Tuhandete eestlaste silme all pallinud Kane hullutab inglasi (0)
Veel 2012. aasta suvel Eestis U-19 EM-finaalturniiril väravaid jahtinud Harry Kane on viimaste kuude esitustega tõusnud Inglismaa üheks huvipakkuvaimaks nimeks, kellelt oodatakse peagi ka jalgpalli sünnimaa rahvuskoondisesse murdmist.
Kuigi Inglismaa vutiringkondades on Kane'i silmapaistvad esitused juba mõnda aega elavaid diskussioone tekitanud, siis laiema üldsuse huulile on 21-aastase väravaküti nimi ennast ilmutanud just viimaste nädalate väravasaju tulemusena.
Eriti tugeva lükke Kim Kardashiani moel internetiavarustesse murdmisele andis Kane'i oivaline ja ennastsalgav esitus tänavu Inglismaa liigat valitsenud Londoni Chelsea vastu.
Esimesest voorust Premier League'i esiotsas trooninud Chelsea tiitlivõit tundus nii mõnegi jalgpallianalüütiku arvates kindel juba novembris, aga viimasel ajal kergelt kõikuma hakanud Jose Mourinho paat lükati lõplikult kummuli eile 188 sentimeetrit pika tipuründaja poolt, kes terroriseeris Chelsea kaitseliini 90 minutit ning võis lõpuvile kõlades enda saldole kirjutada kaks tabamust, väravasöödu ning teenitud penalti.
Saareriigi jalgpallile omaselt ei jätnud säärane esitus vutiüldsust külmaks ning päev hiljem võib öelda, et Harry Kane on eelmainitud Kanye Westi abikaasa kombel "interneti lõhkunud". Näiteks on mõned entusiastlikumad fännid avaldanud soovi nimetada Tottenhami kodustaadion White Hart Lane ümber White Hart Kane'iks. Otseloomulikult ei puudu kammitud soenguga Kane'i kõrvalt ka naisaustajate hordid, kes tipuründajale Twitteri kaudu abieluettepanekuid ja pereloomisplaane välja pakuvad.
Kardetakse, et järgneb Modricile ja Bale'ile
Lisaks on nii mõnigi Spursi fänn avaldanud muret, et tänavu erinevates sarjades koguni 17 väravat löönud Kane'ile lähenetakse peagi Real Madridi poolt, kes ennegi Tottenhami meeskonnas särama löönud Luka Modrici ja Gareth Bale'i endale napsanud on. Kõik säärane Inglismaale omane liialdamine lõi aga laiemalt välja alles eile - nagu öeldud, märgid mehe talendist olid olemas ka enne, aga üldiselt on Kane'i teekond esikaantele olnud võrdlemisi märkamatu ja jalgpalli sünnimaale mitteomane.
Oleme ju kõik näinud-kuulnud erinevaid oode, mida lauldakse veel teismeliseeas Inglismaa vutitähtedele, kes äsja oma Premier League'i debüüdil särava esituse teinud on ning keda selle tulemusena saareriigi vuti päästjaks tituleeritakse. Vast mäletab nii mõnigi kõike karda ja kulda, mis ümbritses Theo Walcotti, kui ta vaid 17-aastasena Inglismaa MM-koondisesse kaasati. See on vaid üks näide mitmest, kuivõrd tüüpiline on Inglismaa meedia ja vutijälgijate sensatsioonihimu mõnda säravat noormängijat nähes.
Suurt osa säärastest noorpalluritest tituleeritakse üpriski kiiresti selleks võtmeks, kes taastab Inglismaa koondise 1966. aasta hiilguse ning viib nad järgmistel maailmameistrivõistlustel tiitlini. Seda enam tundub kummaline, kuidas on 21-aastasel Harry Kane'il õnnestunud seni säärastest hinnagutest pääseda. Ründaja on küll võrdlemisi regulaarselt kuulunud Inglismaa noortekoondistesse ja seal ka hästi esinenud, aga päris esimese viiuli rolli Kane siiski mänginud pole ja kuna kokkupuude Premier League'iga 2014. aastani noormehel sisuliselt puudus, siis ongi ehk mõistetav, miks sensatsioonihimuline Inglismaa peamiselt madalamates liigades mänguaega teeninud Kane'ist suuremat numbrit ei teinud.
Traditsioonilise Inglismaa noorjalgpalluri vastand
Võib öelda, et Kane'i teekond praeguseni on olnud Inglismaale täiesti ebatraditsiooniline. U-16 vanusest Tottenhami noortemeeskondade eest pallinud väravakütt on tänase päevani seotud Londoni klubiga, kuid vaikselt ja sihikindlalt tippu rühkides ei kuulunud ta pikemat aega esindusmeeskonna plaanidesse. 2011. aastal teenis ta küll mõningast mänguaega Euroopa liigas, aga mitu hooaega järjest leidis Kane end taas olukorrast, kus mängupraktika teenimiseks ta madalamatesse liigadesse laenule saadeti.
Selle tulemusena nii Leyton Orienti, Millwalli, Leicesteri kui Norwichi ridadesse kuulunud Kane sai viimatinimetatute särgis 2012. aastal kirja ka oma kõrgliiga debüüdi, aga suuremat läbimurret siiski ei toimunud ning noormehe arvele jäi toona vaid neli mängu. Vahepeal ka Leicesterist läbi põigates naases Kane taas koduklubisse, kus 2014. aasta aprillis lõpuks ta ka Tottenhami eest esimesed minutid Premier League'is kirja sai.
5:1 võidumängus sahistas Kane koheselt ka võrku ning noormehe hoog jätkus kahes järgmises mängus - 188 sentimeetri juures 65 kilogrammi kaaluv ründaja ajas Tottenhami eest puuri kuumaks kolmes liigamängus järjest ning seeläbi oli pikk ja vibalik väravakütt pannud lauale tugeva avalduse, näitamaks, et temas on potentsiaali ka esindusmeeskonnas regulaarselt mänguaega teenida.
Rakveres ja Kadriorus pallinud Kane teeb tegusid ka suurtematel areenidel
Paraku jäi 2012. aasta U-19 EM-finaalturniiri ajal Eestis nii A. Le Coq Arena kui Rakvere ja Kadrioru staadioni murul käinud Kane tänavuse hooaja algul Emmanuel Adebayori ja Roberto Soldado kõrval pahatihti veel kolmandaks valikuks. Olles 23. oktoobriks teeninud Premier League'is mänguaega vaid pisut üle 40 minuti, otsustas Kane end taas meelde tuletada, kui ta Euroopa liigas kübaratriki sepistas ning 5:1 võidumängus Tripoli Asterase üle Hugo Lloris' punase kaardi tõttu ka väravavahi ametit proovis.
Säärase omapärase saavutuse ja Emmanuel Adebayori vigastuse tulemusena kasvas Kane'i mänguaeg ka Inglismaa kõrgliigas - pisut enam kui nädal pärast Euroopa liiga vägitükki lõi ta võiduvärava Aston Villa võrku ning järgmises voorus ei jäänud Mauricio Pochettinol üle muud, kui Kane esimest korda sel hooajal algkoosseisu usaldada.
Pärast kerget kohanemist ja suure potentsiaali ülesnäitamist hakkas Kane'i koostöö meeskonnakaaslastega aina ladusamalt sujuma ning viimase kuu säravate esituste tulemusena on Inglismaa U-21 koondislast hakatud tituleerima saareriigi üheks perspektiivikaimaks ründajaks, kelle mitmekülgsus on tänapäeva väravaküttide seas võrdlemisi harv nähtus.
Harvanähtav universaalsus ja töövõime
Viimase viie kõrgliiga vooruga sama arvu väravaid löönud Kane ei ole vaid seda tüüpi ründaja, kes ootab kastis, millal paari meetri pealt pall võrku susata ning seejärel rusikad taeva poole visata. Liiga ühe suurima töömahuga (näiteks Swansea vastu läbis Kane väljakul 13,1 kilomeetrit, mis on Premier League'i ründajate seas selle hooaja suurim näitaja) Kane töötab usinalt tagasi, röövib vastastelt oma kaitsekolmandikul palle, võidab õhuvõitlusi keskväljal ning selle kõige juures omab piisavalt vastupidavust, et ka ründefaasis teravate löökide ja osava pallivaldamisega kaitsjatele suurt peavalu valmistada.
Selle kõige tulemusena ei ole imekspandav, et Inglismaa vutiüldsus nõuab nüüd elavalt koondise peatreenerilt Roy Hodgsonilt Kane'i kaasamist A-koondisesse. Kuigi arvamused Kane'i valmidusest sääraseks kohustuseks veel pisut lahknevad, siis on ka mitmed konkurendid tunnistanud, et pikakasvulisel ründajal on omadused, mille kombinatsiooni tänapäeva jalgpallis enam üleliia tihti ei näe.
Loomulikult ei saa mainimata jätta ka asjaolu, et vaid loetud tunnid pärast imemängu Chelsea vastu on jõutud mõnes kohas ka järeldusteni, et Kane'i abil kuulub 2018. aasta MM-tiitel Inglismaale. Maalähedasemad hinnangud ehk veel nii kaugele ei ulatu, aga potentsiaali näevad Kane'is paljud ning on ülimalt huvitav jälgida, milliseid edasisi arengusuundi näitab üks Inglismaa noorjalgpallur, keda ei ole teismeliseeas uueks Bobby Charltoniks, Wayne Rooneyks või kelleks iganes tituleeritud.
