Jookse kiiresti, liputa õigesti ja umbes tuhat nüanssi veel ehk Kuidas jõudis Eesti kohtunik MM-ile (0)
Karolin Kaivoja on see eestlanna, kes on ära näinud-teinud nii Meistrite liiga kullalahingu kui Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri. Üsna pea lisandub nimekirja ka MM - jah, vallutatud saab põhimõtteliselt terve maailm.
30-aastase Kaivoja teekond kohtunikemaailmas on kulgenud justkui loogilist rada. 2013. aastal teenindas ta esimesi rahvusvahelisi matše, kui Eestis peeti neidude U17 EM-valikturniiri. Neli aastat hiljem lisandusid nimekirja naiste Meistrite liiga kvalifikatsioonimatšid.
Kui 2020. aasta suvel aitas Eestist pärit abikohtunik ohjata võimsate PSG ja Lyoni Meistrite liiga poolfinaali, siis kaks hooaega hiljem oli ta ametis kõige otsustavamas duellis - finaalis. Samal aastal sõitis Kaivoja ka Inglismaale, et "liputada" EM-il, kus eestlanna teha jäi kaks kohtumist. Samas oli ta lähedal kolmandalegi: Kaivoja nimetati kullakohtumise varuabikohtunikuks, kuid tema teeneid ikkagi (mõneti õnneks, mõneti kahjuks) vaja ei läinud.
"Kes teeb, see jõuab" - teab Kaivoja päris hästi, sest 2022 sõitis ta ka Costa Ricale. Seal jõudis ta järjekordse verstapostini, sest eksootilises Kesk-Ameerika riigis otsustati ära naiste U20 vanuse maailmameister. Nüüd, aastake hiljem panevad Uus-Meremaal ja Austraalias jõud vastamisi 32 riigi parimad naised.
"Seal piirkonnas pole ma varem käinud. Eks Costa Rica eelmisel aastal oli seni üks põnevaimaid reise, just jalgpalli mõttes," meenutas Kaivoja enne lennukile istumist Soccernet.ee-ga vesteldes. "Kui Austraalias ja Uus-Meremaal on praegu talv, temperatuurid üle 20 kraadi pigem ei küündi, siis Costa Rica ilm oli lausa põnev! Hommikul oli hästi palav ja teadsime, et kui kell 12 lööb, siis tuleb äikest ja vihma. Saime seal kõike - see ongi just äge!"
Teatavasti on Austraalia loodus liigirikas ning ehmatavaid kokkupuuteid igasuguste ämblikute ja madudega võib põhimõtteliselt ette tulla küll. "Olen selle mõtte ka peast läbi lasknud. Ma kardan madusid meeletult!" tunnistas Kaivoja. "Aga ma loodan, et neid seal hotelli ja staadioni juures ei ole. Ja vast kuhugi vihmametsa meid ööseks ei jäeta," lisas ta lõbusalt.
MM-ile saamine pole preemiareis
Kuigi võiks eeldada, et erinevates tippudes ära käinud Kaivoja mõlgutas enesekindlalt MM-i mõtteid, siis nii polnud, tunnistas ta. "Eks ma lihtsalt tegin enda asja. Andsin endast kõik ja lähtusin mõttest, et tuleb, mis tuleb. Kui olen selleks suuteline ja see, mida teen, on piisav, on see ju üliäge! Aga kui midagi jääb puudu, siis järelikult on vaja veel sammu edasi teha - siis tuleb järgmine MM," rääkis ta.
Kaivoja meenutas, et umbes kolm aastat tagasi sai selgeks, et kuulub kandidaatide sekka. "Sealt hakkas see ettevalmistus ja kõik muu pihta. Kas osutud valituks või ei, kas oled seda kohta väärt või mitte. Enne viimaseid jõule tuli lõplik nimekiri välja ja peale seda oligi see kõige pingelisem aeg," selgitas ta.
Just Kaivoja jaoks oli see periood eriti närvesööv. "Mul oli üks pikaajalisem vigastus, mida arvatavasti ei suutnud alguses korralikult välja ravida. Aasta alguses selgus, et tagareie kinnituskohas on osaline rebend. See on selline vigastus, mis vajaks paranemiseks palju pikemat aega, aga juuniks, koos ülimalt toetava abi ja väega, suutsime võimalikult heasse punkti jõuda. Sain lõpuks hakata ka mänge tegema," võttis ta raske perioodi kokku.
Laual võinuks tõenäoliselt olla ka variant, et kui Kaivoja enne MM-ile minekut mänge ei tee, arvatakse ta kohtunike nimekirjast välja. "FIFA nõudmised olid väga konkreetsed: kui ma juunis normid ära jooksen, peavad mind kohe mängud ootama. Selle eest vastutas ka liit (Eesti Jalgpalli Liit - L. J.). Eks see oleks kindlasti päris nigel olnud, kui poleks enne mitte ühtegi mängu teinud. Ka enda jaoks - pole kaheksa kuud väljakul käinud ja siis lähed MM-ile," võinuks väljakutse päris riskantne olla.
"Üleüldse on FIFA nõudmised päris suured. Kohe alguses saadeti igasugused esitlused, et milline on õige kandidaat ja mida peab nii jalgpalliliit kui kõik teised kandidaadi ümber tegema selleks, et keegi tema riigist saaks esindatud. See polnud vaid minu teha - et jookse kiiresti ja liputa õigesti - vaid hästi palju pidi tulema ka EJL-ilt," rääkis Kaivoja.
"Tähtsaim on muidugi fitness. Nad jälgisid nii meie sisestatud kui GPS-seadeldistelt tulevaid treeningute andmeid. Neil on teatud normid, mille peab listis püsimiseks täitma. Eks minu jaoks rippuski kogu protsess juuksekarva otsas, sest pidin samal ajal ravima vigastust ja hoidma oma kohta. See oli kindlasti kõige keerulisem."
Ta jätkas: "Oluline oli ka see, et sul oleks peale FIFA treeneri, kes annab kogu aeg tagasisidet, ka kohalik treener. Jälgiti ka seda, kuidas mängudel käid ja oma riiki esindada - kuidas seega FIFA-t esindaksid. Ka sellesse, mida postitame sotsiaalmeediasse ja kuidas suhtleme meediaga, suhtutakse päris rangelt. Kui neile midagi kuskil ei sobi, siis on koht läinud ja nad võtavad uue liikme."
Korralik ettevalmistus tehakse ka Austraalias
Kaivoja lendas läbi Frankfurdi ja Singapuri esialgu Sydneysse, kus on kohtunike baas. Esimese hooga läbivad kohtunikud 10-päevase ettevalmistusperioodi, mille raames toimuvad seminarid ja ettevalmistusturniir. "Enne õiget turniiri peab üsna pikalt praadima," rääkis Kaivoja, kelle sõnul on seminar väga intensiivne, muidugi põhjusega.
Samas on FIFA kogu protsessi võimalikult mugavaks, sest põhimõtteliselt võinuks Kaivoja kaks kätt taskus kohale sõita. "Kogu varustus antakse meile kohapeal, selle pärast otseselt muretsema ei pea. Oma lipp on talismaniks küll alati kaasas," tõi ta põneva nüansi välja. "Oluline on kindlasti oma ravimid ja muu taastumiseks vajalik kaasa võtta. Seal seda ei teata, mida keegi vajab."
"Riided saame ka sealt, eks nende samadega käimegi kogu aeg ringi. Ka putsasid ja tosse saame, aga enda omadega, millega olen harjunud käima ja tegema, on ikka natukene mugavam," rääkis ta igale sportlasele arusaadavas keeles.
Kogenud kohtunikul on vast igasuguseid FIFA ja UEFA kirjadega riideid terve kapp täis? "Oi, neid ikka koguneb palju! Aga tore on neid ära anda noortele kohtunikele," pole mõtet kade olla. "Ahaa, nagu jalgpallur - paned järgmine kord autogrammi ka peale?!" naljatlen. "Miks mitte!?" võttis Kaivoja sabast kinni.
Palju selgub ka kohapeal, just see, kellega ja millal ainus Eesti kohtunik mänge teeb. "Varasemalt on nii olnud, et umbes kaks päeva ette tulevad määramised. Ja nii enne iga mängupäeva," jagub ootusärevust. "Meile pole veel midagi ette öeldud, aga võime eeldada, et oleme koos Lina Lehtovaaraga (Soome kohtunik, kellega on koos teenindatud EM-i ja Meistrite liiga mänge - L. J.). Vast mingisugused brigaadid on valmis pandud. Ja kui midagi juhtub, näiteks ei saanud ma Costa Ricas esimest mängu vigastuse tõttu teha, siis tehakse muudatused."
Kaivoja ei pelga samas ka seda, kui tuleb koos töötada mõnest võõramast riigist pärit kohtunikega. On ju Austraaliasse ja Uus-Meremaale sõitnud 33 pea- ja 55 abikohtunikku, lisaks ka 19 videokohtunikku. "Paljudega pole isegi kohtunud. Selles mõttes on kindlasti tore," on eestlanna pigem elevil.
Võib tulla ette ka seda, et mõne kohtuniku aktsent (räägitakse ikka inglise keeles) on nii tugev, et osa infost läheb kaotsi? Kaivoja nõustus koheselt. "Olukorrad on pingelised ja kui on võõras kohtunik, siis pole aimugi, kuidas ta räägib. Aga see on ka mängu osa. Seda tuleb Eestiski ette, et midagi läheb sassi või mingi info ei tule läbi. Selle pärast ei tasu üldse muretseda," kinnitas ta, lisades, et midagi totaalselt vussi seetõttu seni pole läinud.
Ka suurem osa mängijaid on tundmatud. "Euroopa mängijaid olen ikka rohkem näinud ja natukene tean neid. Õnneks on meil kohapeal olemas spetsialistid, kes meid enne iga mängu erinevate nüanssidega kurssi viivad. See on väga suureks abiks, eriti, kui sa ei tunne Haiti koondist, sa ei tea ju, mida oodata. Eks need debütandid ongi kõige ahnemad ja tasub ootamatusteks valmis olla," lahkas Kaivoja.
Mitu mängu tuleb? Oleneb väga paljust!
Näiteks EM-finaalturniiril õnnestus Kaivojal pääseda väljakule kahes kohtumises, naiste U20 MM-il vigastuse tõttu vaid ühes. Kuna nendel turniiridel peeti vastavalt 31 ja 32 matši, siis võiks 64 kohtumisest koosnev MM tuua mõne vastasseisu enam. "Juba alagrupifaasis on nii palju mänge. Kui juba seal üks mäng tuleb, olen väga rahul. Siis ongi juba see, et olen ära käinud ja teinud," rääkis ta. "Samas on kõik veel ees, eks turniiri jooksul jõuan selle pärast muretseda küll ja veel."
On mingisugune erisoov seoses mängudega ka? "Eks väike lootus on Uus-Meremaale ka saada. Et noh, kui juba seal olla, siis supsti võiks seal ka ära käia," tõi eestlanna lustlikult välja. "Avamäng on suurema tähtsusega - seda poleks üldse paha teha! Aga samas on ju kõik väga magus. Vahet ei ole, mis sealt tuleb, see saab kindlasti väga eriline olema!"
Kaivoja rääkis, et umbes viis nädalat on kohtunikele garanteeritud. See tähendab, et mingi hetk hakatakse vilenaisi koju saatma. Teinekord ka eksimuse tõttu. "Jalgpall on üsna suur õnnemäng, kunagi ei tea, mis võib juhtuda. Mõnikord tekib selline olukord, kus sa ei saagi lihtsalt midagi teha - näiteks väga napp suluseis - ja lähebki untsu. Siis võibki olla nii, et on kojusõit," rääkis ta.
"Kuna meil on ka VAR, siis turniiri mõistes need apsakad midagi suurt ei muuda - jumal tänatud! Aga noh, kui VAR peab sekkuma, siis see ju tähendab, et oled kuskil eksinud. See võiks selline väike eeldus olla, et võib-olla peab varem koju sõitma," lisas Kaivoja.
Kõikide nende keerukuste keskel on aga rõõm tõdeda, et kohtunike vahel pole konkurentsi, mis tooks kaasa mingisugust lisasurvet. "Pigem elad teistele ikka kaasa, sest tahame ju kõik, et meie kui võistkond õnnestuks," on eesmärk ühine. "Nii on tekkinud ka mitmeid südamesõpru, just eurooplaste seas, kellega saab nii rõõme kui muresid jagada. See on väga-väga oluline, sest terve selle aja üksinda olemine võib päris piin olla."
Aga koduigatsus tikub ühel hetkel vist niikuinii peale? "Muidugi! Kui oled seal juba paar nädalat olnud, siis ikka igatsed natuke koju. Samas ma usun, et need head emotsioonid, mis kohapealt tulevad, utsitavad neist üle olema," on mündil ikka kaks poolt.
"Ja kui ka enne turniiri paljud on kirjutanud ja küsinud, kuidas läheb ja mis seis on, siis tunnen ka seda positiivsust enda ümber. Ma ei tee seda asja ju üksinda - minu seljatagune on nii vinge ja toetav. Võib-olla selle pealt ma MM-ile saingi!"
