"Ei, ma vist võidan selle mängu" (1)
Neljapäeva õhtupoolikul esitles Eesti jalgpalli elav legend Mart Poom koostöös Indrek Schwedega kirjutatud raamatut "Mart Poom. Minu lugu", mis on enamat kui pelk vutiraamat, vaid mehe enda päevikul põhinev ja eesmärkideni jõudmisest, töökusest, profisportlase elust, enesekriitilisusest, rahast ja paljust muust rääkiv teos.
Juba ligi 20 aastat tagasi, 1995. või 1996. aastal tegi Indrek Schwede toona oma karjääri alguses olnud Poomile ettepaneku kirjutada temast tulevikus raamat. 2013. aasta lõpus andis otsustava tõuke Ivar Vendelin, kes füüsilise raamatu loomise enda ja oma ettevõtte ülesandeks võttis.
Sealt alates hakkasid Poom ja Schwede regulaarselt kohtuma, peamiselt kaks korda nädalas, et lapata läbi Poomi aastate jooksul kirjutatud päevikud ning sealt välja noppida see, mis lõpuks raamatusse kirja sai. "Sahtlisse ei jäänud küll midagi," avaldas igapäevaselt jalgpalliajakirjanikuna töötav Schwede.
"Käisime kahekesi mööda päevikuid, tegin märkmeid. Võtsin siis mina märkmed arvutiekraanil ette ja Mart võttis oma päeviku - luges, mõnikord naeris ja küsis, kas tõesti ta ise on selle kirjutanud," lisas Schwede, kes lõpetas aastaid kestnud eeltöö mais, misjärel üle kolme kuu intensiivselt kirjutas, kuniks augustis kõik paberile sai pandud.
Enamat kui spordiraamat
"Mina olen küll väga rahul," rääkis teose peakangelane Poom tänasel esitlusel. "Jah, see on väga paks, aga ka sisukas. Palju pilte, statistikat. Ma loodan, et kõik saavad aru, et see on väga ausalt ja siiralt tehtud."
Nii Poom kui kirjastusega tegelenud Vendelin rõhutasid, et juttu ei ole vaid jalgpallist, vaid raamat räägib üldse elust ja nooremehe kujunemisest, unistuste poole püüdlemisest, töökusest, enese karmist kohtlemisest ja eesmärkide saavutamisest.
Indrek Schwede selgitas: "See raamat peaks andma julgust neile, kes tahavad kuskile jõuda. Mitte keegi ei keela sul teha tööd, mitte keegi ei keela sul näha vaeva oma erialal tippu jõudmiseks."
Poom lisas: "See raamat on oma eesmärgi täinud, kui kasvõi üks või kaks poissi saavad siit innustust oma eesmärkide poole püüelda."
Kleenuke pikkade kätega poiss
Mart Poom alustas oma jalgpallikarjääri legendaarses Tallinna Lõvide meeskonnas. Tema vanemad soosisid korvpalli ning isa ei väljendanud erilist usku Poomi tegemistesse. Sealt tekkis Poomil vajadus end tõestada ning selleks tuli palju tööd teha. Ta oli enda suhtes ülimalt kriitiline ja materdas end pidevalt sisselastud väravate pärast. Treener Roman Ubakivi oli öelnud, et pole palli, mida ei annaks tõrjuda.
Kuidas Poom aga üldse väravasse sattus? "Tihti räägitakse, et väravavahid ei jookse. Ma ei jõudnud ka algul joosta. Olin kleenuke pikkade käte ja jalgadega poiss, kes ei kartnud palli. Ma ei olnud ka kiire," rääkis praegune Eesti koondise väravavahtide treener.
"Aga ma ei tahtnud jooksus alati viimane olla. Hakkasime koos Toomas Tohveriga jooksmas käima ja lõpuks olime esimesed. Inglismaal enne hooaega tegime ka joonejooksu ja kui ma selle paar aastat järjest kinni panin, siis ka poolkaitsjad vaatasid, et mida - väravavaht jookseb."
See on hea näide Poomi töökusest, distsipliinist ja eesmärgile keskendumisest. Ent Poom ei olnud ainult sportlane. Ta oli ka väga tark ja kooligi lõpetas kuldmedaliga. Mõtleva pea olulisust rõhutas ka Ubakivi, kes lasi Lõvi poistel tihti malet mängida. Kord mängis Poom malet noortetreeneri, endise jalgpalluri ja kohtuniku Toomas Kaldmaga, kes endalegi üllatuslikult noorelt poisilt kaotuse sai. Kaldma meenutas: "Ma veel pakkusin viiki, mille peale Mart väga džentelmenlikult vastas: "Ei, ma vist võidan selle mängu." Mardi distsipliin on kõigile Eesti ja Nõukogude sportlastele eeskujuks."
Ülim keskendatus
"Kõik teavad, et mul ei ole suuri karikavõite ja tiitleid, aga minu jaoks ongi kõige suurem saavutus see, et ma jõudsin Inglismaa Premier League'i," vaatas Poom karjäärile tagasi siiski rahulolevalt. "Iga sportlane esineb rahvale. Nende hetkede pärast tasus juba pingutada," lisas mees.
Mis aitas tal aga jõuda selleni, kuhu ta jõudis? "Ma olin kogu karjääri jooksul keskendunud, ei saa loorberitele jääda. Võtsin igat treeningut nagu mängu. Treenerid ütlesid vahel "Relax (inglise keeles - võta vabalt)!", aga ma ütlesin, et ma ei saa, ma pean olema täielikult keskendunud."
Töökusest ja pingutustest hoolimata saatsid Poomi tema mängija-aastatel ka vigastused. Kõigest hoolimata ei andnud ta aga kunagi alla ega süüdistanud teisi, kuigi ka arstid vahel eksisid ja keerasid ta tervise hullemakski. "Mul oli vigastustega sellist ebaõnne, kus ei saa ennast süüdistada, aga ei saa pead norgu lasta!" rääkis Poom sütitavalt.
Kõiki, keda huvitab, milline oli Mart Poomi kujunemine inimesena, tema profikarjäär ja millest ta aastate jooksul mõtles, saavad alates tänasest poelettidelt mehe elulooraamatu soetada.
Vaata galeriid neljapäevasest raamatu esitlusüritusest!
