Tuhanded inimesed Eesti klubide kodumängudel, vastasteks tugevad Hollandi ja Taani klubid, suurepärased võidud ja viigid, ilusast mängust üha enam süttiv publik, häälekas kaasaelamine tribüünidel - imeline atmosfäär, mis näib nii uskumatu, et kui vastandada sellele senised kogemused, siis tundub see lihtsalt ebareaalsena.

• Levadia hiilgav triumf!
• Levadia mängib Newcastle'iga!

Eesti klubide omavahelised heitlused paraku seni veel laiemat publikut ei köida ning eurosarjades on kiire põrumine muutunud traditsiooniks, mistõttu kodune vutt saab palju vähem tähelepanu kui see vääriks. Kuni inimesed käivad vaid koondisemängudel ja klubivutti ignoreerivad, ei saa rääkida siinsest jalgpallivaimustusest, kuid viimase aja imelised õhtud A Le Coq Arenal annavad alust loota asjade paranemist.

Hooaja alguses kunstmuruväljakute ääres lumehangede peal kahekohalise publikunumbriga liigamänge vaadates ei oleks osanud sellest isegi unistada, et mõni Eesti klubi võiks sel aastal Newcastle'i suurusjärgu klubiga vastamisi minna. Ometi on Levadia teinud ajalugu, murdes esimese Eesti klubina läbi kahe eelringi ja kvalifitseerudes UEFA Cupi põhiturniirile.

Lõpuks osutatakse Eesti klubidele ka meedias väärilist tähelepanu ning kõigi eelduste kohaselt saab nüüd kodumängul Newcastle'i vastu näha täismaja. Ilmselt läbi aegade tugevaima koosseisuga Eesti klubimeeskond saab oma võimeid mõõta tõelise tipuga ning nii kaugele jõudmine on selgeks märgiks, et maarjamaa klubide tase on väärt kordades suuremat publikuhuvi.

Nende tuhandete pealtvaatajate seas, kes said osa maagilistest kodumängudest Flora-Bröndby ja Levadia-Twente, ning miks mitte ka Levadia-Haka ja Flora-Lyn, pidi olema suur osa selliseid, kes liigamängudel ei käi. Kui neile sealt aga jalgpallipisik külge jäi, siis kõigi eelduste kohaselt kasvavad selliste suurmängude arvelt ka kohalike mängude publikuhulgad. Eelkõige võidab sellest muidugi suur kangelane Levadia ise.

Kogu selle hooaja jooksul ei ole ma Meistriliigas kordagi näinud, et Levadiale elataks tribüünidelt organiseeritult kaasa. Twente mängugi alguses oli suur publikuhulk platsi ääres vaikselt istumas, kui välja arvata mõned üksikud väikesed grupid. Mängu edenedes süttis aga rahvas aina enam, nähes omasid ajalugu tegemas.

Fännitribüünile kogunes üha rohkem inimesi, kes häälekalt kaasa elasid, ja ka kõrvaltribüünid olid elu täis. Kogu rahvas oli üksmeelselt platsil toimuvast vaimustuses, nii nagu seda võib näha Eesti koondise mängudel, mis suudavad kogu publiku endaga kaasa tõmmata.

Korraga võis näha enneolematult palju Levadia sallidega inimesi ning kuigi enamik neist ei olnud ilmselt kuigi pikaaegsed meeskonna toetajad, sest kaasaelamine oli kokkuvõttes päris korrapäratu ning Levadia fännisärke kandsid väga vähesed, ei ole mingit kahtlust, et paljud leidsid omale sel õhtul uue lemmikmeeskonna, keda edaspidigi toetada.

Edu palliplatsil toob endaga kaasa üldsuse tähelepanu, uusi fänne ja ka sponsoreid, ning edu eurosarjades ei ole suur võit mitte ainult konkreetsetele klubidele vaid kogu Eesti jalgpallile. Positiivseid emotsioone on viimase kuuga kogunenud oi-oi kui palju ning grande finale - Newcastle'i mäng - on veel ees ootamas. Samas ei saa sellelegi vastu minna kui ilusa seeria lõpule, sest mine tea, kui palju üllatusi Levadial veel varrukas peidus on.

Loodetavasti kajastuvad need suurtulemused ka kohaliku liiga publikunumbrites, sest siingi on palju vaatamisväärset. Unistused Eesti jalgpallihullusest, millesse on nakatunud pea kogu maailm, on saanud igal juhul palju jõudu juurde. Täiskäigul edasi!