Aleksandr Starodubtsev: viies koht ei ole Sillamäe koht (6)
Sillamäe Kalevi juht Aleksandr Starodubtsev on otsekohene mees nii sõnades kui tegudes. Tema kindel veendumus on, et klubi peab võitlema Meistriliigas minimaalselt medalite eest.
Starodubtsevi juhtimisel kerkis Sillamäe 2008. aastaks kõrgliigasse ning üllatas seal juba oma teisel hooajal hõbemedalite võitmisega.
Pärast seda on kolm aastat järjest jäänud laeks viies koht, mida 61-aastane klubijuht ei pea aktsepteeritavaks. Sillamäe koosseis on igal aastal palju muutunud ning kui välja arvata Vladimir Kazatšjonoki "valitsusaeg", siis on jäänud lühikeseks ka treenerite põli.
Eelmise hooaja eel sõlmiti kolmeaastane leping nimeka kohaliku treeneri Valeri Bondarenkoga, kuid temast loobuti juba poole hooaja järel. Starodubtsev ei tee saladust, et ka praegune loots, leedulane Algimatas Briaunys vastutab eesmärkide täitmise eest oma töökohaga.
Käesolev intervjuu on tehtud 30. detsembril.
Räägime kõigepealt natuke teist. Kust te pärit olete ja kuidas Eestisse sattusite?
Pärit olen ma Venemaalt Kurski oblastist. Nüüd elan juba 33 aastat Eestis. Sõitsime siia koos naisega tööle. Mu naine on siit pärit. Abiellusime ja tulime siis koos siia 79ndal aastal. Nii jäingi siia. Töötasin alguses kaubanduses, olin siis ORS-i baasi juhataja. Niisiis kaubandustöötaja.
Kuidas jalgpalli juurde sattusite?
Noh, ma mängisin ka ise jalgpalli. Poeg mängib jalgpalli. Ja kui ma olin saadik (linnavolikogus - toim.) tegi linnapea, härra [Ain] Kiviorg mulle ettepaneku – Aleksandr, astu sa jalgpalliklubi etteotsa! Nii läkski. Nüüd tegelen sellega juba 12 aastat. Nii et klubisse ei tulnud ma päris omal algatusel, vaid mind paluti selle etteotsa asuda.
Kuivõrd on klubi teie valitsemisajal muutunud?
Me alustasime kolmandast liigast, tõusime Esiliigani ja siis kukkusime jälle tagasi kolmanda liigani. Siis tõusime tagasi teise liigasse, Esiliigasse ja lõpuks ka Meistriliigasse. Meistriliigasse tõusmise ajaks hakati Sillamäel ehitama suurt sadamat ja sellega seoses tulid siia inimesed, kellele väga meeldib sport. Algul oli see selline sotsiaalne projekt. Tähendab, et raha paigutati just lastesse. Ja tasapisi hakati arendama ka täiskasvanute jalgpalli, professionaalset jalgpalli. Ja nii see kõik edasi lähebki.
Ka klubi struktuur on palju arenenud ja kasvanud. Hetkel on meil ainuüksi linna tellimusega peaaegu 150 last, kes meie klubis treenivad, seitse laste meeskonda, sel aastal tuleb ka U-17 grupp, tüdrukute võistkond, Esiliiga B võistkond ja Meistriliiga meeskond. Kujutate seda ette? Linnas elab 16 500 inimest, laste arv pidevalt väheneb, aga meie suudame siiski hoida latti nii kõrgel.
Mis on saanud Sillamäe noorteakadeemiast?
Akadeemia meil oli, aga hetkel tuleb seda natuke ümber korraldada. Sel aastal me sellega ei tegelenud, aga järgmisel aastal võtame selle jälle tõsisemalt ette. Eelkõige püüame selle projekti seadustada. Püüame Haridusministeeriumilt saada litsentsi ja teeme siis selle akadeemia juba professionaalsel tasemel. Eksperimente selles vallas enam ei tee.
Pärast hõbedast hooaega on igal aastal olnud mingid pettumused. Millised järeldused olete sellest teinud?
Me kiirustasime natuke liigselt, kutsudes väga suurejärgulisi tähti treeneriteks, ilma et oleks eelnevalt loonud väga tugeva meeskonna. Kokkuvõttes kujunes nii, et treenerid tulid, aga mehed, kes meeskonnas mängisid, ei olnud päris sellisel tasemel, kellega treener oleks saanud oma nägemust ellu viia. Selletõttu oli selline situatsioonikonflikt – treeneri konflikt meeskonnaga. Nüüdseks oleme me seda protsessi lihtsustanud. Valime mängijaid sellisel tasemel, et oleks võimalik midagi luua. Uuel aastal võib olla ainult 6 leegionäri, nagu te teate, seega läheneme sellele valikule väga hoolikalt.
Kuivõrd see uus välismängijate reegel üldse Sillamäe klubi mõjutab?
Alguses, kui ma [Aivar] Pohlakuga sellel teemal kohtusin, oli mu esimene reaktsioon järsult negatiivne, sest Sillamäe suuruses linnas, kus on 16 tuhat inimest, sellisel tasemel meeskonna loomine, mis oleks ka konkurentsivõimeline, ainult kuue leegionäriga on praktiliselt võimatu. Ja kuna Eesti jalgpallurite turg puudub täielikult, kõik on ühe inimese all, siis on meeskonda komplekteerida keeruline. Teisest küljest on see jällegi võib-olla tõepoolest õige. Peab oma poisse rohkem toetama, neisse säästlikumalt suhtuma. Ei saa neid tänavale visata lihtsalt mingi ebaõnnestumise pärast või mingite vastuolude tõttu. Tuleb lihtsalt rohkem kannatlikkust varuda, valida välja sobivad inimesed igale positsioonile väljakul ja läheneda neile teistmoodi suhtumisega. Kokkuvõttes arvan nüüd, et see oli liidu poolt õige otsus.
Kuivõrd te nüüd pöörate rohkem tähelepanu sellele, et tuua Sillamäele noori mängijaid, kes neli aastat siin olnuna kvalifitseeruks "Eestis kasvatatud mängija" alla?
Me oleme tegelikult juba mõnda aega aru saanud, et mingil hetkel ei ole Sillamäel piisavalt kohalikke poisse, et meie klubi vajadusi rahuldada. Seetõttu ka töötame juba praegu selle kallal.
Kas näete ka klubi juhatuses või struktuuris mingeid puudujääke?
Eks kindlasti ole mingisugune arenemisruum, aga ma ei ütleks, et oleksid mingid puudujäägid. See, et meil vahetuvad klubi direktorid igal aastal … Ei saa ju niimoodi, et tuleb uus inimene ja hakkab kohe kõike enda järgi muutma, nagu see oli [Igor] Saveljevi ja [Dmitri] Azarovi puhul. Kui tulevad uued inimesed võõrasse klubisse, siis peavad nad ikka mängima selle klubi seatud ja väljakujunenud reeglite järgi. Aga niimoodi valgete varestena eralduda ... kõik mängivad ühtede reeglite järgi, aga nemad miskipärast mängivad teiste reeglitega. Arvavad, et klubis on kõik valesti ja tuleb ümber teha. Mingi aja võid püüda neid suunata, aga kui ikka situatsioon ummikusse jookseb, siis tuleb nendega hüvasti jätta.
Eelmistel hooaegadel on Sillamäe olnud hädas suure kaadrivoolavusega. Kas see on olnud treenerite või juhatuse otsus?
Tõepoolest, meilt on läbi käinud suur hulk mängijaid, kellest jäänud on igal aastal vaid 5-6 mängijat. Minu arust on see normaalne. Me püüame alati leida parimaid ja klubi jaoks sobivamaid inimesi. Mina valin neid ja kui treenerile need inimesed ka sobivad meeskonda vastavale positsioonile, siis mängija jääb meeskonda. Ehk siis ilma treenerita ei tee ma mingeid otsuseid. Kui treener ütleb, et on vaja, siis võtame.
Valeri Bondarenkoga sõlmisite pikaajalise lepingu, aga ometi lahkus ta klubist üsna kiirelt. Milles asi?
Bondarenko puhul oli mul suur isiklik pettumus, kuna pidasin ja pean ka praegu Bondarenkot üheks parimaks treeneriks. Ta on väga tugev teoreetik, ta elab väga jalgpalli käekäigule kaasa, ta on valmis väljakul ööpäevade kaupa aega veetma ... aga kui ikka treeneril mängijatega ei laabu, seda on kõrvalt näha ja punkte ei tule, mida siis klubi president peaks tegema? Jõudsimegi koos vastastikusele kokkuleppele, et on parem jätkata ilma temata.
[Algimantas] Briaunysega on meil praegu aastane leping. Ka temale on pandud suured ülesanded. Kui ta nendega toime ei tule ... tänapäeva treeneril on juba selline saatus – kui püstitatud ülesannetega toime ei tule, siis vabandust, midagi pole teha.
Millised on Briaunyse eelised Bondarenko ees?
Esiteks ta leiab kontakti mängijatega. Ta võib karjuda ja möllu teha, aga ta leiab kontakti mängijatega. Mängijad usuvad temasse ja austavad teda. Ta on ka ise mänginud kõrgel tasemel, oli väga hea mängija, tal on väga hea imidž.
Teil on klubis veel üks väga hea spetsialist, Vadim Dobiža.
Jah, Dobiža on väga hea spetsialist, Ukraina teeneline treener, aga ta on juba 74-aastane. Talle on jumala poolt antud praktiku võimed, tal on suurepärased teoreetilised teadmised koos väga tugeva praktilise kogemusega. Ta töötab praegu põhiliselt noortega. Noortega tal tulebki paremini välja. Igal aastal võidab ta noortegruppidega mingeid häid kohti. Mängib teises liigas, võidab, mängib U-19 liigas, võidab. Alati suudab medalikohad välja võidelda. Ka põhimeeskonnas tegutseb ta nüüd Algise abilisena. Aitab koostada meeskonda, treeninguid läbi viia.
Kuidas edeneb meeskonna komplekteerimine?
Siin turniiril (Aastalõputurniiril - toim.) mängib meil tegelikult noorte meeskond. See on meeskond, mis hakkab järgmisel hooajal enamasti mängima Esiliigas. Seetõttu on ka näha, et viimastes mängudes on hakatud juba väsima ja mäng on veidi ära vajunud. Nii et me näeme, mille kallal tuleb veel vaeva näha, mida parandada, et Esiliigaks valmis olla. U-17 meeskond saab meil sel aastal väga hea olema.
Põhimeeskonna uustulnukatest on veel vara rääkida, sest meeskonna esimene kogunemine toimub meil alles 5. jaanuaril. Aga me tahaksime meeskonna võimalikult säilitada. Ja teeme selleks kõik, et seda saavutada. Eile (29. detsembril - toim.) näiteks allkirjastasime uue lepingu Slava Zahovaikoga ja Nikolai Mašitševiga. Nii et tasapisi oleme algust teinud. Meeskonda peaksid tagasi tulema ka eelmise aasta parimad – [Jevgeni] Kabajev, [Aleksander] Bebikh. Jätkame nendega koostööd. Sillamäel peaks jätkama ka [Kassim] Aidara.
Päris uutest tulijatest ei tahaks veel rääkida. Sillamäe on väike linn ja mitte keegi ei taha siia väga tulla. Kui tullakse, siis korraliku palga peale. Ja kui tuleb meil selleks hooajaks korralik eelarve, siis tulevad ka korralikud mängijad. Aga praegu on veel vara sellest rääkida.
Panustame ka duublisse piisavalt. Oleme säilitanud noortemeeskonna tuumiku ja arvan, et sel aastal on nad juba Esiliigas täiesti konkurentsivõimelised. Eelmistel aastatel on olnud ka põhimeeskonnas rohkem oma noori, aga see, et on oma poiss, ei tähenda ju, et ta koht meeskonnas peaks olema kindlustatud. Konkurents on järjest kasvanud ja noored on lihtsalt hetkel duublisse jäänud. Koha eest põhimeeskonnas tuleb lihtsalt rohkem võidelda, aga Sillamäel millegipärast tundub, et noored saavad hiljem täiskasvanuks. Poisid peaksid olema täiskasvanud, aga ikka juhtub, et mõni lapsevanem tuleb minu juurde rääkima, miks nende poeg ei mängi põhimeeskonnas. Aga poeg peaks ise tulema, mängima ja tõestama, et ta on jalgpallur, et ta on ustav klubile, et tema koht on selles meeskonnas. Üldiselt mulle imponeerib, kui vanemad oma lastele ja jalgpallile kaasa elavad, aga liigselt segada ei ole vaja. Vanemad saavad toetada sellega, et jälgivad nende režiimi, toitumist, puhkamist, aga treener teeb oma valikud siiski teistel alustel kui vanemad.
Millised sihid on uueks hooajaks seatud?
Eesmärk on meil üldiselt üks. Tahame mängida Meistriliigas vääriliselt. Ma ei ütle, et me peame kindlasti meistriteks tulema, aga vähemalt medalile peame me selle koosseisuga küll tulema, mis me selleks hooajaks oleme planeerinud. Ja mängima Euroopa sarjas. Sel aastal oleme me ka karikavõistlustel veel konkurentsis. Tahame jõuda karikafinaali.
Milline on teie visioon viieks, kümneks aastaks?
Ma ei vaata nii kaugele. Ma olen juba piisavalt vana, et nii kaugele ette vaatamine ei anna mulle midagi. Minu jaoks on aasta piisavalt pikk aeg. Aasta sai mööda ja jumal tänatud.
Mida teha, et rohkem fänne tribüünidele tuua?
Selliseid fänne nagu meil on tuleb otsida. Meie fänne võib agressiivsuselt võrrelda ainult Flora omadega. Nende agressiivsus väljendub muidugi selles, et nad armastavad jalgpalli ja nad soovivad, et jalgpallurid mängiksid nii nagu hing nõuab. Seetõttu oleme oma fännidele väga tänulikud, et nad on meid toetanud ja toetavad ka nüüd. Võib-olla mitte alati nende meetoditega nagu me sooviksime, aga siiski tulevad alati kohale ja toetavad. Loodetavasti jätkub ka sel aastal nende toetus.
Tavavaataja meelitamiseks on kõige olulisem, et meeskond mängiks ilusat jalgpalli ja oleks ka vastaval kohal. Kui mäng on vaatemänguline, siis tulevad ka vaatajad. Kui on palju punkte tabelis, käib ka rahvas kohal ja elab kaasa. Aga kui meeskond kord võidab, kord kaotab, siis on ka kriitikat palju. Nii mängijate kui klubi aadressil.
Kuivõrd keerulisem on Sillamäe suguses väikeses linnas klubi juhtimine?
Väga keeruline on. Kui alustasin, siis ei olnud mul aimugi, kui keeruliseks see osutub. Praegu on keeruline hoida kinni kas või sellest tasemest, mille me oleme saavutanud. Aga viies koht ei ole Sillamäe koht. Me peame olema esikolmikus. Vahendite, struktuuri, jalgpalliarmastuse järgi, mis linnas on, peame me olema kolmikus. Pärast 2009. aasta hõbedat ma lootsingi, et jääme sinna püsima, aga keegi seal ülevalpool ei ole sellega nõus olnud. Ütleb, et me peame veel natuke allpool olema, et siis üles tõusta. Nii ka olema saab.
Tahaksin veel lõpetuseks õnnitleda kõiki Soccerneti lugejaid, soovida neile uuel aastal edu ja õnne ja muidugi jalgpalliarmastust, kuna tegu on väga pühendunud saidiga. Ma ise ei oska eriti eesti keelt, aga käin siiski tihti seal vaatamas. Kahjuks kirjutatakse Ida-Virumaast väga vähe. Arvestades seda, et Ida-Virumaal on suhteliselt kõige rohkem kõrgtasemel meeskondi, võiks ka rohkem meie tegemistest kirjutada. Jalgpalli ajakiri, mis ilmub (Jalka - toim.) on selle kohapealt veel kordades hullem, sealt jääb mulje nagu ainult Tallinn eksisteerikski. Sel aastal on küll olnud juttu, aga põhiliselt seotud Narva Transi skandaalidega.
Meid need õnneks eriti puudutanud ei ole. Olid küll mõned harvad välgatused, kus tekkis kahtlusi, aga need olid nii õhkõrnad, et midagi kindlat ei saanud väita. Vaatamata sellele oleme võtnud tarvitusele väga karmid meetmed. Nagu isegi olete märganud, on meilt lahkunud mitmeid korralikke mängijaid. On ju küsitud, aga ega ma ei hakka siis kõigile rääkima, miks meilt lahkusid [Aleksandr] Kulik, [Aleksandr] Dubõkin. Mängisid siin ja aitäh neile, aga meile ei ole vaja selliste kahtluste varje.
Pikk ette (ja ise järele) | Flora metamorfoos - varem oleks neile kuus tükki löödud juba pausiks!
(0)
