Kas jalgpalli on saanud liiga palju? Kas üle Euroopa laiali pillutatud ja pooltäis tribüünide ees peetav EM-finaalturniir annab ikka erilise sündmuse mõõdu välja? Itaallased rahustasid avaõhtuga kogu Euroopa mitmel rindel maha: seda muret ei ole.

EM-päevikus avaldavad Soccernet.ee ajakirjanikud kogu finaalturniiri jooksul oma mõttekilde, mis suurt jalgpallipidu jälgides pähe tükivad.

Finaalturniiride ja -mängude avatseremoonia lavastamine on keskmiselt raske ülesanne, sest sisuliselt tuleb teha sündmus mittesündmusest - kõik ootavad ju niikuinii järgnevat mängu, mitte selle sissejuhatust. Viimati 1990. aastal - see on juba kõvasti enam kui veerand sajandit tagasi - mõnd finaalturniiri võõrustanud Itaalia suutis talitseda iha teha kõike suuremalt ja paremini kui eelmisel korral.  "Vähem on rohkem" lähenemine osutus õnneks täistabamuseks.

Ehk on ka covidi-ajastu õpetanud meid veidi rohkem hindama lihtsaid ja ilusaid asju, kuid Andrea Bocelli ja "Nessun Dorma" tegid täpselt seda, mida tegema pidid: puudutasid vaataja hinge. Mõneks minutiks olid nii Rooma Olümpiastaadion kui ka miljonid ekraanid ühe mehe lummuses. Aga suured kunstnikud ei vajagi sadu pintsleid ja tuhandeid värve.

Järgnenud EM-i ametlik laul Bono, The Edge'i ja Martin Garrixi - või õigemini nende hologrammide - esituses demonstreeris küll tehnoloogia võlusid ja kõlas ehtU2-liku staadionirokina pompöösselt, nagu ilmselt ka ette nähtud, ent mõjus samas üsna õõnsalt. Vaevalt saab sellest niisugust klassikat, mida mäletatakse ka pärast finaalturniiri lõppu. Muidugi, selles osas ei ületa keegi niikuinii 2000. aastat ja E-Type'i, kes tõestas, et ka igikestva jalgpallihümni loomise võti peitub lihtsuses, isegi suisa parimas mõttes primitiivsuses.

Bocelli loodud erilisusetundesse andis õnneks oma panuse ka avamäng ise. Hea küll, Türgilt oodanuks kindlasti enamat, aga Roberto Mancini dirigeeritud Itaalia kandis oma aariad eeskujulikult ette. Kaunilt ründavad itaallased murdmas umbkaitses istuvat vastast - maailm on vist tõesti pöördumatult muutunud ...

Ja kes tahtis kohtunikke kiruda, sai selleks samuti juba küllaga ainest. Mida muud ühe turniiri avapaugult veel soovida? Garantiisid muidugi pole, et kogu järgmine kuu sama mõjuvaks kujuneb, aga vähemalt see emotsioon, et alanud on finaalturniir, sai küll loodud.

Muide, Itaalia hümniga võiksid edaspidi alata kõik jalgpallimängud, sest emotsionaalsemat sissejuhatust mängule annab välja mõelda! Aga siis juba nii, et Buffon laulab iga kord.