Järeltöö ehk mis läks Tallinnas valesti ja mida Minskis paremini teha? (2)
Karel Voolaidi esimene kohtumine Eesti jalgpallikoondise peatreenerina oli 90. minuti seisuga toomas igati rahuldavat tulemust, sest kui Tallinnas mindi Valgevene vastu platsile võidu-ambitsiooniga, poleks 1:1 viik (sealhulgas värav debütandilt Erik Sorgalt) olnud ühestki otsast paha tulemus.
Aga läks teisiti, sest 90+2. minutil lõi Maksim Skavõš külaliste võiduvärava, millega nood avasid EM-valiksarjas punktiarve ning jätsid Eesti jätkuvalt nullile. Seega tuleb Sinisärkidel sooritada järeltöö, mis leiab aset täna õhtul kell 19 Minski Dinamo staadionil.
Et ühe kuuga pole antud vallas olulisi muudatusi toimunud, ei ole mõtet toonast juttu korrata, vaid igaüks saab selle meelde tuletada. Võtame hoopis ette pärast Eesti – Valgevene mängu tehtud analüüsi ja vaatame, millistele Eesti puudujääkidele InStat osundas.
1. Väravavõimaluste tekitamine. Septembris Tallinnas peetud mängus valdas Eesti palli 56% mänguajast ehk omas kerget ülekaalu, ent korralike väravavõimaluste tekitamises oli Valgevene meie meeskonnast kaks korda tulemuslikum. Eestil oli neid neli ja Valgevenel kaheksa. Mõlemad realiseerisid korralikke võimalusi 25% täpsusega ja tulemuseks oligi 2:1 võit külalistele.
Torkab silma ka, et Eesti suutis Valgevene meeskonnalt nende väljakupoolel palli ära võtta ainult kolm korda, aga Valgevene sama näitaja oli 13. Vastase väljakupoolel enda valdusse saadud pall on aga soodne vundament lubavale rünnakule. Seda kinnitab ka tõik, et Valgevene võitis kontrarünnakute arvestuse 14:5.
2. Standardolukorrad. Eestil oli kasutada 10 ründava iseloomuga standardolukorda (viis karistus- ja viis nurgalööki), ent pealelöögiga ei suudetud neist lõpetada ainsatki. Eesti näitajatele 10 ja 0 oli Valgevenel vastu panna 13 ja 4. Ehk nad teenisid rohkem standardolukordi ja olid nendest momentide tekitamisel tulemuslikumad. Nii ei saa rallit sõita.
3. Vassiljevi mõju maksimeerimine. Küsimus, miks toetub Eesti koondise ründemäng endiselt olulisel määral 35-aastasele Konstantin Vassiljevile, on muidugi asjakohane, aga nii see lihtsalt on. Kõigi eelduste kohaselt ka täna, sest Kostja on märkide järgi kenasti algkoosseisus. Lillekülas peetud mängus Valgevenega said külalised tema summutamisega pigem edukalt hakkama.
Vassiljev pääses peale lööma vaid ühel korral, kuigi tema keskmine näitaja valiksarjas on 3,5. Teine näitaja, mille järgi saab hinnata poolkaitsja ründetegevuse tõhusust, on võtmesöödud (key passes) ehk söödud, mille tulemusel tekib vastase karistusalas või selle lähedal lubav olukord.
Kui valiksarja kolmes esimeses mängus (kaks korda oli vastaseks Põhja-Iirimaa ja korra Saksamaa) oli Vassiljev neid andnud keskmiselt neli, millest omakorda keskmiselt pooled olid täpsed, siis kodus Valgevene vastu proovis Vassiljev võtmesöötu anda kahel puhul, aga kumbki ei õnnestunud.
Nende kahe statistilise näitaja valguses ei tasu otsa vaadata ainult Vassiljevile. Kui meenutada 2010-11 hiilgavalt esinenud Eesti koondist, siis terve meeskond aitas Vassiljevil särada. Tõsi, Kostja söödutäpsus oli tolles mängus kõigest 62%.
