Milano kurb reaalsus - staarid maha müüdud, nüüd lähevad bussid (7)
San Siro oli vähem kui 10 aasta eest üks jalgpalli ikoonilisemaid paiku, ent nüüd haigutavad seal tühjad istekohad ning Meistrite liiga staaride asemel näeb Milanos palli veeretamas tabelikeskmikke.
Praegu üritab iga jalgpallifänn pilgu peale visata, kui Hispaanias kohtuvad omavahel Barcelona, Atletico ja Real või vastamisi lähevad mõned Inglismaa suured.
Väga kauge minevik ei ole aeg, kui üks selliseid mänge oli Milano derbi. See kohtumine kahe klubi vahel, kes jagavad ühte staadionit, oli üks jalgpallikalendri uhkemaid ja kvaliteetsemaid matše mitte ainult Itaalias vaid kogu Euroopas.
Kui Inter ja Milan näiteks 2006. aasta sügisel omavahel vastamisi läksid ning kahe peale seitse väravat lõid, jooksid palliplatsile tõelised staarid, üks suurem nimi kui teine.
Itaalia oli just võitnud MM-i ning kahe klubi algkoosseisus oli 22 mängija peale kokku 10 maailmameistrimedaliga pärjatud meest eesotsas Kaka, Patrick Vieira, Cafu, Filippo Inzaghi ning Andrea Pirloga, lisaks neile olid veel staarid nagu Clarence Seedorf, Javier Zanetti, Hernan Crespo, Zlatan Ibrahimovic ja mitmed teised. Pingilt võis platsile jooksmas näha Paolo Maldinit ja Luis Figot. Kõik vaieldamatult jalgpalli VIP-nimekirja liikmed.
Veel pärast seda Interi 4:3 võiduga lõppenud mängugi jätkasid kaks meeskonda kasvamist - Milan krooniti hooaja lõpus Euroopa meistriks, Inter sai selle sama trikiga hakkama 2010. aastal. Meeskondi jõudis järgnevatel aastatel esindada uus ports ässasid, paljud neist seda oma karjääri tipul.
Enam see nii ei ole - nüüd ei kuule, kuidas San Sirol karjutakse maailma parimate jalgpallurite nimesid. Kuuleb ainult vilekoori, mis järgneb, kui Interi või Milani mängumehed ei suuda taaskord tabeli teise poole tiimide vastu domineeridagi, rääkimata tulemuse saamisest. Ja see vilekoor jääb aina väiksemaks, sest mitmed lootusetud aastad on publiku staadionilt eemale peletanud.
Jaanuari alguses oli mõlema klubi ümber veidi entusiasmi, kui Milan tõi endale Alessio Cerci ja Inter šveitslase Xherdan Shaqiri, aga varem oli selliste mängijate saabumine Milanosse igapäevane nähtus. See ei ajanud ühegi fänni pulssi märkimisväärselt kõrgemaks, imelik olnuks see, kui üleminekuakna jooksul paari suuremat investeeringut ei tehtud.
Mugavuse ohvrid
Üks põhjuseid mõlema varasema edu taga oli otseloomulikult rahakott.
Klubid olid harjunud sellega, et kui midagi oli vaja, siis omanik tegi oma rahakotirauad lahti ja andis just nii palju kui vaja läks. Milanil oli selleks Itaalia peaministri ja meediamagnaadi Silvio Berlusconi põhjatu kukru, Interil kütuseärika Massimo Moratti oma. Sente ei loetud.
See muutis mõlemad klubid laisaks - nad olid ja on siiamaani maailma populaarseimate meeskondade seas, kuid kommertspool jäeti unarusse ning omanikud maksid lihtsalt kõik puudujäägid kinni.
Senine mudel lagunes koost ära, kui Itaaliat tabas majanduskriis, mis mõlema mehe rahakoti paksust mõjutama asus. Veidi hiljem kaotas Berlusconi veel võimugi ja sattus ametnikke pihtide vahele, Milan jäi tema jaoks tahaplaanile.
Viimaseks hoobiks kahele gigandile olid UEFA uued finantsreeglid, mille järgi oli varasem klubi majandamise mudel stiilis "patroon maksab kõik kinni" järsku lubamatu.
Mõlemal oli vaja oma raamatupidamine tasakaalu saada. See on nõudnud tükk tegemist, eriti Interi puhul, kellel halvematel aastatel miinused 100 miljoni euro piiri ületasid.
Keskpärasus ja enesekindluse puudumine
Lisaks üleminekusummade pealt kokku hoidmisele pidid nad eelkõige kärpima hiiglaslikuks paisunud palgafonde. Inter on enda oma enam kui pooleks lõiganud ja vajaks jätkuvalt välist toetust uuelt omanikult Erick Thohirilt.
Koomale tõmmatakse mujalgi - alles esmaspäeval ilmus Itaalia meedias uudis, et Milan müüb 150 000 euro eest maha oma bussi ja hakkab raha säästmiseks kasutama transpordifirma teenuseid. Tollest luksusest loobumine säästab klubi lootuste järgi 300 000 eurot aastas.
Kohti, kus koomale tõmmata tuleb, otsitakse pidevalt ning paralleelselt tuleb neil kasvatada oma sissetulekuid, sest hetkel on mõlemad tiimid väga suurel määral sõltuvad osalemisest Meistrite liigas.
Tänavu kumbki seal ei mängi ning kui vaadata hetke Itaalia Serie A tabelit, ei tundu tõenäoline, et ka järgmisel hooajal, kui sarja finaal toimub sel samal San Sirol, neil sinna asja oleks.
Milan ja Inter on vastavalt kaheksas ja üheksas, seitse punkti maas Meistrite liigasse viivast kolmandast kohast.
Mõlema klubi majanduslike võimaluste juures peaksid nad aga jätkuvalt Euroopas konkurentsivõimelised olema. Nii Interist kui ka Milanist parem eelarve on ehk kuni kümnel klubil Euroopa jalgpallis, kuid nende ja Euroopa parimate tasemevahe on kasvanud mäekõrguseks.
Klubid, kes olid aastaid harjunud ostma luksust, ei ole suutnud end ümber harjutada olukorraga, kus nad peavad iga investeeringu läbi mõtlema ja ei saa enam käituda nii, et iga äparduse saab järgmise ostutsükli käigus topeltinvesteeringuga ära parandada.
Inter ja Milan ei pea tegelema alumise riiuli kauba ostmisega, kuid kumbki ei saa lubada seda, et nende ostud on valed, ülemakstud või jäävad niisama seisma.
Noored ja säästudiilid
Keskpärastele meestele antud suured palgad ja kiirustatud lepingupikendused on miljonid lukustanud ebaõnnestunud investeeringutesse; uute strateegiate loomise ja ellu viimisega on raskustesse jäädud. Nii on satutud olukorda, millest ei saa üleöö välja tulla.
Mõlemad on rääkinud noorte toel klubi ülesehitamisest, kuid meeskondadele peale vaadates seda ei paista.
Kui Interi koosseisust võib veel mängijate nagu Xherdan Shaqiri, Mateo Kovacici ja Mauro Icardi näol leida potentsiaalseid tulevikustaare, siis Milani täienduspoliitikat võiks pigem kirjeldada Säästumarketis šoppamisena - nende asepresident Adriano Gallini on aastate jooksul komplekteerinud kokku tiimi odavatest Serie A tabelikeskmike mängijatest ning teiste tippklubide hüljatud paladest.
Hetkel ei paista toimivat kummagi tiimi strateegia - üks on veidi üle keskmise mängijaid toetamas paari hea mängumehega, teine mõnede suurepäraste talentidega. Edu puudumine pole üllatav.
Reaalsus on mõlemale näidanud, et need veidi üle keskmise mängijad, keda mõlemad on viimaste aastate jooksul kokku kraapinud, ei ole suutnud kohaneda pingega, mida tippklubis mängimine nõuab.
Eriti nukrad on mõlemad kaitseliinid, mis olid aastaid ühed uhkemad Euroopas, kuid on nüüd muutunud tsirkuseks, mille üle tunneks kohati piinlikust ka kehvemad koondised praegustel Aasia ja Aafrika meistrivõistlustel.
Tänavuse hooaja alguse derbi oli kõige parem illustratsioon kahe gigandi ja nende kaitseliinide langusele - kui eelmisel aastakümnel kätlesid kohtumise eel kaptenitena tagala liidrid Maldini ja Zanetti, siis nüüd on käes Andrea Ranocchia ja Daniele Bonera ajastu. Esimene keskkaitsja ei pääsenud MM-il põrunud Itaalia koondisesse, teine pole samal positsioonil ilmselt liiga 50 parimagi seas.
Kodupublik pigem koorem kui toetaja
Milano meeskondade nõrkusest on aru saanud isegi kõige väiksemad Serie A klubid. Keegi ei tunne nende vastu minnes aukartust. Varem hoiti end San Sirole sõites tagasi, sest vastupidine käitumine oleks lõppenud hävinguga. Nüüd ei karda keegi rünnata. Kumbki Milano meeskondadest ei tunne end selles olukorras mugavalt - surve ei tule ainult vastaselt, vaid ka tribüünidelt, kui mõni sööt nihu läheb või pallikontroll ebaõnnestub.
Nende nõudlikke fännide jaoks oli varem halb hooaeg see, kui ei võidetud tiitlit, nüüd peaksid nad olema ülevas meeleolus, kui tiim suudaks end hädavaevu esikolmikusse pressida. Negatiivset energiat on staadionil palju ning selle keskel on lihtne murduda. Itaalia moepealinna publik tahab kvaliteeti näha.
Icardi ütles veel detsembris, et kodus mängides tunneb Inter end tihtilugu nagu võõrsilmeeskond.
Sama klubi staadioniteadvustaja pidi lõpetama eelmise peatreeneri Walter Mazzarri nime lugemise mängu eelsete koosseisudega, kuna seda hakkas saatma kõrvulukustav vile ja sõim.
Serie A peegelpilt?
Praegu võib juba mõelda, et kas me üldse näeme Milano tiime tagasi Euroopa eliidis, kohas, kus kahe peale 10 Meistrite liiga tiitlit võitnud klubi end kindlasti näevad.
Olukord on nii meeleheitlik, et Milani esindajad on välja tulnud väitega, et nemad, kui üks ajaloo edukamaid tiime, võiks Meistrite liigasse saada automaatse pileti.
Itaalia jalgpalli reputatsioon on languses ja Milano meeskondade puudumine tipust hoiab seda nii.
Tänavu on juba teist aastat järjest Meistrite liiga hilisemas faasis võistlustules vaid üks tiim Serie A-st - Juventus. Nendelegi on Euroopas mängimine tõeline väljakutse, sest koduses liigas on harva vastasseise, mis on võrreldava tempoga sellega, millega tuleb Meistrite liiga hilisemas faasis hakkama saada.
Euroopa liigas on Itaalial tänavu suurem esindatus kui teistel riikidel, kuid ei Fiorentina, Napoli ega Interi esitused ei anna põhjust eeldada, et nad kaugele jõuaks. Hetkel on seal ainus reaalne variant võita Romal, kelle põhieesmärk kevadel on hoopis Juventuse kinnipüüdmine koduliigas.
Ülejäänule Itaalia klubidest võivad Milano hetkemured kindlasti nalja valmistada, kuid pikas perspektiivis pole kahtlustki, et Itaalia jalgpall vajab seda, et kaks nende kolmest suurimast klubist kiiresti uue reaalsusega kohanevad ja suuna ülespoole võtavad. Muidu hakkavad teisedki kaotusi kandma ja Itaalia klubijalgpall võib alaliselt jääda praegusesse olukorda, kus neist kui potentsiaalsetest konkurentidest ei räägita.
