Kuidas ma esimest korda elus spordi olemuse üle mõtlesin (55)
Ma tahtsin saada mängijaks, sest eestlastest jalgpallureid peaaegu polnud, aga kui ma paar hooaega suurel väljakul mänginud olin, siis sain aru, et treenereid on rohkem vaja kui mängijaid ja kui ma ühe hooaja treener olin olnud, siis sain aru, et rohkem kui treenereid on jalgpallile vaja eestvedajaid ja organisaatoreid ja kui ma paar aastat olin organisaator olnud, siis sain aru, et kõik tuleb otsast peale teha ja ma rõõmustasin, et seda jalgpalli nii vähe oli, sest siis polnud vaja lammutamisega aega raisata.
See oli üheksakümnendate algus ja Riho Soonik sõitis juba musta Mercedesega ja ta pidi mind ükskord peaaegu alla ajama, kui ma kino „Kosmose“ juures trammi peale jooksin, et Kadriorgu sõita ja ma olin näinud välismaal esimesi klubisid ja käinud koos Mart Poomiga siin ja seal, kui me talle klubi leida püüdsime ja ma nägin, milline konkurents jalgpallis valitses ja kui palju oli mängijaid, kes tahtsid kuskile jõuda ja ma nuputasin tükk aega, milline peaks olema eestlasest jalgpalluri eriline omadus, et ta läbi lüüa suudaks ja küllap tuli sellest, et Mart mul kogu aeg silme ees oli, mõte, et see jalgpallur peaks olema tavajalgpallurist tõsisem nii inimese kui ka sportlasena ja tal peaksid olema kindlad põhimõtted ja ta peaks olema lojaalsem oma klubile, kui tavaline mängija ja aus ja nii edasi, sest mulle tundus, et jalgpallis ja üldse spordis on palju selliseid inimesi, kes tahavad spordi kõrvalt hästi elada, aga ei taha kanda vastutust, mida sportlaseks olemine või spordijuhiks olemine endaga kaasa toob.
Meil oli Eestis olnud mitu enam-vähem tugevat jalgpallivõistkonda, sest 1968. – 1969. sündinud tartlased olid võitnud üleliidulise „Nahkpalli“ nimelise võistluse, kuigi mis võistlus see oli ja kes seal mängisid ja kuidas see võitmine käis, ei tea keegi, ja „Lõvid“ võitsid Helsinki CupŽi kaks korda, aga nendest tartlastest ei saanud kellestki isegi mitte Eesti tasemel korralikku mängijat ja „Lõvidest“ lõi rahvusvaheliselt läbi ainult Mart Poom ja kui ma Kehtnasse esimese FC Flora jalgpallikooli tegin, siis rääkisin treeneritele kõikidest nendest iseloomuomadustest, mida ma kujutasin jalgpalluri jaoks vaja olevat ja uurisin inimese arenemise loogikat ja jõudsin järeldusele, et kõige tähtsam eeldus heaks jalgpalluriks saamisel asub jalgpalluri enda sees ja see on tahtmine koos füüsiliste ja vaimsete eeldustega ja treeneri asi on seda tahtmist lapsepõlves mitte kuritarvitada ja õpetada poisile selliseid asju, mis aitavad tal hiljem oma tahtmist realiseerida ja need on tehnika ja mängust arusaamine ja moraal ja eetika ja ellusuhtumine ja oma kehaga ümberkäimine, sest keha on sportlase jaoks vahend, millega ta peab täiskasvanuna edu saavutama.
FC Flora esimene oma treeninggrupp oli 1981. – 1983. sündinud poisid Kehtnas ja neid oli umbes 20 ja nad alustasid jalgpalliga 10- kuni 12-aastaselt, mis on tavaarusaamise mõttes väga hilja ja sealt on tänaseks Eesti koondisse jõudnud Slava Zahovaiko ja Sass Saharov ja Enver Jääger ja Tarmo Neemelo ja teine treeningrupp oli 1984. sündinud poisid Kehtnas ja sealt on Eesti koondisesse jõudnud Alo Bärengrub ja Enar Jääger ja Ott Reinumäe ja umbes neljakümnest poisist seitsme jõudmine A-koondisse on väga palju ja ehkki selles vanuses oli jalgpallurite valik üle Eesti veel väike ja meil olid Kehtnas head treenerid ja me pöörasime nendele treeninggruppidele palju tähelepanu, tõestas see meile valitud tee õigsust ja seda, et treener peab poisse õpetama ja hoidma ja kasvatama, mitte ajama nendega mängust mängu võite taga ja me nägime, et hästi õpetatud ja hoitud ja kasvatatud poisid võidavad niikuinii.
Sport on ühelt poolt lihtne asi, sest sul pole vaja midagi muud, kui head tulemust ja sa oledki tehtud mees, sest mitte keegi ei küsi, kuidas sa selle tulemuseni oled jõudnud ja vähesed mõtlevad selle üle, miks see nii on ja mis on need põhjused või et miks üks ala areneb ja teine ala ei arene või mida sportlane või treener oma intervjuudes tegelikult räägivad või misasi see sport üldse ühiskonna jaoks on või kui aeglaselt on spordis tegelikult võimalik midagi muuta, aga veel aeglasemalt muutuvad arusaamised ja see, et korvpall oli kuuekümnendate lõpus kõval tasemel ja et ta kaheksakümnendate lõpul tuli laguneva liidu meistriks ja pisut hiljem Euroopa meistrivõistlustel viiendaks või kuuendaks on korvpalli kõige suurem häda, sest sellelt pinnalt muutub igaüks, kes midagi muuta tahab, automaatselt ketseriks ja ta tuleb tuleriidal põletada ja sellest on väga kahju.
Sellega seoses meenus mulle, et Ehitustööriistad tulid hiljuti Eesti meistriks korvpallis ja neil oli sageli väljakul võistkonnast kuuskümmend protsenti välismaalased ja Eesti jalgpalli karikavõistluste finaalis tuli algkoosseisus väljakule kolm eestlast ja viis leedukat, aga sellest polnud võimalik peaaegu mitte kellegagi rääkida, kuna ma sain alati vastuseks, et see ongi sport ja igal pool on nii, aga mina mõtlesin, et see pole ju õige, sest spordi peamine roll pole mitte sportlastele ja ametnikele palgamaksmine, vaid sportlike ja tervislike eluviiside näitamine ja võistluse mahapidamine ja võistlus on lahingu mudel ja kui meil võistlevad mõlemas armees vaid palgasõdurid, siis kuidas me oma lastele selgitame seda, et me oleme eestlased ja me vastutame selle eest, mis Eestimaast saab ja selle kaudu ka selle eest, mis Euroopast saab ja selle kaudu ka selle eest, mis maailmast saab ja kui me ei ole füüsiliselt võitlusvõimelised, siis me ei ole seda ka vaimselt ja see tegi mind kurvaks.
Veelgi kurvemaks muutusin ma siis, kui eelmisel laupäeval jäi Pärnus ära Esiliiga mäng Pärnu Tervise ja Tartu Merkuur-Juuniori vahel, sest staadioni direktor oli purjus ja polnud väljakut ettevalmistanud ja üks Pärnu inimene saatis mulle elektronkirja ja sõimas selles kirjas mind ja Pärnu Tervist ja irvitas selle üle, et Pärnu Tervis treenib ja elab Tallinnas ja et seal meeskonnas mängivad üksikud pärnakad ja teatas, et Pärnu jalgpallimeeskonnas peavad mängima ainult pärnakad ja nii edasi ja ma hakkasin talle vastust kirjutama ja seletasin selles vastuses rahulikult, et see pärnakatekeskse Pärnu jalgpalli jutt on müüt, mis loodi umbes viisteist aastat tagasi ja see oli ainult ettekääne ja tähendas jõuetust asja edasi viia, sest igaüks peaks nägema, mis on Pärnu jalgpallist saanud ja selles pole mitte süüdi Tervis ja et igal pool maailmas on nii ja et Müncheni „Bayernis“ ei ole ühtegi münchenlast... aga selle koha peal jäin mõttesse ja jätsin vastuse kirjutamise pooleli, sest mulle tuli meelde, et see, kui kuskil on kuidagi, siis see ei ole mingi põhjendus.
Ma ei teadnud, mida teha ja kuidas oleks õige toimida – õigemini teadsin küll, aga ma ei teadnud, kas seda tigedale pärnakale oli mõtet selgitada - et kõige tähtsam eeldus millegi tegemiseks asub inimese enda sees ja see on tahtmine koos võimetega ja kui neid tahtmiseid lapsepõlves mitte kuritarvitada ja harjutada selliseid asju, mis aitavad sul hiljem oma tahtmiseid realiseerida ja need on teadmised ja elust arusaamine ja usk ellu ja moraal ja eetika ja ellusuhtumine ja oma kehaga ümberkäimine - sest keha on meie kõigi jaoks vahend, mis on meile antud kasutada vaid üheks korraks - siis on kõik võimalik, nii eestlastega Eesti jalgpall kui ka eestlastega Eesti korvpall kui ka pärnakatega Pärnu jalgpall ja kui ma sellest Kasepere Juksile rääkisin, siis noogutas ta nõusoleku märgiks, kuigi luges samal ajal Dostojevski „Idooti“ ja seega ei või ma kindlalt väita, kas minu jutt jõudis talle kohale või mitte. Vohh!
Olen kusagilt lugenud ka seda, et Piiri ja Ubakivi ajal tulid mehed statale omal käel ja polnud harvad juhused, kui mängule jäädi hiljaks või jõuti 10 mintsa varem. Teituri ajast hakati koos statale minema :)
Ubakivi ajast meenub veel Reimi koll Itaalia vastu, mis tol ajal tundus mingi absoluutse tipphetkena, suva sellest, et itaallased neli vastu lõid :) Eriti selles valguses ei saa aru, kuidas saab üldse nii küündimatut juttu ajada, et tase ei ole tõusnud.
Mis veel Ubakivi puudutab, siis tuleb ikkagi tunnistada, et kuigi tulemusi ta ise veel ei jõudnud näidata, tegi ta kõva põhja alla, millele Teitur sai hakata asja edasi ehitama. Meeskonna mõtteviisi muutus oli ilmselt see kõige tähtsam asi - hakata järkjärgult lahtisemalt mängima. Ka oli just Ubakivi see vend, kes peksis kodakondsuseta ahvid ja joodikud otsustavalt koondisest minema. Kahju, et teda rohkem sõimatakse kui tunnustatakse. Mees pole seda väärt.
Mis puutub Piiri oskustesse, siis vene ajal oli tal kasutada päris korralik meeskond, kes tiitleid eriti ei suutnud võita.Kui Bondarenko Norma üle võttis, saadi koheselt ainuvalitsejaks Eestis ja alles Tevalte ärikad lõhkusid hästitöötava Norma masina.
Ubakivi aegadest meenub lubadus ründama hakata, kuid ajakirjanikud uurisid välja, et esialgu tuleb rünnata kas ilma pallita või siis üldse mitte rünnata. Ja olid ajad, aga nii see asi arenema hakkas ja Ubakivil on ka vääriline koht koondise treenerite nimistus, kuigi saadi vaid 1 viik vist lausa 27(!) kohtumisest.
Piiri ajast võib tegelikult korralike mängude lahtrisse kanda ka kodumängu šotlastega. Kuigi seis jäi 0:3, aga ei istutud kaitses ja rünnati kohati täitsa ilusti. Otherwise oli paras õudus, aga samas selle aja ja taseme kohta valis Piir minu meelest ainuvõimaliku taktika. Kui Ubakivi tuli, siis sai ju selgeks, et sellise tehnilise baasi ja üldse mänguoskuse põhjalt ei saanudki muudmoodi mängida kui puhtalt vasturünnakute peale, muidu oli kohe huinjaa. Samas ei saa Ubakivi ainuisikuliselt ka süüdistada, tingimused ja võimalused olid ju teadagi millised.
Aga jah, kahju, et ei suudeta mingist isiklikust kibestumusest üle saada. Siia sobib hästi see tsitaat, et "mida vanemaks ma saan, seda paremini nooruses mängisin".
Kahju jah, et Piir mingit muutust ei näe. Tema ja ka Ubakivi aegset koondist iseloomustas see, et enamasti olid skoorid sarnased, kas oli vastane Itaalia või mõni nõrgem. Kaotus oli 0-2(ka 0-3, 0-4) . Suurem kaotus tuli harva, sest Poom tegi head tööd ja kaitses saadi kuidagimoodi hakkama. Legendaarne 0-2 kaotus Itaalialt, mäletate seda? Borissov tegi ootamatu rünnaku ning jõudis peaaegu karistusalasse, siis ehmus isegi ja söötis kiprile. See oli ka vist tõesti ainus kord, kui vastase väljakupoolel palli puutuda saime. Kuid kaotus 0-1 püsis peaaegu lõpuvileni.
Piiri ajal oli ka häid mänge. Meenub mäng Portugaliga tallinnas, mis lõppes samuti 0-2 kaotusega, kuid võitlus oli äge, meil oli võimalusi skoor avada üpris palju, kuid asja otsustas tookord soomlasest kohtunik, andes alusetu vabalöögi ja sealt tuligi 0-1. Mingi 63 minut käis juba.
Pohlak päästis meid läti saatusest!!!!!!!!!!!
Pohlaku jutt on jumala õige, kui sa selle ikka läbi lugesid.
Mõtle enda väikse tibla ajuga, kui reaalne on, et Eesti klubi võidab suurvõistluse. Sama hästi võiks FC Vaduz Cl-i võita.
Vaadake muriamid peeglisse ja tõmmake siit minema nii et sitapurujutt taga. Kui olete venelased (see ei käi Levadia fani kohta, ta ju Alkaš ), siis jääge hinges selliseks nagu oleta, aga ärge pasandage Eesti peale.
Need jalgpallurid, kes on Klubile lojaalsed ja kellede hing on valgustatud jõuavad kord Eesti koondisesse ja välismaa klubidesse, see usk aitab neil edasi elada ka siis kui ihu toidust kipub puudus kätte tulema.
Enne seda kui loodi Klubi lehvis pimedus eesti jalgpalli kohal ja jalgpalli tagusid vaid umbkeelsed venelased ja mõned eestlased, kelledest ei tulnud mitte midagi, isegi mitte Eesti tasemel ja ei saanudki tulla, sest nad polnud valgustatud. Peale Looja ilmumist muutus kõik.
Selline on artikli sõnum minu arusaamist mööda ehk siililegi selge.
tunnen kaasa. või siis mitte.
....
"legendaarne" Piir ütleb, et erilist arengut pole olnud, koondis sai esimesel valikturniiril 6 koha, nüüd saame 4 või 5 koha, mis vahet siin on! Aga ikkagi on, kahju vaid, et Piiri kogenud silm seda ei seleta. Näiteks tema juhtimisel ei saadud 2 korda jagu Maltast. Nüüd on aga juba mitu tsüklit jutti alagrupi autsaidereid alati võidetud.
Mis puutub Pärnu Tervisesse - siis Pärnuga on sellel praegusel hetkel ainult niipalju pistmist, et vahetevahel seal mängimas käiakse. Treenitakse ning muidu asutakse ju Tallinnas...
Selles mõttes küll Phlakul õigus, et Pärnu tervises või Viljandi Tulevikus ei pea mängima 100% kohalikud mängijad, aga kui meeskonnal Pärnu või Viljandiga peale nime midagi muud pistmist pole , on midagi küll väga mäda...
Kuidas saab pärnakas või mulk sellist meeskonda omaks pidada??? Isegi "kodumänge" peetakse tihti A Le Coq MiniArenal. Sama käib 2 liigas mängiva JK Sõrve kohta.
Kui on teada et Pärnus/Viljandis/Valgas/Kuressaares staadionid varakevadeti eriti mängida ei kannata, peaks kalendri nii koostama, et nimetet meeskonnad suure osa (kui mitte kõik) kodumängud keset suve tõepoolest kodus saaksid ära mängida - siis kui kohalikud staadionid enamvähem mängukõlblikud on.
Ja küsiks ikkagi : mida see jalgpallitegelane ei võitnud?
Kuidas ma esimest korda potil käisin?Kuidas ma ühe MM-finaali mängu maha magasin?
Tore:)