A-koondise näotud kaotused ja klubide kollektiivne eurosarjas põrumine tekitasid 2023. aastal Eesti jalgpallis palju pettumust ja pahameelt. Kui esmase kriitika said enda peatreenerid ja ka osad mängijad, siis kehvade rahvusvaheliste tulemuste foonil võeti mullu üha sagedamini jutuks Eesti jalgpallis noormängijatega tehtava töö kvaliteet.

Keegi ei vaidle vastu, et see võiks olla (oluliselt) parem. Reeglina ei nõustuta, et olukord on peamiselt tingitud Eesti jalgpallist sõltumatutest välisfaktoritest, vaid süüdlast otsitakse siseringist. Laias laastus on laual kaks varianti. Esimese järgi on süüdi klubid, kes on hädised. Teise järgi jalgpalliliit, kes on loll.

Spordijuhtimise ja -mentorluse erialal magistrikraadi omav tippkoolitaja Alan Nixon leiab, et kumbki neist variantidest ei pea paika, sest klubid on tema hinnangul õpihimulised ja alaliit nutikas. Noortetööjuhtide koolitusprogrammi raames eelmise aasta algusest saadik siinsetele klubidele õpetust jaganud põhja-iirlane kiidab Eesti jalgpallis valitsevat entusiasmi.

Olukord, kus jalgpalliliit on ellu kutsunud ja rahastab programmi, mille eesmärk on klubide noortetöö kvaliteedi parandamine, on 23 aasta jooksul 40 riigis jalgpalli-alast oskusteavet jaganud FIFA koolitaja Nixoni sõnul ainulaadne. Ning ainulaadne selle sõna positiivses, mitte negatiivses tähenduses, rõhutab ta.

"Vaata ükskõik millisesse maailma otsa, aga jalgpalliklubide ja jalgpalliliitude huvid lahknevad, sest nende prioriteedid pole samad. Eesti noortetööjuhtide projekt on minu silmis erakordne just põhjusel, et seda veab ja koordineerib alaliit. Euroopas ei leia jalgpalliriiki, kus alaliit pakuks klubidele nii ulatuslikku teenuste paketti, mille sekka kuulub ka finantsiline tugi. Enamasti ajab igaüks oma rida.

Arvestades Eesti klubide praegust positsiooni oma teekonnal, on jalgpalliliidu pakutav jõuline tugi minu meelest vajalik, isegi hindamatu. Jalgpalliklubid vajavad oma arengus edasiliikumiseks võimeid ja teadmisi. Kolm-neli Eesti suuremat klubi suudavad ise sihte seada ja nende suunas teadlikult tegutseda, aga enamik veel ilmselt mitte.

Ideaalis võiksid järgmised kaks-kolm aastat olla mitmete Eesti klubide jaoks üleminekuajaks, mille käigus võetakse võimu rohkem enda kätte, aga lõpuks sõltub kõik nende enda võimekusest. Noortetööjuhtide projekti võlu peitub minu hinnangul tõigas, et jalgpalliliit utsitab klubisid iseseisvuma. Eesmärk on ju, et klubides töötaksid kompetentsed, võimekad ja efektiivsed inimesed," räägib Nixon.

King pigistab finantsi, ambitsiooni ja oskusteabe osas

Esimest korda jagas Nixon Eesti noortetööjuhtide programmis osalejetele õpetusi mullu jaanuaris, kui läbivaks teemaks oli konkurentsivõimelisus. Juunis keskenduti mängija DNA, mängude modelleerimise ja mängijate arengu mõõtmisele, novembris aga treenerite ja noortetööjuhtide endi arengule. Lisaks kontaktõppele on kohtutud ka veebi teel, kus arutatakse jooksvate ülesannete tulemusi ja tagajärgi.

Olukord, kus jalgpalliliit on veduri ja klubid vagunite rollis, on Eesti jalgpallis teatavasti tavapärane. Elu on näidanud, et ilma keskse toeta võtavad argimured võimust ega jäta klubidele mahti laiemate teemadega tegeleda. Põhjused, miks Eesti klubid sõltuvad alaliidu tsentraalsetest tegevustest rohkem kui Euroopas tavaks, on Nixoni hinnangul mitmekesised. Ta nimetab esmalt tagasihoidlikku finantsvõimekust, aga seejärel ka ambitsiooni ja oskusteabe puudumist.

"Noortetööjuhtide projekti eesmärk on luua iga seal osaleva klubi jaoks vundament, millele toetudes saavad nad valida tee, mida sammuma hakata. Me õpetame oskusi. Näiteks kuidas oma filosoofiat kirjeldada ja seda siis ka klubis juurutada. Konkreetse sisu loomine on iga klubi enda ülesanne, seda pole võimalik ette kirjutada, vaid igaüks peab hindama enda spetsiifilist konteksti, selle põhjal valikud tegema ja suuna valima.

Näiteks Paide ei saa teha asju samamoodi kui Flora, sest erinevad nii organisatsioonide suurus, klubide geograafiline asukoht kui ka rahalised võimalused. Ning Paide valikud erinevad omakorda Narva Transi ja Tartu Tammeka omadest. Pole olemas kindlat valemit, et tehes seda, seda ja seda, jõuab klubi nende ja nende tulemusteni. Jalgpall on selles mõttes üle maailma muutunud, et võtmeressurss on inimeses peituv visioon ja ambitsioon. Selle abil võib murda müüre ja jõuda kaugele.

Edu või edutuse määrab konteksti tunnetamine ja ärakasutamine. Pikka aega keskenduti maailma jalgpallis mudelitele ehk prooviti kopeerida süsteeme, mille toel keegi teine oli edu saavutanud. Tegelikult on vaja informatsioon targalt läbi filtreerida ja kasutada ainult enda oludes sobivaid nüansse. Ühes keskkonnas toimiv süsteem võib kõigest natuke erinevate olude puhul osutuda täiesti kasutuks. Kontekst ja selle tunnetamine paneb kõik paika," selgitab Nixon.

2020. aastal jalgpalliliidu poolt käivitatud noortetööjuhtide programmis osaleb üheksa Premium liiga ja kaheksa Esiliiga klubi. Lisaks veel neli klubi madalamatest liigadest, kes rahastavad noortetööjuhti ise, mitte jalgpalliliidu solidaarsusmehhanismi kaudu. Protsess on kaasatud ka jalgpalliliidu akadeemia. "Eesmärk on arendada klubides välja väga heal tasemel ja klubi huvidest lähtuv noortesüsteem," deklareerib jalgpalliliit programmi kirjeldades.

Eesti peaks vastanduma Euroopas levinud klubide isolatsionismile

"Eesti jalgpalli-inimeste kvaliteet on minu meelest erakordne. Täna oli saalis sadakond inimest ja ütlesin neile, et mõtteviis, justkui ei oleks väikeses jalgpalliriigis võimalik asju hästi ja tulemuslikult teha, on lihtsalt rumal. On küll võimalik! Väiksus tuleb pöörata enda trumbiks, mis on minu meelest jalgpallis võimalik.

Euroopa suurtes jalgpalliriikides on klubid oma tegutsemises isolatsionistlikud – kedagi ei lasta ligi ja igat teadmiste kildu kaitstakse kiivalt. Eestis ma säärast hoiakut täheldanud pole, pigem ollakse valmis mõtteid jagama, mis loob eelduse üheskoos kasvamiseks. Igaüks peab säilitama oma käekirja, aga see ei tähenda, et rivaalidelt ei saaks midagi õppida.

Eesti klubijalgpall on minu meelest praegu etapis, kus klubidel on võimalik üksteiselt õppides teineteist arengus toetada. Avatus ja läbipaistvus võiksid olla Eesti jalgpalli jaoks vahendid, millega Euroopale järele jõuda. Noortetööjuhtide programmi eesmärk pole klubisid kuidagi lõa otsas hoida, vaid saavutada elujõuline ja kasvav jalgpallikeskkond. Kõrvaltvaatajana näen ma Eesti jalgpallis kaunist potentsiaali ja olen põnevil, kuhu see välja viib," räägib Nixon.

Oleme ausad, põhja-iirlase hoiak on tugevas kontrastis Eesti jalgpallis valitsevate meeleoludega. 2023. aastal esinesid nii meeste A-koondis kui ka klubid rahvusvahelisel tasemel halvasti, mis külvas kohalikule jalgpalliskeenele nõutust ja nukrust, masendust ja tigedust. Peamisi kriitikaobjekte on olnud noortetöö kvaliteet.

Kui veel kiitmine ka ära õpitaks...

Nixon: "Kannatlikkuseta ei jõua jalgpallis kuhugi. Seda olen 23 koolitajana töötatud aasta jooksul õppinud ja kordan igal pool. Mitte midagi ei muutu nüüd ja kohe. Euroopa tippklubide juures leiame näiteid, kus akadeemia soovitud moel töölesaamine on aega võtnud 15-20 aastat.

Nagu ennist ütlesin, pole jalgpallis olemas kindlaid samme, mida tehes jõutakse garanteeritult kindlasse kohta, vaid kõik on kinni konkreetses keskkonnas tegutsevate inimeste võimes teisi inspireerida ja juhtida. Ning igaüks peab leidma enda jaoks õige tee.

Ma nägin Eesti klubide ja koondise tulemusi ning loogiline, et need tekitasid negatiivse fooni. Tulemuste põhjuseid otsides tuleb eritleda sisemisi ja väliseid faktoreid. Peamine sisemine faktor on, et klubide töö tase võiks olla kõrgem. Aga peamine väline faktor on, et enamik Euroopa riike on Eestist ees, tippriigid kohe väga pikalt ees. Osade ressurssidega pole Eestil võimalik võidelda. Näiteks Varssavi Legia kulutas just akadeemia rajamiseks 9 miljonit eurot.

Ent tippriikide selja taga käivad asjad juba üles-alla. Seesama Poola oli vahepeal selges tõusutrendis, aga on praegu omadega justkui ummikus. Minu kodumaa Põhja-Iirimaa oli mõned aastad tagasi FIFA edetabelis 20. kohal, aga praegu paikneme kuskil kaheksandas kümnes. Ühele-kahele aastale keskendumine pole jalgpallis kuigi viljakas, tasub vaadata laiemaid ajavahemikke ning ei saa ju öelda, et Eesti jalgpallil poleks viimase kümne aasta jooksul olnud edukaid faase?

Samas tuleb arvestada, et praegu Eesti treenerite poolt omandatavad teadmised hakkavad reaalset mõju avaldama kõige varem viie, aga pigem kümne aasta pärast. Saan aru, miks Eestis praegu asju tumedates toonides nähakse, aga ma ei nõustu selle vaatega, sest näen oma juhendatavates energiat ja tahet asju paremini teha."

Ühe terava murekoha on põhja-iirlane Eestis toimetatud aja jooksul veel välja peilinud. "Mulle on jäänud mulje, et kiitmine pole Eestis kombeks. Soovitan seda palju julgemalt teha. Kui keegi tõesti midagi head teeb, siis tasub teda selle eest avalikult kiita," sõnab Nixon.