Viie senise EM-finaalturniiri edu ja kasvav menu kinnitas UEFA-le, et võistlus väärib arendamist ning nii tehti formaadi osas põhjalikud ümberkorraldused, millest peamine seisnes korraldaja pikalt ette määramises.

Esimese viie EM-finaalturniiri korraldaja oli valitud poolfinalistide seast pärast veerandfinaalide toimumist ehk paar-kolm kuud enne lõppvõistlust. Nüüd kinnitati Itaalia korraldajaks juba kaks ja pool aastat enne turniiri. Ühtlasi tähendas korraldusõigus priipääset.

Ülejäänud seitsme osaleja selgitamiseks loositi 31 riiki seitsmesse valikgruppi, mille võitjad pääsesid finaalturniirile. Valiksarjas oli kaks nimekat ohvrit. Esmalt Jugoslaavia, kes jäi ühe punktiga alla Hispaaniale, ja siis ka Nõukogude Liit, kelle valiksari ebaõnnestus totaalselt, sest nad jäid Kreeka, Ungari ja Soome (!) järel oma valikgrupis viimaseks.

Finaalturniirile jõudnud kaheksa meeskonda loositi kahte alagruppi. Esimese võitis Lääne-Saksamaa, kellele järgnesid Tšehhoslovakkia, Holland ja EM-i debütant Kreeka. Teises alagrupis kogusid Belgia ja Itaalia mõlemad neli punkti (toona anti võidu eest 2 punkti ehk mõlemad said kirja ühe võidu ja kaks viiki). Võõrustaja Itaalia väravate vahe oli aga kolme mängu peale pentsik 1:0 (0:0 viigid Hispaania ja Belgiaga, 1:0 võit Inglismaa üle), millega jäädi Belgia 3:1-le alla. Inglismaa oli kolmas ja Hispaania neljas.

Itaalia – Belgia mäng toimus alagrupiturniiri viimases voorus ehk itaallased teadsid Rooma olümpiastaadionil väga hästi, et kui nad 0:0 püsib, on nende tiitlilootused läbi. Nimelt alagrupi teisest kohast ei piisanud, sest kuigi finaalturniiri laiendati, siis poolfinaale juhendisse ei pandud, vaid Euroopa meistri selgitasid alagruppide võitjad, kelleks olid Belgia ja Lääne-Saksamaa.

Alagrupis enda värava puhtana hoidnud, aga finaalist kõrvale jäänud Itaalia lohutusauhinnaks oli pronksimäng Tšehhoslovakkiaga, mis lõppes 1:1 viigiga ja sai lahenduse penaltiseerias, mille võitsid 9:8 tšehhid (ainuke eksija oli Itaalia üheksas lööja Fulvio Vollovati). Muuseas, see oli EM-finaalturniiride ajaloo viimane pronksimatš.

Finaal toimus 22. juunil sel samal Rooma olümpiastaadionil. Horst Hrubeschi väravast asus Lääne-Saksamaa juba 10. minutil juhtima, aga 75. minutil realiseeris Rene Vandereycken penalti ja seis oli viigis. Lisaaega ei tulnud, sest 89. minutil saatis Hrubesch peaga sihile Karl-Heinz Rummenigge toimetatud nurgalöögi. Lääne-Saksamaast sai esimene mitmekordne Euroopa meister.

A-alagrupp: Lääne-Saksamaa 5 p, Tšehhoslovakkia 3, Holland 3, Kreeka 1
B-alagrupp: Belgia 4 p, Itaalia 4, Inglismaa 3, Hispaania 1
Pronksimäng: Tšehhoslovakkia - Itaalia 1:1 (pen 9:8)
Finaal: Lääne-Saksamaa - Belgia 2:1