Suure kolmiku luigelaul: mis on lahti Hollandiga? (6)
2014. aasta 13. juunil lõi Holland valitseva maailma- ja Euroopa meistri Hispaania võrku viis väravat. Üks päev enam kui kaks aastat hiljem vaatas Holland kodudest, kuidas Island, kes Hollandi selja valiktsüklis kahel korral prügiseks tegi, Euroopa meistrivõistlustel Portugali vastu ajaloolise viigi välja võitles. Mis on Hollandi jalgpallis viimastel aastatel toimunud, et langus praegu niivõrd silmatorkav on?
Vanad olijad, uued tulijad ning kadunud põlvkond
Vaid kahe aasta eest maailmameistrivõistlustel Hollandi koondise tuumiku moodustanud Arjen Robben, Wesley Sneijder, Robin van Persie, Nigel de Jong ning pingilt sekkunud Klaas-Jan Huntelaar on kõik valel pool 30 eluaastat ning neist ainult Sneijder on oranži särgi ka selle aastanumbri sees selga tõmmanud. Dirk Kuyt lõpetas koondisekarjääri maailmameistrivõistlustele järgnenud oktoobris, Rafael van der Vaart esindas Hollandit viimati kolme aasta eest, John Heitinga on sportlaskarjäärile üleüldse joone alla tõmmanud. On selge, et Hollandi roostetava raskekahurväe aeg on möödas ning pilk tuleb pöörata noorema põlvkonna poole. Probleem seisneb aga selles, et mõnede eranditega on viis vahepealset aastat Hollandi koondise jaoks kaotsi läinud.
Jättes välja 1980. aastal sündinud Dirk Kuyti, on kõik eelpool nimetatud mängijad sündinud vahemikus 1983-1984. Need Hollandi jaoks imelised kaks aastakäiku on koondist eriliste ja superstaari nime välja kandvate mängijate näol siiani toitnud, kuid mis on saanud vahemikus 1985-1989 sündinud mängijatest? Mängijatest, kes just praegu peaksid olema oma võimete absoluutses tipus ning olema ühenduslüliks vananevate staaride ja noorte talentide vahel?
Sneijderile, Robbenile ja van Persiele pole nendest aastakäikudest sirgunud väärilisi pallivõlureid, kes niigi raske teatepulga üle võtta suudaks. Rahvusvahelisel areenil on ennast tõestanud paremkaitsjad Daryl Janmaat ja Gregory van der Wiel ning Jeremain Lens on koondise eest löönud kaheksa väravat, kuid neist ükski ei kuulu maailma tippmängijate hulka. Oma tõeline lagi jäi saavutamata Ibrahim Afellayl, Eljero Elial, Royston Drenthel, Hedwiges Madurol, Ryan Babelil, Urby Emanuelsonil, Siem de Jongil ja paljudel teistel nende viie aasta jooksul sündinud mängijatel.
Kastanid on mingil määral tulest välja toonud 1990. aastal sündinud mängijad eesotsas permanentselt vigastatud Kevin Strootmani, ’professionaalse augutäitja’ Daley Blindi ning valikuliselt suurepäraseid esitusi pakkuva Georginio Wijnaldumi näol. Kolm head mängijat ei suuda aga kahe põlvkonna vaheliseks sillaks olla. Holland loodab, et koondises suudaksid kanda kinnitada 22-aastased ja nooremad Memphis Depay, Jetro Willems, Jorrit Hendrix, Riechedly Bazoer, Jairo Riedewald, Kenny Tete ning teised, kes oma debüüdi juba teinud ning koondist suuremal või vähemal moel mõjutanud on. Vahe vanema põlvkonna staaride ning uute püünele pürgijate vahel on aga peaaegu sama suur, kui seda on oranži särki kandvatele mängijatele tihtipeale saatuslikuks saanud egod.
Manchester Unitedis mängiv Memphis Depay pole kodumaal tuntud just oma isetuse ja tagasihoidlikkuse poolest ning nähes suurt kolmikut Sneijderit, Robbenit ja van Persiet vananemas, soovib 22-aastane Depay kahtlemata ise Hollandi uus mängija number üks olla. Teatavasti on väljakule kõiki sinna soovijaid üsna raske mahutada ning nii läksid Depay ja van Persie eelmisel aastal koondise treeningul peaaegu kättpidi kokku. Keeruliste isiksuste sobitamine, vanade ja noorte vahel ühenduslüli leidmine ning reformi vajava koondise ülevõtmine on keeruline töö, mida saab inimesele usaldada vaid väga pingsalt tehtud valiku põhjal. Hollandi Jalgpalliliit KNVB läks sellega alt nii kolinal, kui vähegi minna saab.
Valed otsused kõrgeimal tasemel
Millegipärast tuuakse Hollandi jalgpallist ka tänapäeval rääkides esile sõnapaar ’Totaalne Jalgpall’, kuigi Bert van Marwiki 2010. aasta ja Louis van Gaali 2014. aasta maailmameistrivõistlustel vasturünnakutele ehitatud taktikad andsid tunnistust sellest, et Totaalsele Jalgpallile omane ründav pallivaldamine käib Hollandile praegu üle jõu. Van Gaal ei näinud koondise eesotsas olemisele mingit perspektiivi ning ta otsustas juba enne MM-i algust hakata valmistuma oma viimaseks hurraaks Manchester Unitedis, mille järel pidi vahepeal KNVB peadirektoriks saanud Bert van Oostveen otsustama, kes MM-i järel koondise peatreeneriks saab. Kuigi mängijad ning suur osa Hollandi jalgpalliringkondadest soovisid ohje näha Feyenoordi treeneri Ronald Koemani kätes, kes avaldas selleks ka ise soovi, otsustas van Oostveen, et koondist hakkab juhendama 67-aastane Guus Hiddink.
Hiddinkile anti 2016. aasta Euroopa meistrivõistluste lõpuni kehtima pidanud leping ning van Oostveen avaldas meedias, et Koemanist võib saada tema assistent, kes võtab Hiddinkilt pärast EM-i juhtimise üle – seda ilma Koemaniga eelnevalt arutamata. Koeman, kes tundis, et on ennast erinevate klubide eesotsas piisavalt tõestanud, loobus KNVB „pakkumisest“ ning nii määras van Oostveen Hiddinki abiliseks Danny Blindi, kelle varajasem treenerikogemus pärines kümne aasta eest Amsterdami Ajaxist. Kust ta ilma suurema tseremooniata vallandati.
Otsus tekitas Hollandis vastastikuseid tundeid. Ühelt poolt nähti Hiddinkis jalgpallilegendi, kelle kogemused võinuks turbulentse põlvkonnavahetuse keskmes olevat Hollandit aidata, teisalt tekkisid küsimused tema vanuse ning Danny Blindi ootamatu edutamise kohta. Hullem sai tõeks kohe alguses, kui Hiddink viskas van Gaali 5-3-2 (soovi korral 3-5-2) vasturünnakutele ehitatud taktika kõrvale ning üritas tagasi tuua Hollandi koondisele minevikus kuulsust toonud 4-3-3 ülesehituse. Et see ei toiminud, oleks ilmselt vähe öeldud. Holland kaotas esimesest viiest MM-ile järgnenud mängust neli, nende hulgas kaks valikmängu Islandi ja Tšehhi vastu.
Hollandi jalgpalliajakiri Voetbal International kirjutab, et siis hakkas endast tõeliselt märku andma ka Hiddinki vanus. Ühel korral jättis Hiddink minemata kord nädalas toimuvale koosolekule, olles hoopis oma Lõuna-Prantsusmaal olevas suvekodus. Teisel korral küsis Hiddink hotellis oma assistentidelt, mis tal täna päevakavas on ning sai teada, et 15 minuti pärast pidi ta meeskonnale kõnet pidama. Abiks polnud kindlasti ka van Oostveeni väljaütlemised, milles ta Hiddinkit kehvades tulemustes avalikult kritiseeris. 2015. aasta juunis kaotas Holland 3:4 USA-le ning nädal hiljem Läti vastu võetud võit polnud piisav, et Hiddink oleks oma ametiaja lõpuni saanud koondise eesotsas olla.
Ehk nüüd anda võimalus vahepeal Southamptoni Inglismaa kõrgliigas seitsmendaks viinud Ronald Koemanile? Mõnele teisele ideedest pulbitsevale treenerile Eredivisiest? KNVB otsustas aga jätkata oma algse plaaniga ning kümme aastat varem vaid ühe hooaja peatreeneriametit pidanud Danny Blindist sai ühe maailma kuulsaima jalgpalliriigi koondise loots. Ka Blind otsustas pimesi jätkata Hiddinki poolt tagasi toodud taktikaga. Esimesest neljast Blindi käe all mängitud kohtumisest kaotas Holland kolm – kõik EM-valiktsüklis. Söödumäng toodi küll tagasi, kuid söötmine söötmise pärast ei too tulemusi.
„Hollandi jalgpall on omavaheliste mõttetute söötude tõttu muutunud arhailiseks ajaveetmisvahendiks,“ arvas jalgpalliajakirjanik Willem Vissers eelmise aasta septembris. Selle aasta märtsis meie hulgast lahkunud Hollandi jalgpallilegend Johann Cruyff nimetas koondise mängustiili „steriilseks dominatsiooniks“, mille käigus hoitakse küll palli, kuid vastase väravat sellega ei ohustata. „Holland on kõrvale ning tagasi söötmise maailmameister,“ kirjutas Cruyff ühes oma De Telegraafi kolumnis. Hollandi koolkond pole kadunud, see on elus ka tänapäeval. Ainuke vahe on selles, et seda näeb Hollandi asemel Saksamaal, Belgias ning Hispaanias.
Brexit - Hollandi jalgpalli prints valgel hobusel?
Hollandi kõrgliiga Eredivisie raskekaallased Amsterdami Ajax, Eindhoveni PSV ja Rotterdami Feyenoord on ülemaailmselt tuntud oma noortetöö poolest. Kolme suurklubi akadeemiad kasvatavad mängijaid, kellel on sarnaselt Barcelona ja Madridi Reali noortele suur võimalus koduses kõrgliigas mängida kui mitte oma kasvatajaklubi eest, siis mõnes veidi nõrgema klassiga meeskonnas. Statistikaagentuuri Opta andmetel olid pea kaks kolmandikku kevadel Eredivisie kohtumiste algrivistustes väljakule jooksnud mängijatest hollandlased, samal ajal moodustasid inglased Premier League’i algrivistustest vaid veidi rohkem kui veerandi. Numbrid võivad küll mesist juttu rääkida, kuid nende taga peituv trend on juba pikemat aega Hollandi jalgpalliüldsusele muret tekitanud. Järjest enam talendikaid noori otsustab Hollandis mängimise etapi sootuks vahele jätta ning kolida marjamaale Inglismaa kõrgliigaklubide akadeemiatesse. Talentide Hollandist kadumise mõju rahvuskoondisele on sealses jalgpallimeedias tavapäraseks jututeemaks.
Ainuüksi Feyenoord on viimastel aastatel Inglismaa klubidele kaotanud Jeffrey Bruma, Nathan Ake, Karim Rekiki, Tahith Chongi ning Hollandi koondise eestki platsil käinud Terence Kongolo venna Rodney. Ajaxist on lahkunud Timothy Fosu-Mensah, Donyell Malen ning Javairo Dilrosun. PSV noor talent Bobby Adekanye kolis juba 12-aastaselt Barcelona La Masia akadeemiasse, kuid ei saanud FIFA reeglite rikkumise tõttu sinna jääda. Barcelona soovis noormehe laenulepingu alusel saata tagasi Eindhovenisse, kuid hollandlase pilgu püüdsid hoopis Liverpooli rahakohvrid. Raha - loomulikult peitub küsimus rahas.
Eredivisie ei suuda võistelda rikaste Inglismaa klubide ahvatlevate pakkumistega ning varateismeliste silmi on suurte lubaduste ja kallite kingituste näol üsna lihtne särama panna. „Mure peitub selles, et nad lähevad liiga varakult,“ sõnas Feyenoordi U-19 treener Damien Hertog Suurbritannia ajalehele Telegraph. „Hollandist Premier League’i minek on normaalne nähtus, kuid me peame endilt küsima, kas nii varases nooruses on see mängijatele hea?“
Tihtipeale tekib Inglismaale jõudnud mängijates arusaam, nagu suurklubi akadeemias mängimine olekski juba omaette saavutuseks. Manchester City või Londoni Chelsea särgi kandmine ja vahel mõne esindusmeeskonna superstaari vilksamini nägemine ei tohiks aga jääda noorte laeks, vaid olla katalüsaatoriks, mis neid senisest veelgi enam motiveerib. Paraku on Hollandi noormängijate otsused mitmel puhul nende karjäärile saatuslikuks saanud. 17-aastasena Londoni Arsenaliga liitunud Nacer Barazitest on kümme aastat hiljem saanud Utrechti pingipoiss, 16-aastaselt Inglismaa pealinna punase klubiga liitunud Kyle Ebecilio on tagasi Hollandis, kus ta ei pääse Twente esindusmeeskonda ning sama vanalt Ajaxist Manchester Unitedisse siirdunud Gyliano van Velzen mängib kuus aastat hiljem Hollandi esiliigas. Suurt tulevikku ennustati ka Liverpooli kolinud Jordy Brouwerile, kes 28-aastasena mängib poolprofessionaalina Hollandi neljandas liigas.
Need on vaid mõned näited mängijatest, kellelt on oodatud suurt tulevikku, kuid kes pole Inglismaal erinevatel põhjustel läbi suutnud lüüa. „Keegi ei taha uuest Lionel Messist või Cristiano Ronaldost ilma jääda, sellepärast toovad suurklubid noori üle terve maailma kokku,“ sõnas Hertog. „Enamik nendest seiklustest on määratud läbi kukkumisele,“ tõdes Feyenoordi peadirektor Eric Gudde mõned aastad tagasi. „Seal läbi löömine on väga keeruline ning ei ole tihti seotud sellega, kui hea mängija sa oled. Suur osa seal treenivatest noortest saadetakse laenule ning nad lõpetavad Hollandis, olles oma arengust kaotanud mitu aastat.“
Hertogi sõnul tuleks kõigile osapooltele kasuks, kui noormängijad lahkuksid Hollandist hiljem. Noortele ja talendikatele palluritele on Eredivisies koht esindusmeeskonnas praktiliselt garanteeritud ning seega saaksid nad vajalikku kogemust täiskasvanute vastu mängides, mitte Inglismaa akadeemiates omaealistega võisteldes. Kui mängija on end Hollandis suutnud tõestada ning näidata, et temas on peidus tõeline staar, tuleb üleminek paremasse liigasse niiehknaa. Kasvatajaklubide seisukohast on veidi vanema ning juba professionaalse lepingu sõlminud mängija müümine majanduslikult palju kasulikum, ostjaklubi saab 20-aastasest ning kõrgliigas juba mitu hooaega kaasa löönud mängijast oluliselt parema ülevaate kui 15-aastasest alles oma teed leidvast noorest.
24. juunil sai selgeks, et Suurbritannia on otsustanud Euroopa Liidust välja astuda ning omapärasel moel võib see Hollandist mitte sõltunud valik Oranje tuleviku sootuks rõõmsamaks muuta. Seniste seaduste alusel võib iga noormängija Euroopa Liidu piires oma elukohta vahetada, kui tema sihtpunktis olevad elamis- ning treeningtingimused on vähemalt samaväärsed mängija praeguste tingimustega. Euroopa Liidust lahkumine võib tähendada, et tulevikus pole Inglismaa klubidel teiste Euroopa riikide talente sellisel moel enam võimalik üle meelitada, mistõttu võivad suure tulevikuga mängijad Hollandisse kauemaks jääda ja seal arenedes tõsta ka koduse liiga taset. Seda oleks aga talendipõuas vaevleval Hollandi koondisel hädasti vaja. Praeguse seisuga pole veel kindel, kas Suurbritannia lahkub ka Euroopa ühisest majanduspiirkonnast (mis noormängijate vaba liikumist võimaldab) ning taasliitub Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooniga, kuid Hollandi ning mitmete teiste Euroopa riikide jalgpalliklubid jäävad lootusrikasteks.
Holland ei jõudnud suvistele Euroopa meistrivõistlustele, kuid senine peatreener Danny Blind otsustas koondise juhendajana jätkata kuni 2018. aasta MM-i lõpuni. Selle aasta augustis lahkus abitreeneri kohal olnud Dick Advocaat ning KNVB pöördus seejärel koondise legendi Ruud Gulliti poole, kes ei soovinud aga kaoses oleva koondise juurde tulla ning süüdistas KNVB tehnilist direktorit Hans van Breukeleni valetamises. Augusti lõpus astus van Oostveen ametist tagasi, kuid tema koha võttis üle mehe parem käsi Gijs de Jong. Vanatarkus ütleb meile, et kala hakkab mädanema ikka peast. Hollandi jalgpalliajakirjanikud ning muud koondise tegemistega hästi kursis olevad inimesed on pikemat aega nõudnud ka noortesüsteemi ümbermuutmist, et jõuda järgi neist vahepeal möödunud rivaalidele Belgiale ja Saksamaale. Seni on Holland jätkanud samas taktis.
Tagasi Euroopa tippu jõudmiseks vajab Holland muudatusi nii KNVB-s endas kui noormängijaid kasvatavas struktuuris. Johann Cruyffi lahkumine on jätnud suure augu mitte ainult Hollandi, vaid kogu maailma jalgpalliskeenele. Holland peab tõdema, et koos temaga võis (vähemalt praeguseks) lahkuda ka Hollandi alateadvust aastakümneid kummitanud idee Totaalsest Jalgpallist ning seni, kuni rahvuslik alaliit ja Eredivisie klubid pole suutnud kokku leppida, millisel moel see tagasi tuua, pole patt oma puudujääkidega arvestada ja anda võimalus teistsugustele stiilidele.
