Uli – Make Germany Great Again (1)
Näib nii, et kui Uli Hoenessi tegevusele läbi sakslaste silme vaadata, avaneb pilt inimesest, kelle kõiki tegevusi saadab edu. Ka noid, mis juhuslikult ebaõnnestuvad; ka noid, mis esmapilgul näivad ebaõnnestumistena.
Mõelda vaid, isegi mõned aastad tagasi maksupettuse tõttu kaheks ja pooleks aastaks vanglasse saadetuna, tuli Hoeness tagasi, ning tuli tagasi tugevamana kui kunagi varem, olles täna Saksamaa suurima jalgpalliklubi president.
Ühe sellise pildi, lakkamatu eduloo, kinnistas vaatajate mällu Ulmi Teater oma hooaja esimesse poolde kuulunud lavastusega "Aufstieg und Fall des Uli H." ("Uli H tõus ja langus"). Kuigi lavastuse üldtoon oli oma peategelase suhtes irooniline, ei muutnud see juba nimetatud sõnumit. Veendumus, et Hoeness on edu kehastus, jäi kõlama juba ainuüksi seetõttu, et lavastus, inimese eluajal püstitatud monument, juba iseenesest selle elavaks tõestuseks oli.
Tõepoolest, lavastuse pealkirjas nimetatud "Uli H" pole mitte peen vihje Uli Hoenessile, samuti mitte rohkemal või vähemalt määral teatritüki käimatõmbavaks inspiratsiooniallikaks, vaid just sirgjooneline osutus sellele ainsale Uli Hoenessile, Müncheni Bayerni endisele mängijale, mänedžerile ja tänasele presidendile. Palli pinnalaotust imiteerival laval tõid kuus näitlejat 2x45 minuti jooksul vaatajani dokumentaalteose kategooriasse sobituva muusikali, kus pilt pildi järel vahendati sündmusi, mis isegi põgusalt Hoenessi eluga kursis olevale vaatajale äratundmisrõõmu pakkuma pidid.
Vangla (aga ka Bayerni) triibulisi särke jäljendanud kostüümid, rinnaembleemiks vorstirõngas, mille sees vangla trelle jäljendavad initsiaalid U ja H pidid garanteerima läbivalt koomilise lavapildi; ja etenduse kava aitas mõista ka iga särgi seljanumbri – 4028BEA – tähendust. See oli Zürichis asuva panga Vontobel konto number, kus Hoeness aastakümneid maksuameti teadmata oma sissetulekuid varjas.
Ent lavastus oli loodud arvestusega, et selle publik on asjatundlik, ning sellega ei eksitud. Taoline atmosfäär lubas näitlejatel piiri lava ja saali vahel hetkiti kustutada, oma publiku dialoogi kaasata ning sedasi sündinud ettekirjutamata tulemused andsid lavastusele justkui alibi – teater ei tegele mitte ainuisikuliselt ühe elava inimese üle naermisega, vaid teeb seda koos oma publikuga, avalikkusega. Üksteise järel löödi letti ammukulunud lookesed, kõik omaaegsed meediahitid, mille väärtus teatriseinte vahel kustus aga pärast iga konkreetse naerupahvaku lõppu.
Ent isegi juhul, kui iga eraldiseisev pilt taandada ajakirjanduses ilmunud materjali illustratsiooniks, suudavad nood karikatuuridena esitatud lookesed tervikuna anda siiski edasi ka Hoenessi kui tegutseja leitmotiivi. Enne selle väljaütlemist olgu aga esmalt toodud etendusest kaks ülesnopitud näidet.
Uli konflikt vorstitootjast isaga, igal hommikul kell kuus ärkava tööka mehega, kes piirkonna parimaid vorste tootis, kuid kes ei jaganud poja seisukohta selles, et viimane elukutselise jalgpallurina oma tuleviku kindlustada suudaks. Ta polnud vaimustunud sellestki, et viia ellu poja idee vorstitootmise laiendamisest – meil pole ju nii suurt köökigi!, ning tema arvates kõlas see piisava argumendina. Täna teame, et Uli saavutas võidu isa üle mõlemal rindel.
Uli konflikt Christoph Daumiga. Nende kahe jalgpallitegelase omavaheline jagelemine on pika ajalooga, ulatudes 1980. aastatesse. Üks tuntumaid, täna ka Youtube'i vahendusel nähtav (video lõigu all) kisma peeti maha 1989. aasta kevadel, kui mehed teineteisel telejaama ZDF spordisaates sõna otseses mõttes näod vastastikku täis sõimasid. Õigupoolest tuli Hoeness kaitsma oma klubi toonast treenerit Jupp Heynckesit, keda Daum 1. FC Kölni treenerina eelnevalt verbaalselt rünnanud oli.
Kuigi mõlemad episoodid on esitletud läbi konflikti, ei tohi end sellest eksitada lasta, kuna nende kahe näite ühine nimetaja pole mitte konflikt, vaid mõiste, mis Hoenessi sõnavaras on üks ekspluateeritumaid – perekond. Ent taas piiraksime oma arusaama, kui kaasaksime sellesse perekonda vaid Hoenessi lähedased sugulased. Tema perekond on hoopis laiem.
Kõige hiljemalt jõuame selles veendumusele etenduse viimastes piltides, siin toodud kolmanda näite abil, kui Hoeness, kes oma armukesele maad ja ilmad kokku oli lubanud. Täpsemalt lubas ta temaga New Yorki elama kolida, ent jättis naise üsna külmal toonil maha. Nojah, sul on lapsed, püüab mahajäetud õnnetu naine põhjendusi leida; nojah, sul on ju abikaasa; nojah, ja sul on ju Bayern! Näib tõesti nii, et tolles monoloogis otsib naine veel viimast võimalust Uli endale hoida: lapsed (aga nad on ju suured juba), abikaasa (eks neid ole ju varemgi maha jäetud), Bayern ... ja siin too naine enam vabandusi ei leia.
Bayern ongi Hoenessi perekond, tema elu. Nii tuleks ka Ulmis esimestes piltides lavale toodud isa ja ema karakterid vaadata kui abimaterjale, kes aitavad vaatajal jõuda veendumusele Ulist kui pereinimesest, kuid kelle tegeliku pere moodustab hoopis Bayern.
Ning see võib olla ka põhjus, miks Hoenessit kõigest hoolimata võitjana näidatakse. Oma perekonna nimel võitlemine on ju ometi üllas! Väike kahtlus siiski jääb, et lavastuse loojad suutsid toda motiivi läbivate naeruturtsatuste esilekutsumisega oluliselt varjata.
Sellegi poolest aitab aga seesama mõiste – perekond – kokku viia lavastuse loodud vastuolud, kus avalik irvitamine seguneb avaliku imetlusega. Siinkohal tasub osutamist Ameerika Ühendriikide autori Haniel Longi universaalsena kõlav mõte, et "parim, mis meis on, peitub meie armastuses pere vastu. Koguni niivõrd, et see on meie stabiilsuse mõõdupuuks, andes tunnistust meie lojaalsustundest. Kõik muud armastuse või viha kokkulepped on sellest välja kasvanud."
Seega on aga sellisel lojaalsusel oht sattuda konflikti laiema õiglustundega, mida näeme ka tänases maailmas. Kogukondade vastandumine on suuresti üles ehitatud lojaalsusele, kriitikavabale lojaalsusele, millel on kalduvus esitada iseendale teistsuguseid nõudmisi kui sellest (pere)ringist väljajääjaile. Hoenessi ja Bayerni kontekstis nägime seda reaalses elus viimati eelmise aasta oktoobris, kui Bayerni juhid pressikonverentsil Saksa põhiseadusele viidates iseenda suhtes lugupidamist nõudsid, ise täpselt selsamal ajal oma endist mängijat roppustega üle külvates. Ega kõrvalseisjal jäägi muud üle, kui seejärel moraali lugeda või tekkinud olukorra üle avalikult irvitada. Ulmi teatris valiti too teine tee.
Lavastuse üldise fooni taustal kumab irooniast ka käesoleva artikli pealkiri, "Uli – Make Germany Great Again (Uli – tee Saksamaa jälle vägevaks), mille leiame lavastuse kavast, kus samasuguse pealkirjaga artikkel Hoenessi saavutusi tutvustab. Ilma igasuguse varjamiskatseta on see loosung pihta pandud Ameerika Ühendriikide viimasest presidendikampaaniast ning eks Donald Trumpi edugi põhineb suuresti oskusel luua enda ümber lojaalne perekond, millest väljapoole jääjate eemalehoidmiseks lausa müüriehitust plaanitakse. Sellise müüri on loonud aastatega oma perekonna kaitseks ka Hoeness.
Perekond, juhul, kui sellele lojaalne olla, ei heida sind enda rüpest välja. Seda on Hoeness korduvalt tõestanud. Näidetena sobiks tuua kaks episoodi, millele lavastus ei osutatud – Gerd Müller ja Brasiilia kaitsja Breno. Hoeness pakkus mõlemale nende keerulisel eluperioodil Bayernis tööd, tirides esimese eemale vägijookidest, teisele pakkus aga pehmet maandumist pärast tolle vangistusaega.
Ja seda, et perekond Hoenessi ka lõpuks ise enda rüppe tagasi kutsub, ning koguni perepea kohta pakub, selles veendus Hoeness kaks aastat tagasi ka ise.
Suhtumine Bayernisse ja sellega seonduvasse, nagu mitmed küsitlused näidanud, on Saksamaal üsna ühene – seda klubi kas armastatakse või vihatakse. Pole mina saksa meediat jälgides avastanud tegelast, loomulikult jalgpallist huvituvat inimest, kes Bayerni nime kuuldes lihtsalt õlgu kehitaks.
Õlgu ei kehitata ka Ulmi teatris, kust väljudes, nagu juba viidatud, jääb siiski saatma tunne, et lavastuse loojad liiga sageli hea maitse piiril liikusid; ning vähemalt korra ka sellest üle libisesid.
Nimelt on lavastuse kavas avaldatud Müncheni Bayerni novembri alguses saadetud vastus Ulmi Teatri kutsele, kus Hoenessi assistent oma ülemuse tihedale graafikule viidates kutsest loobub. Sellise kirja avalikustamine on juba iseenesest küsitava väärtusega; täiesti nõutuks teeb aga fakt, et kuigi assistendi nimi on kaetud musta markeriga, on tema nimi sellegi poolest üsna hõlpsalt loetav.
