippmängija asemel oli tegu kõigest ühe tubli mängijaga. Alates selle aasta algusest mängib Maxi Brasiilias Gremio ridades ja ka seal on ta tubli keskmik, viimati jäi ta meedia tähelepanu alla hoopis väidetava rassistliku
solvamisega.
Noortekoondises mängitud mängud on samuti jäänud tema laeks ja koondiseukse paotamisest võib Maxi ainult üksi unistada.
Järgmise mängija puhul saame taas vastu rinda taguda ja öelda - meil oli õigus! Raul Albioli jaoks kujunes hooaeg 2006/07 läbimurdeks ja temast sai Valencia üks põhikaitsjaid. Samas võis Albiol mängida praktiliselt igal kaitsepositsioonil ja kõik väravad olid talle lahti.
Samas ei pidanud ootustele vastu Valencia meeskond ise ja nii jõudis Valencia kehvade mängudega purjes tõelistesse makseraskustesse ning hakatigi sahistama Albioli võimaliku müügiga. Nii ei tulnud kellelegi üllatusena, et Albiol sel suvel klubi vahetas ning jõudis tõelisse tippseltskonda Real Madridi 15 miljoni euro eest. Nüüd jääb vaid oodata, kas Albiol suudab meeskonna ründeindu piisavalt tagaliinis taltsutada.
Albiol jõudis ka koondisesse ja mängis episoodiliselt mullusel EM-l, kus tegi kaasa kaks kohtumist. Albiol oli samuti mängus hiljutisel Konföderatsioonide karikaturniiril.
Andres D'Alessandro kohta ütlesime juba toona, et tegu pole niivõrd noore ja lootustandva, kui pigem mängijaga, kes peaks lõpuks oma potentsiaali avama. 2006. aasta suvel liitus Argentina koondislane Real Zaragozaga ja esimene hooaeg algas andekale keskväljavõlurile kenasti. Real Zaragoza oli La Liga tõeliste tippmeeskondade seas ning d'Alessandro koostöö Diego Militoga töötas kenasti.
Zaragoza otsustas tema lepingu muuta püsivaks, kuid nagu ka mujal elus, kui mees saab midagi püsivat, siis ta muutub mugavaks. Nii ka d'Alessandroga ja teine hooaeg läks juba üle tõeliselt suurte kivide ja kändude. Mees muutus tujukaks ja mõjus halvasti meeskonnavaimule - nii räägitakse - ja tema karjäär lõppes müügiga San Lorenzosse.
Argentinast müüdi ta edasi Internacionali ja teisel mandril on ilmselt d'Alessandro isiksusele mõjusam pinnas - igatahes on mees seal meeskondades taas põhikoosseisus, kuid ilmselt ta enam Euroopasse tagasi ei tule.
Javier Arizmendist pole saanud samuti superstaari, ehkki kõik eeldused temal selleks olid. Kolm aastat tagasi liitus ta suurte lootustega Deportivo La Corunaga, kuid tema mängud hakkasid uues klubis minema allamäge. 1,5 aasta jooksul kõigest 7 väravat, kuid seda võis seletada äkki temale mittesobiva mängustiiliga.
Arizmendi sai uue võimaluse ja läks teise suurde klubisse Valenciasse, aga seal olid rünnakul ees suured staarid. Arizmendi tipphetkeks jäi tabamus Real Madridi vastu Santiago Bernabeul, kus Valencia võitis 3:2, ja karikavõit, kuid värav Reali vastu jäi ka tema ainsaks. Mees oli pettumus ja nii müüski Valencia ta majandusliku olukorra tõttu Real Zaragozasse.
Teises liigas oli Arizmendi aga juba palju asisem ja tõusis seal üheks põhiründajaks. 36 mängu ja 8 väravat olid Zaragozale üliolulised ja nii võib Arizmendit juba järgmisel hooajal kõrgliigas näha.
Mis siis kokkuvõtteks? Neli läbikukkumist (Maxi, d'Alessandro, Kepa Blanco, David Odonkor), paar endiselt lootustandvat (Javier Arizmendi, Riesgo) ja neli täistabamust - kaks ülisäravat (Agüero ja Iniesta) ja kaks "üheksasse" (Llorente ja Albiol). Ennustamine pole tänuväärt töö.
Hurraa, hurraaa ja veelkord hurraaa!
Pikk ette (ja ise järele) | Flora metamorfoos - varem oleks neile kuus tükki löödud juba pausiks!
(0)
