Rahvaliiga finalistid jäeti viis päeva enne finaali rahvusstaadionist ilma: see mäng ei ole ju mitte kuidagi sama väärtusega (33)
Eesti Jalgpalli Liit teatas reede pärastlõunal, et 25. oktoobril toimuma pidanud Rahvaliiga A-tasandi finaalmäng FC Kohvile ja JK Pärnu Sadama vahel on viidud muru seisukorra tõttu A. Le Coq Arenalt üle Tartusse Annemõisa jalgpallihalli. Uus mänguaeg on pühapäeval, 29. oktoobril kell 16.00.
Mõlema klubi esindajate häälest kostub Soccernet.ee-ga vesteldes siiras nördimus. Nii Kohvile esindaja Albert Erepuu kui Pärnu Sadama vedaja Ron Türnpu ütlevad nagu ühest suust, et klubid pandi vaid viiepäevase etteteatamisega lihtsalt fakti ette – A. Le Coq Arenal ei saa mängida.
"Kui alates 4. septembrist on iga kirja all selge sõnaga seisnud, et mäng toimub A. Le Coq'il, sel kuupäeval ja sel kellaajal, ja kõik on selles vaimus olnud, siis mis tunne meil ikka olla saab?" esitab pettunud Türnpu retoorilise küsimuse. Erepuu sekundeerib: "Terve aasta oleme finaali nimel tööd teinud ning viis päeva enne mängu tuleb selline uudis. Ei ole eriti ilus."
EJL-i rahvajalgpalli osakonna juhataja Teet Allas rõhutab ametlikus teadaandes, et mäng koliti Tartusse finaalmeeskondade soovil pärast seda, kui sai selgeks, et rahvusstaadionil ei ole võimalik mängida. See väide ei vasta aga tõele.
Jutu "finaalvõistkondade soovist" kummutavad esindajad koheselt. "Sellist vestlust meil ei olnud. Jutt algas sellest, et A. Le Coq'il me mängida ei saa. Esmalt pakuti võimalust Sportlandil teha, aga selle peale ütlesin mina kohe, et see pakkumine pole isegi mitte naljakas," selgitab Sadama esindaja Türnpu.
Ta jätkab: "Siis hakati Tartu juttu rääkima, kuna mõlemad satsid on Tartust – aga mina kui esindaja ei saa ju kõikide mängijate nimel sekundi pealt öelda, et oleme kindlasti nõus."
Erepuu jutt ühtib Türnpu omaga. "Hommikul jäi lihtsalt jutt, et liit otsib alternatiive. Ei meie ega Sadam ei tahtnud ju ometi Tartus mängida!" kinnitab ta. "See ei ole mitte kuidagi sama väärtusega – kogu melu ja kõik muu, mis meil planeeritud oli, jääb lihtsalt ära ..."
"Pigem oli hommikune kõne informatiivne – pärast seda hakkasime nii meie kui vastased alles asja meeskonna sees arutama. Selle teadaande sõnastus on väga meelevaldne – nagu suurem osa jalkaliidu sõnastustest," põrutab Türnpu.
Olukorra mõru maik süveneb ka seetõttu, et klubid said staadioni – õigemini, halli – valikust teada alles avalikkusega samal ajal. Seda, et kohtumine toimub Annemõisa jalgpallihallis, neile enne ametlikku teadet ei öeldud.
"Hommikul öeldi variantidena erinevaid Tartu staadioneid, aga lõpuks ei kooskõlastatud meiega enam midagi," ütleb Erepuu. "Olin hommikul koolis ja siis selline kõne – see tuli šokina. Ma ei jõudnud midagi öelda ega mõeldagi. Ütlesin lihtsalt, et arusaadav, muud midagi. Olin pahviks löödud. Aga kui see meeskonnani jõudis, olid kõigil harjad püsti ja kõik maruvihased. Mott on täiesti maas, keegi ei ole rahul."
"Me oleme õnneks piisavalt suured mehed, et kedagi otseselt lööma ei lähe, aga mingisugune avaldus tuleb selle kohta meilt kindlasti," kinnitab Türnpu resoluutselt. "Niimoodi ei saa seda asja jätta."
Ta lisab: "Praegu saan öelda vaid, et jumal tänatud – meil polnud mingeid suuri plaane või broneeringuid veel tehtud. Kui finaali oleks jõudnud näiteks mõni Saaremaa klubi, kel oleks juba praamipiletid ostetud ja buss valmis, siis vaevalt keegi oleks hakanud seda lõbu kinni maksma."
"826 mängijat registreeris end A-tasandile. Mitte ükski neist ei teinud seda mõttega, et oh kui lahe – saaks mängida jalkahallis või kunstmurul, kuhu saab kogu aeg minna, kasvõi suvalist alagrupimängu pidama," ütleb Türnpu.
"Pigem on küll tunne, et liit vedas meid alt," lisab Erepuu lõpetuseks.
Segelt annab märku milline on alaliidu president ja millised on tema nägemused rahva ja mängijate huvidest ja heaolust!
Tekib ainult küsimus, et mis peab juhtuma, et selline tont ei saaks juhtida alaliitu?
See on õigustatud küsimus. Siiani pole seda juhtunud, kuigi Eesti jalgpall tervikuna on tänaseks mudas. Eesti koondise juhtimine on mudas. Teatud finantsskeemid ja eelistused en enam kui kahtlased. Alaliidu maine on olematu ning järjest hullemaks läheb. Sponsorid kõhklevad. Jne.
Aga Pohlak ütleb, et tal on meile veel palju pakkuda ega kavatse taanduda. Tema mõistes on see eluaegne amet, mis pärandatakse isalt pojale.
Aga nüüd tõsiselt, siis tõesti on kahju, sest oleksin ise ka kohal olnud. Rahvaliiga finaalid on tegelikult alati huvitav vaatepilt, sest segi on päris head mängijad ning ka lambiantsud, mis tähendab, et kohati saab ka nalja ja fännikiht ei valmista kunagi pettumust. Sellele vaatamata tuleb finaali jõudmiseks ikka kõvasti tööd teha ja mõlemale tiimile sülitatakse selliselt natuke näkku. Esindajad väga tublid, et mökk-mökk ei olnud, kui helistati. Jah Papa Pohlak, oh Annelinn, muidugi!
Võtab veel rohkemgi sest ega me mingeid kardinaalseid muutusid ei näe ja parimaljuhul veits tuunitud loogikad ja protsesse ehk…
Ega muud ju neil rahvaliigale väga midagi pakkuda ei ole. Kõik ikka klubide omast taskust. Midagigi võiks nagu harrastajatele ka EJL poolt olla.
