Tiirik: kui ei proovi, ei saa ka teada (0)
Maailmas on vähe jalgpallureid, kes on oma 30 eluaastaga olnud klubis mängija, peatreener ja jälle mängija. Tartu Tammeka raudvaral Kristjan Tiirikul on see õnnestunud ja mehe hinnangul tuleb võimalused realiseerida.
Intervjuus portaalile jalgpall.ee rääkis Tiirik oma ootamatust treenerikogemusest, Tammeka välismaalastest juhendajatest ning oma mängijakarjäärist.
Mängija, treener ja jälle mängija ning seda kõike Tartu Tammekas. Mis sa arvad, kuidas see sinuga just nõnda on läinud?
Kuskil on kindlasti samamoodi olnud. Aga vahel juhtub nii ja minuga on nii läinud. Eripärane ta muidugi on. Kuid kondid ja luud on terved, saan veel mängida ning peatreeneri ametiks olen ikka veel ka noor.
Üldiselt oled rahul, et see nii on läinud, või oled ka oma otsuseid hiljem juba pisut kogenenumana kahetsenud?
Alati saab hullemini minna, aga mina midagi kahetsenud küll ei ole. Sel hetkel, kui ma mängimise lõpetasin, oli treeneritöö minu jaoks üks võimalus. Tammekas olid rasked ajad ja minu jaoks oli loogiline tegeleda noortega. Meistriliiga treenerina sain uudse kogemuse, mis tegi mind vaid tugevamaks. Kui ei proovi, ei saa ka teada.
Oled olnud oma karjääri jooksul pidevates otsingutes. 2009. aastal üritasid koos Timo Tenistega mängida Narva Transis, kus sa aga eriti kaua ei olnud. Kuidas meenutad käiku piirilinna?
Ei ütleks, et ma oleks palju otsinud, olen ikka Tartuga seotud olnud. Narva minek oli ikkagi mõneti ootamatu. Tahtsin Meistriliigas edasi mängida ja end uues situatsioonis proovida. Läks nagu läks, sain jälle kogemuse ja kahetseda pole midagi.
Kui palju see samm on mõjutanud sinu edasisi tegemisi?
Midagi ei muutnud. Olin Narvas pool aastat, Tammeka ootas mind treeneriks tagasi. Mul oli 1999. aastal sündinud poiste ja U-17 grupp, tasapisi tegin klubis noortetööd. Sel hetkel oli esindusmeeskonnal noor koosseis ja treeneriameti kõrval mul suurt aega harjutamiseks ei olnud. Minu jaoks oli positiivne, et oli koht kuhu tagasi tulla.
Siis tegid oma esimesed treenerikatsetused meeste klassis, Luunjas olid mängiv peatreener. 2010 ja 2011 hoidsid end vormis Luunjas mängides. Nägid juba siis endal võimalust treeneriametis ja profimängija karjääri matsid maha?
Sel hetkel polnud Luunja klassikaline meeskond treeneri ja mängijatega. Tegelesin seal rohkem oma lõbuks. Mina vedasin meeskonda koos Taivo Kasega. Profijalgpallurikarjäärile sel hetkel enam ei mõelnud, keskendusin rohkem treeneritööle.
Tähenduslik päev sinu jaoks oli 16. september 2011, kui klubist lahkunud Marko Kristali asemel nimetati sind hooaja lõpuni Tartu Tammeka peatreeneri kohusetäitjaks. Kas see ettepanek oli ootamatu, sa olid siis ju alles 29-aastane?
See oli ootamatu ja otsustada tuli suhteliselt kiirelt. Aga ma kordagi ei mõelnud. Klubil oli raske kedagi kiirelt leida, keegi pidi seda tööd tegema ja ametit pidama.
Juhtkond seadis sulle Eesti karikasarjas eesmärgi jõuda veerandfinaali ja kindlustada üleminekumängude vältimine ehk koht kaheksa parema seas. Said ülesandega hakkama?
Võistkond sai ikkagi uue hingamise. Võitsime Kuressaaret 7:0 ja Ajaxit 9:0. Aga üldiselt tuli Tammekale ikka kõik väga raskelt ja pidime palju võitlema. Ülesanne sai aga täidetud.
Kui keeruline oli sinu jaoks hakata kamandama mehi, kellest enamusega sa olid ju koos väljakul mänginud?
See ei olnud sel hetkel probleem. Mängijad olid intelligentsed, kõik olid mõistvad. Tulemused paranesid ja mind aktsepteeriti. Pealegi käis kõik nii kiiresti, et lihtsalt ei jäänud aega. Usun, et mehed võtsid mind treenerina omaks.
Saadud kogemus julgustas sind Tammeka eesotsas jätkama?
See oli minu jaoks väga keeruline periood. Võrreldes eelmise hooajaga läks Tammekast väga palju mängijaid ära, sisuliselt läks võistkond laiali. Klubil olid ikka veel keerulised ajad. Kui teistel klubidel olid koosseisud komplekteeritud juba jaanuaris, siis meie otsisime veel veebruaris.
Hooaja algus ei olnud siiski kõige õnnestunum. Tartu Tammekas alustanud Gael White Njeukam arvas, et meeskonna ebaedu põhjus võib peituda just peatreener Kristjan Tiirikus. Oled tema kriitikaga nõus?
Igal mängijal on oma arvamus. Pigem oli ta kibestunud, sest pidas end paremaks mängijaks ja tahtis rohkem mänguaega. Minu hinnangul ei olnud ta liigale vajalikul tasemel. Muidugi on raske ennast ise hinnata, aga eks meil oli erinevaid põhjuseid. Näiteks tuli kohe esimestes mängudes palju vigastusi ja mäng ei sujunud.
Nüüd tagasi vaadates ja tehtut analüüsides oled leidnud oma tegevuses vigu või olid põhjused mujal?
Iga treener mõtleb oma tegevusele. Kui mäng ei lähe, siis püüad leida põhjuseid ja mõtled, kuidas asja parandada või teisiti teha. Palju on pisidetailides kinni. Aga õppisin treeningprotsessi korraldama ja mängijatega suhtlema. Sain väärt kogemuse ja treenerina tugevamaks. Kui kunagi jälle selline võimalus peaks avanema, siis olen kindlasti teistsugune.
Klubi juhtkond otsustas tulemuste parandamiseks siis sind ohverdada ja palkas 19. juulil 2012 uueks peatreeneriks 39-aastase kreeklase Joti Stamatopoulose. Oli see sinu jaoks ootamatu käik?
Klubi soovis paremaid tulemusi ja eks nad otsustasid siis tema kasuks. Selline võimalus käib treeneriameti juurde.
Olid solvunud või pidasid seda õigeks sammuks?
Ei olnud solvunud. Ja ega tema tulekuga suurt midagi tulemuste osas ju ei muutunud. Välja kukkusime ikka. Meeskond sai muidugi tugevamaks, aga tuli ka uusi mängijaid ja võib-olla oleks seda ka mina suutnud.
Treeneripostilt mängijatepingile minek ei ole tavapärane. Taas uus situatsioon. Kuidas mehed, kes veel eile pidid sinu sõna järgi end seadma, sind vastu võtsid?
Läks sujuvalt. Algul aitasin Jotit abitreenerina edasi, aga protsessi käigus püüdsin ennast ise ka liigutada ja tasapisi hakkas ka mänguvorm tagasi tulema. Sulandusin samm-sammult meeskonda tagasi.
Oled erinevate olukordadega kergesti kohanev tüüp?
Arvan küll. Ühine keel on ju ikkagi jalgpall sõltumata positsioonidest. Kui ala armastad ja sellega kogu aeg tegeled, siis läheb kõik lihtsalt.
Mida Stamatopoulos muutis?
Ta oli nõudlikum, mängijatel oli tema vastu respekt ja ta oli välismaalane. Võistkonna mäng paranes, ta tegi selle lihtsamaks, riskivabamaks ja rohkem tulemusele orienteerituks. Mina nõudsin palju palliga mängimist.
Samas said taas rohkem mänguvormi kogumisele pühenduda. Uueks tähiseks karjääris sai 25. august, kui mängisid üle nelja aasta taas kõrgliigas Tammeka eest ja lõid ka Flora vastu värava. Mis tunne oli?
See oli eriline tunne. Alustasin uut tulemist.
Selle aasta algul sai Joti Stamatopoulose asendajaks Tammeka peatreeneritoolil kogenud sakslane Uwe Erkenbrecher. Oled nüüd tema käe all pool aastat harjutanud, milline on tema käekiri?
Neil on paljuski ühine käekiri, mõlemad on nõudlikud ja rõhuvad distsipliinile. Uwe on väga kõva töömees ja hingega asja juures.
Stamotopoulus ja Erkenbrecher esindavad erinevaid jalgpallikoolkondi. Milline on nende meeste erinevus?
Joti tuli poole hooaja pealt ja pidi mängima selle materjaliga, mis tal sel hetkel oli. Uwe tuli kohe aasta algul, sai meeskonna vastavalt oma taktikalistele plaanidele komplekteerida ja ette valmistada. Ta on väga hea spetsialist, kes teab kuidas seda asja täpselt teha.
Ja millal taas ise treeneritoolile istud?
Hetkel ei ole sellele mõelnud. Hooaeg on poole peal, vaatame, kuidas see lõpeb. Tegemist on nii palju, et midagi planeerida on hetkel väga raske.
Nüüd vist alla Premium liiga enam ei võtaks?
Vastupidi. Tipptasemeni on veel aega. Pigem tegeleks hetkel noortega, näiteks Tammeka duublis sirguvate noormeestega.
