Reede, 21. juuni hommikutundidel jäi jalgpallimaailm kahe legendi võrra vaesemaks, karjääri lõpust teatasid nii Fernando Torres (35) kui Darijo Srna (37).

"Mul on midagi väga tähtsat öelda," alustas viimati Jaapanis Tosu Saganit esindanud Torres postitust sotsiaalmeedias. "Pärast 18 põnevat aastat on kätte jõudnud aeg karjäär lõpetada. Pühapäevasel pressikonverentsil Tokyos räägin kõigest lähemalt. Näeme seal."

Torres alustas profikarjääri Atletico Madridis ja sai juba 19-aastaselt käe peale kaptenipaela. 2007. aasta suvel liitus ta Liverpooliga, kus veetis oma parimad aastad (142 mängu, 81 väravat), kuid vigastused tõmbasid tuure alla ja 2011. aasta jaanuaris müüs Liverpool ründaja 50 miljoni euro eest Chelseale.

Londoni perioodi meenutatakse suuresti ebaõnnestununa, kuid seal võitis Torres nii Meistrite liiga, Euroopa liiga kui Inglismaa karika. Karjääri viimastel aastatel jõudis ta põigata ka AC Milani ja naasta siis koju Atleticosse, enne kui suvel 2018 Jaapanisse kolis. Kui liigatiitlid jäidki Torresel võitmata, siis Hispaania koondisega on ta maailmameister ja kahekordne Euroopa meister.

Viimati koos Ragnar Klavaniga Cagliaris mänginud Srna pidas oma pressikonverentsi Kiievis juba täna, kus teatas, et nüüd on aeg asuda tööle Donetski Šahtari abitreenerina. Just Šahtaris kirjutas Srna ennast ajalukku - ta veetis klubis 15 aastat ja võitis 26 trofeed, nende seas 2008/09 UEFA Cupi, mille finaalis nimetati Srna mängu parimaks. Tema number 33 on Šahtari poolt lae alla tõmmatud.

Srna eeskuju ei piirdunud jalgpalliväljakuga. Kui Venemaa 2014. aastal Ukrainasse tungis ja Šahtar kodulinnast kiirustades lahkuma pidi, saatis Srna kohalikele lastele 20 tonni mandariine. Hiljem meenutas ta, kuidas maja ette jäid ootama kaks autot ja kappi T-särgid, viis aastat hiljem ei ole Šahtar endiselt saanud koju naasta.

"Chelsea, Müncheni Bayern ja Dortmundi Borussia tahtsid mind, kuid mu süda ütles, et jääksin Donetski. Enne selle traagilise sõja algust oli Donetsk tulevikulinn," on Srna, kes puutus sõjaga kokku juba lapsena Balkanil, meenutanud. Ka kodumaa eest oli paremkaitsja alati väljas: 134 mängu jooksul jõudis ta käia kuuel finaalturniiril, neist kolmel kaptenina.