Soccernet.ee tegi pikemalt juttu Lõuna-Eesti klubi Tartu Santosega, kelle jaoks on algav hooaeg pisut eriline - üle mitme aasta saadetakse meeste meistrivõistlustele omanimeline meeskond, lisaks värvati värskelt uueks noortetöö juhiks kogenud inglane Andy McKnight.

Eelmisel aastal Tartu Quattromedi nime all III liiga lõunatsooni võitnud ning seeläbi II liigasse tõusnud meeskond kannab algavast hooajast Santose nime ning pürib tasapisi taas tippjalgpalli poole.

Kui Andy McKnight on Soccernet.ee-le mõni aeg tagasi oma mõtteid juba jaganud, siis nüüd võtame ette Santose juhtkonna ning uurime kõige kohta täpsemalt. Vastuseid annavad lisaks McKnightile (AM) Santose juhatuse liige Leino Lõnsu (LL) ja noortetöö koordinaator Hendrik Toots (HT).

Santosega liitus värskelt inglasest noortetreener Andy McKnight, kes varem oli klubis vaid külalistreeneri rollis. Kuidas jõudsite selleni, et ta Santoses nüüd täiskohaga töötab?

LL: Kohtusime temaga eelmisel aastal läbi jalgpalliliidu, Karel Voolaid, kes varem ka meie klubis treener oli, aitas meil uut treenerit otsida. Läbi Lars Hoppi jõudsime Norrani ja sealt juba Andyni. Kui mina esimest korda Oslosse läksin, leidsime Andyga kohe ühise keele ning sealt meie koostöö alguse sai. Plaan oli tegelikult algusest peale ta pikemalt siia tuua, aga esialgu polnud see tema töökohustuste tõttu võimalik. Seetõttu tegime alguses mõned paaripäevased sessioonid ning detsembris jõudsime kokkuleppele, et 1. veebruarist alates on ta meil täiskohaga. Praeguse kokkuleppe järgi on ta kolm nädalat Eestis ja ühe mujal, aga tegelikkuses viibib ta siin isegi natuke rohkem.

LL: Andy on põhikohaga meie noortetöö juht - kõik treenerid töötavad tema metoodika järgi. Lisaks sellele on tal ka kolm vanuserühma, millega on ta lähemalt seotud - 1998, 2001 ja 2004, nendega ta töötab ise. Mõnes mõttes saab tõmmata paralleele Anton Joore (aastatel 2010-11 Santose noortetöö juhi ametit pidanud hollandlane – toim.) tegevusega – erinevus temaga pole väga suur.

Kuidas olete rahul praeguse seisuga noortetöös? Millises suunas sooviksite noortetööd arendada?

LL: Meil on tegelikult algusest peale olnud plaan mängida atraktiivset, pallivaldamise põhist jalgpalli. Ka Andy metoodika on sellele üles ehitatud. Me hakkame selles suunas liikuma, aga nüüd tulevad juurde ka uued teadmised. Jalgpallis on palju erinevaid võimalusi, kuidas edu saavutada ja see on olnud meie teadlik valik. Lisaks oli see ka üks Andy kasuks otsustamise argumentidest.

HT: Number üks on ühtne süsteem - olenemata vanusest on kõigil sama süsteem ja käekiri, mille järgi grupis töö käib, nii sportlikus mõttes kui ka klubilist visiooni toetades. Kõik peaksid käima ühte jalga. Loodetavasti aitab see meil oma klubi identiteeti välja kujundada. Andy ongi eelkõige selle mõttega meeskonda toodud, et saaksime ühtse süsteemi järgi mängima kõik grupid - alates kõige noorematest, mitte vaid mehed või mõne üksiku grupi. Klubi poolt valitud süsteemi põhitõed ja põhimõtted peaksid kõigil juba maast-madalast selged olema, paraku pole meie senine treeningsüsteem sellist lähenemist väga hästi toetanud.

LL: Oluline on ka see, et treeneritelt ei võeta ära nende loovust, vaid antakse kätte mingid piirid või raamistik, mille sees tuleks tegutseda. Ei ole nii, et muutume vabrikuks ja teeme kõike rangelt nii, kuidas Andy ütleb. Teatud asjad peaksid olema teatud vanustes selged, et saaks liikuda edasi ning klubi peab selles mõttes liikuma ühtmoodi.

HT: Andy ise ootabki meie treenerite poolt loovust ja omapoolset treeningprotsessi täiustamist. Treeneril peaks olema selge, kuidas ta midagi teeb ja miks ta seda teeb. Andy annab küll kõrvalt näpunäited, kuid treener paneb vastavalt enda ja grupi arengule sellele järjest rohkem juurde.

LL: Üks asi, mis on veel väga oluline, on see, kuidas treeningut läbi viiakse. Mitte harjutuste poolest, vaid emotsionaalse poole pealt - kuidas mängijaid motiveerida, kuidas neid tööle panna. Sellele me paneme väga suurt rõhku. Harjutusi on mustmiljon, aga nendest pole kasu, kui treener ei ole sajaprotsendiliselt trennis sees. Peab olema tahe oma mängijaid edasi viia.

HT: Treeninguid ei tohi mitte vaid läbi viia, vaid rõhk peab olema arendamisel. Treeningu eesmärk on areng. Treener peab oskama analüüsida enda tegevust ja seda lastele edasi anda. Mänguliselt oleksid märksõnadeks enesekindlus, julgus ja loovus. Me ei rõhu mitte nii palju isegi kombinatsioonidele ja taktikale, me ei taha mängijaid jäikadesse raamidesse panna.

LL: Mängija ei tohiks pallist vabaneda mitte sellepärast, et vastutusest lahti saada, vaid sellepärast, et see oli tõesti õige otsus. Praegu näeme, et paljud poisid annavad palli lihtsalt seepärast ära, et siis ei ole nemad süüdi, kui asjad ei õnnestu. Meil on veel selleni pikk-pikk tee minna, aga oleme oma visioonis kindlad.

HT: Me ise igatahes usume sellesse ja teeme selle nimel tööd. Usume, et läbi töö ja pühendumise on see võimalik.

LL: Jah, igaühel on oma visioon ja nägemus. Meie valisime oma tee, kas see osutub õigeks, ei saa me veel öelda, kuna oleme alles nii alguses. Tegelikult on nii, et igaüks peaks otsima või valima oma tee ja süsteemi. Mida mitmekesisem on Eesti jalgpalli klubimaastik ja noortesüsteem, seda kasulikum see Eesti jalgpallile tervikuna on. Siin ei saa kellegi valikut kritiseerida ega halvustada.

Olete Tammekalt "varastanud" mitu põhimeeskonna mängijat nagu Marko Sonn ja Mikk Laas, kes Santoses nüüd noori treenivad ning esinduse eest mängivad. Millega te nemad Santosesse meelitasite?

LL: Varastanud me neid ei ole, Tammekaga on meil suhted väga head ning neile mängijatele oleme teinud lihtsalt omapoolsed pakkumised, Tammeka on olnud sellest teadlik. Kindlasti on siin rolli mänginud see, et need mängijad on ise tahtnud oma treenerikarjääri alustada ning meie juures on selleks hea koht. Mingit erilist survet pole me neile peale pannud.

Kui teadlik on konkurents teise Tartu suurema klubi Tammekaga?

LL: Konkurents on ainult jalgpalliväljakul ja nii ta peabki olema, et mängijad paremaks saaksid. Nagu ka juba mainisin, siis läbisaamine on meil omavahel väga hea. Konkurents viibki edasi ja seda teavad mõlemad pooled.

Millest tuli otsus hakata tõsisemalt ka esindusega tegelema? Kas plaan esindusmeeskond luua oli teil algusest peale või tuli see mõte hiljem?

LL: Tegelikult oli see plaan algusest peale. Kuna klubis on nii palju lapsi, siis on neile kuskil vaja väljundit. Nüüd hakkame sellele järjest lähemale jõudma – kõige vanem vanuserühm, 1998. aastal sündinud, on paari-kolme aasta pärast meestejalgpalliks valmis ning nendest saavad meie esimesed päris kasvandikud.

LL: Lõpuks ikkagi Meistriliigasse – Eestis lihtsalt ei saagi ühelgi suuremal klubil väiksemat eesmärki olla. Aga millal, seda ei tahaks prognoosida ega mingeid lubadusi anda. See peaks tulema loomulikult, järk-järgult, oma noored peaksid meeskonnas mängima. Tammeka-Santos vastasseis peaks tulema rahvale huvitav, kui me lõpuks nii kaugele jõuame.

AM: Näen klubi arendamas häid tehnilisi mängijaid. Santos peaks ennast defineerima oma mängustiili järgi, ta peaks olema Eestis ja Baltimaades oma stiili järgi tuntud.

LL: Noortetöö peab olema paika saadud, see peaks olema jätkusuutlik. Me tahaks, et poistel oleks võimalik oma unistusi ellu viia. Kui saame klubi struktuuri jooksma, siis ei ole ka küsimus see, et meie esindusmeeskond on kõrgliigas ja mängib kõrgetele kohtadele. Järk-järgult võttes peamegi häid mängijaid kasvatama ning neile võimalusi andma.

Seoses sellega, et Tammeka pääses platsiväliste asjaolude tõttu Meistriliigast väljakukkumisest, räägitakse palju Tartu jalgpalli kriisist. Kas Tartu jalgpall on kriisis?

LL: Tulemus näitab iseenesest, et asjad hästi ka ei ole, aga kuna palju noori tuleb kogu aeg juurde, siis paistab tulevik helge. Alati saab nuriseda treeningtingimuste ja väljakute üle, aga tuleviku suhtes näeme, et asjad saavad ainult paremaks minna. Küll see Tartu jõuab ka Meistriliigas kõrgemate kohtade peale, mingiks paanikaks pole põhjust.

Hetkel valitseb paratamatult selline olukord, kus Tartu parimad mängijad värvatakse kiiresti suurtesse Tallinna klubidesse. Kas neid peaks kuidagi Tartus hoidma?

AM: See ei ole tingimata halb. Võib-olla ongi kasulik nad müüa, sest vahel ongi osa arendusplaanist mängijate müügiks arendamine. See ei ole tingimata halb asi. Suuremas pildis ei näe ma seda miinusena.

Kas on midagi, mida võiksid meie noored pallurid teisiti teha?

AM: Nad peavad enda arengu eest rohkem ise vastutama ja vastutust võtma. Praegu on nii, et nad lihtsalt mängivad ja lähevad koju. Mängijad peavad olema teadlikud, oma tegude eest vastutama. Kõik taandub tegelikult sellele, kuidas me neid treenime, kuidas õpetame, kuidas oma mõtteid neile edastame. Viimase paari nädalaga oleme protsessi selle muutmiseks alustanud, kuid see on meie kõigi jaoks suur väljakutse.

Küsisin kunagi laste käest, milline võiks välja näha maailma koondis. Vastused tulid hirmutavalt sarnased – Messi, Ronaldo, Xavi, Iniesta jne. Mitte ühtegi põhjaeurooplast, mitte kedagi Skandinaaviast või Baltimaadest. Ütlen veelkord, et minu meelest taandub kõik sellele, kuidas me noori õpetame ja treenime, eriti varases eas. Minu arvates ei ole võimatu kasvatada Eestis tippmängijaid, kui seda suudetakse Horvaatias või Argentiinas. Mängijate ootused peavad olema suuremad, latt peab olema kõrgemale seatud.