Uno Tutk: kohtunike määramine käis kirja teel ümbrikus ja ükski mäng ei jäänud ära! (0)
Septembris täitub Uno Tutkil 27 aastat tööd Eesti Jalgpalli Liidus. Ta meenutab nii seda, kuidas töö on muutunud, kui ka tegutsemist kohtunike vaatlejana UEFA koondise- ja klubimängudel. Ja puistab sekka muhedaid vaheseiku.
- Lugu ilmus esialgselt augustikuu Jalkas.
Ajast, kui Uno Tutk 1996. aastal Eesti Jalgpalli Liitu (EJL) tööle tuli, on tal meeles jõulufoto, millel kuus inimest. Just nii suur oligi siis organisatsiooni palgaliste töötajate hulk. Jalgpalliliit paiknes Männiku staadionil, sealsamas, kus praegu toimetab Mart Poom ja tema Nõmme United. Tutk on algusest peale töötanud kohtunike osakonnas: alguses koos Oleg Timofejeviga, kuid õige pea üksinda ja kuni Neeme Neemlaiu tulekuni lausa kümme pikka aastat.
"Pärast taasiseseisvumist pidime uuesti looma Eesti kohtunike kultuuri," vihjab Tutk kultuurikatkestusele Eesti jalgpallis. "Meil oli küll üksikuid kohtunikke, kes käisid NSV Liidu ulatuses vilistamas ka suuri mänge, aga oli vaja luua uus süsteem. Enne mind olid juba olemas Jüri Saar, Sten Kaldma, Heigo Niilop ja Margus Kotter. Mina tulin teises laines, kuigi me pikas perspektiivis kuulume kõik ikka sinna esimesse lainesse."
Muidugi ei pääsenud Tutk nii väikeses kollektiivis ka kolleegide asendamisest ja teiste ülesannetega tegelemisest, aga peamine oli siiski uute kohtunike koolitamine ja kohtunike määramine mängudele.
Esmaspäev – kirjade saatmise päev!
"Mul on nii selgelt meeles, et üheksakümnendate aastate lõpus oli esmaspäev kirjade saatmise päev," jätkab Tutk. "Naine kodus kirjutas minu vihikust aadresse ümbrikele ja mina kirjutasin läbi kolme kopeerpaberi määramisi – kokku oli siis neli lehte: üks kohtunikule, teine abikohtunikule, kolmas teisele abikohtunikule ja neljas jäi jalkaliidule."
Kirjad sisaldasid mängu, selle kuupäeva, alguse kellaaega ja kohta. Tutk viis need ise esmaspäeval postkasti. Post töötas sedavõrd hästi, et kirjad jõudsid kiiresti kohale. Mobiiltelefon oli toona vähestel ja lauatelefonil sai inimesi kätte tavaliselt kella viieni õhtul, kui lõppes tööpäev.
"Meil oli kokku lepitud, et helistame üksnes äärmisel vajadusel," meenutab Uno Tutk. "Ja ma ei mäleta ainsatki korda, kus mäng oleks kohtuniku puudumisel ära jäänud. Pigem võis mõni meeskond jääda kohale ilmumata."
Tõsi, võrreldes praegusega tegi töö lihtsamaks asjaolu, et liigasid ja meeskondi oli vähem. Samuti polnud kõige madalamates liigades abikohtunikke. Nüüd on kõiki liigasid ja mänge – ka naiste ja noorte omi – palju rohkem, kuid abiks on tehnoloogia.
Kohtunike määrajatel on andmebaas, kus kirjas ka rahvusvahelisi mänge teenindavate kohtunike mängud. Kõik määramised saab välja saata ühe nupuvajutusega. Kõigil on kohe pilt ees: kes on kohtunikud, kes nende vaatleja, kes mängu inspektor. Tõenäoliselt vähesed on mõelnud, kui oluline töölõik on tegelikult kohtunike määramine üle maailma kõigis rahvuslikes alaliitudes. Sest kui määramist pole, ei saa toimuda ka mängud. See on töö, mis peab saama tehtud, seda pole kuhugi edasi lükata. Seda vaatamata puhkustele või haigestumistele, olgu kohtunike või nende määrajate ridades.
Uno Tutk võrdleb seda tööd maletamisega. Tänapäeval liigub info kiiresti ja kohe pärast määramise saamist võib kohtunik anda tagasisidet, et talle antud kuupäev ei sobi. Või ärkab kohtunik mängupäeva hommikul palavikuga ja tal on päeval kell üks mäng. See nõuab kiiret tegutsemist, et mängule asenduskohtunik tagada. Seda tööd ei saa ka pikalt ette teha, sest nõrga partii korral tuleb kohtunikel vähemalt kõrgemates liigades mõni mäng vahele jätta. Eriti rasked on nädalad, mille keskel toimuvad ka mängud. Tutk avaldab tänu kolleeg Neeme Neemlaiule, kellega koos on ta seda tööd aastaid teinud. Samuti on osa tööst delegeeritud regioonijuhtidele, kes määravad kohtunikke madalamate liigade mängudel.
Kohtunike treeninguid jälgib tehnoloogia
Tutki sõnul püütakse kinni pidada tavast, et 48 tunni sees poleks kohtunikul üle ühe mängu. See on suur edasiminek, sest kui Tutk oli ise kohtunik, oli tavaline see, et pärast abikohtuniku rolli näiteks meistriliigas oli ta järgmisel päeval vilega esiliigamängul.
Praeguseks on suudetud tagada kohtunike pidev juurdekasv. Regulaarselt üle Eesti toimuvad kohtunike koolitused on populaarsed. Kohtunikuamet on suurepärane võimalus neile, kes mängijakarjääriga lõpuni minna ei soovi, aga tahavad jääda jalgpalliga seotuks. Sealjuures ei tähenda kohtunikuamet seda, et enam ei pea treenima.
"Kes tahab saada kõrgel tasemel kohtunikuks, peab arvestama, et nädalas on vähemalt neli treeningut ja viiendal päeval on mäng," räägib Uno Tutk. "Meie tippkohtunikel on targad kellad käe peal ja sealt saame jälgida nende treeninguid, keha rasvaprotsenti, kehakaalu muutumist ja palju muid näitajaid."
Tutk ütleb muiates, et kui oled otsustanud saada tippkohtunikuks, siis oled nagu lõksus: sa pead tegema oma tööd korralikult ja järjepidevalt või loobuma. Sealjuures on kohtunik teataval määral ja olenevalt tasemest avaliku elu tegelane. Teda tunnevad nägu- ja ka nimepidi kümned või sajad mängijad ja nende omaksed-tuttavad, kes käivad mänge vaatamas. Premium liiga ja esiliigamänge teenindavad kohtunikud on nähtavad ka teleülekannete auditooriumile.
"Avalikus ruumis peab kohtunik end kontrollima," võtab Tutk kohtuniku teema kokku. "Sarnaselt mängijatele on kohtunikud seltskonnaajakirjandusele lihtne saak. Jah, meil pole küll professionaalseid kohtunikke, aga meil on amatöörkohtunikud, kes tegutsevad professionaali tasemel."
Hullud eestlased, kes sõidavad autodega merel
Üks kohtunike osakonna ülesanne on vastu võtta rahvusvahelisteks mängudeks Eestisse saabuvaid kohtunikke ja kohtunike vaatlejaid. Praegu kaasab EJL sellesse rolli ka madalamate liigade kohtunikke, mille üks eesmärk on neid motiveerida kohtunikukarjääriga edasi minema. Selle töö põnev köögipool ja rahvusvaheliselt tuntud kohtunikega vahetu suhtlus on paljudele huvitav.
Tutkil endal on eredalt meeles, kuidas ta 2003. aasta talvel võõrustas Bulgaaria delegatsiooni, kes tuli üle vaatama tulevasi mängupaikasid: nimelt toimus EM-valikmäng 2. aprillil A. Le Coq Arenal ja U21 kohtumine päev varem Kuressaares. Tutk viis bulgaarlased Saaremaale ja seletas neile, et praami ootamine ja sõit võtab aega kuni kolm tundi, aga kui läheme jääteed kaudu, saame 11 minutiga üle. Külalised pööritasid jäätee võimaluse peale silmi ja keeldusid. Nad arvasid, et Tutk teeb hullu nalja.
"Ma seletasin neile, et see on turvaline ja riiklikult kontrollitud tee, aga nad ei uskunud," meenutab Tutk. "Nende suhtumine oli, et misasja: te olete segased, kui mööda merd sõidate! Aga korraga tuli üks suur veoauto ja kui nad nägid, et see panigi piki jääteed Saaremaa poole, siis nad ikkagi soostusid. Nad hoidsid seljatugedest kinni ja samal ajal suitsetasid mis kole! Kui me tagasiteele asusime, olime sama dilemma ees: kas ootame ja loksume praamiga üle vee või kasutame jääteed. Seekord valisid nad jälle jäätee."
"Pärast saatsid nad mulle Bulgaaria ajalehe, kus kirjutati, et mäng Eestiga tuleb väga keeruline: see rahvas on täiesti peast segi! Nad sõidavad talviti autodega mööda merd! Et midagi head neid ees ei oota ja nad peavad olema valmis kõigeks."
Bulgaaria ajalehe hinnang osutus õigeks: meie U21 koondis viigistas bulgaarlastega 1:1, kusjuures skooris Ingemar Teever, ning A-koondis tegi väravateta viigi.
20 aastat tippjalgpallis
Alates 2004. aastast on Uno Tutk esimese eestlasena olnud UEFA mängudel kohtunike vaatleja. Aastate jooksul on ta selles ametis olnud kaastegev mängudes, mille osalisteks on olnud Manchester United, Liverpool, Arsenal, Chelsea, Tottenham, Torino Juventus, AS Roma, Rooma Lazio, Madridi Real, Barcelona, Madridi Atletico, Bilbao Athletic, Valencia, Real Sociedad, Müncheni Bayern, Dortmundi Borussia, Hamburgi SV, Marseille Olympique, Amsterdami Ajax, PSV Eindhoven, Rotterdami Feyenoord, Istanbuli Fenerbahce, Glasgow Rangers, Glasgow Celtic, Lissaboni Benfica, Lissaboni Sporting, Brüsseli Anderlecht, Kiievi Dinamo jpt. Lisaks rahvuskoondiste, eri vanuses noortekoondiste ja naiste mänge.
Kohtunike vaatleja töö on samasugune nagu Eestiski. Pärast mängu räägib vaatleja kohtunikega läbi kõik olulised momendid ja võimalikud valeotsused. Tutk tunneb, et on aastatega kogunud selles rollis arvestatava autoriteedi.
"Kui alustasin, võisin tunduda vanadele kaladele poisikeseohtu, aga aja jooksul koguneb oskusteavet, enesekindlust ja kindlasti ka tõsiseltvõetavust," räägib Tutk, kel kogunenud 20 aastaga 186 UEFA mängu. "Kui sa jõuad teatavale tasemele ja sind pannakse vaatlejaks tippkohtunikele, siis eeldavad nemadki, et oled neile võrdne partner. Päris alguses olid ju peamiselt noorteturniirid ja ma olen märganud, et praegugi lähetatakse mind sageli sinna. Võin uhkusega öelda, et olen olnud vaatleja ka sellistele noortele kohtunikele, kellest tänaseks on saanud maailma absoluutsed tipud. Kõige värskem näide on poolakas Szymon Marciniak, kes on tänaseks vilistanud nii MM-finaalmängu kui ka Meistrite liiga finaalmängu."
Luka Modric alustas ja katkestas mängu
Üks meeldejäänud mäng on Tutkil septembrist 2017, kui MM-valikmängus kohtusid Zagrebis Horvaatia ja Kosovo. Meeletu vihm ja loigud väljakul püstitasid küsimuse, kas üldse mänguga alustada.
"Läksime siis väljakule: mina, delegaat, mõlema võistkonna kaptenid ja treenerid, et palli veeretada," räägib Tutk. "Horvaatide staar Luka Modric ütles, et kõik on korras, mängime. Eks vastased tahtsid ka ära mängida ja nii alustasimegi mänguga. Aga poole poolaja peal libistas Kosovo kaitsja end taklingusse ja sõitis seitse-kaheksa meetrit veepilves piki väljakut. Mitte midagi polnud näha, kohtunikul olnuks ka raske otsustada, kas oleks olnud kontakt vastasega või mitte. Eks siis Modric vaatas, et see ei ole normaalne ja nii võib vigastuse saada, ja karjus oma treenerile, et katkestame selle mängu. Treener tuli neljanda kohtuniku juurde, ütles, et võimatu on edasi mängida, lõpetame ära. Nii et Modric selle mängu alustamise ja katkestamise otsustas. Jätkati järgmisel päeval, Horvaatia lõi mängu ainsa värava ja aasta pärast mängis MM-finaalturniiri finaalis."
Palju kaebusi distsiplinaarkomisjonile
Praegu tegeleb Uno Tutk peale kohtunike määramise kõrgemate liigade mängudele ka distsiplinaarkomisjoni esimehena. See on laiema ulatusega töö kui kohtuniku oma.
"Kui oled kohtunik või kohtunike vaatleja, on su töö kontsentreeritud 90 minutile," selgitab Tutk. "Sa pead lahendama probleemid selle 90-minutilise mulli sees. Teed oma töö ja saad selle unustada. Distsiplinaarinspektorina tegutsedes on see mull palju suurem ja koosneb paljudest 90 minuti mullidest. Kui nädala alguses postkasti lahti lööd, tuleb vahel ahastus peale: kes keda ja milles süüdistab! Sagenenud on igasugused kaebused. No hästi, see, et kohtuniku peale kaevatakse, see on igivana asi. Aga nüüd kaevatakse ka vastaste treenerite ja vastaste pealtvaatajate peale! Pealtvaatajad kirjutavad ja kaebavad mängijate peale! Et kes neid ja millega on solvanud. Kui varem olid rahvuslikud solvangud eesti-vene teljel, siis nüüd on lisandunud teisi rahvusi, nüüd hüütakse ka: "Kuradi pitsapoisid ja makaroniõgijad!" See kõik on väga kurb. Aga eks see peegeldab muutunud maailma meie ümber. Kohtunikutöö ise on siiski väga põnev!"
Sünnipäevad kord kuus
Jalgpalliliidu Männikul paiknemise periood eelmise sajandi üheksakümnendatel aastatel peegeldab hästi toonaseid olusid. Ühest küljest oli palgalisi töötajaid ainult kuus, aga teisalt oli neil Eesti koondislastega peaaegu igapäevane side. Nimelt toimusid paljud FC Flora treeningud Männikul, aga Flora andis koondisele lõviosa mängijaist. Tutki sõnul nägi ta peaaegu iga päev tollast Flora ja Eesti koondise treenerit Teitur Thordarsoni, aga ka Marko Kristalit, Marek Lemsalu jt. Praegu näeb koondislasi ainult kodumängude aegu.
"Männikul oli sünnipäevi lihtne pidada," meenutab Uno Tutk. "Sünnipäevalaps tõi tordi, mis lõigati kuueks, ja igaüks sai seda kaks päeva süüa. Nüüd on töötajaid umbes 80 ja oleme otsustanud, et eraldi sünnipäevi ei peeta: see paneb inimestele justkui kohustuse kõigile midagi pakkuda ja neid pidulikke päevi oleks liiga palju. Praegu toimuvad sünnipäevad kord kuus ja võõrustajaiks on vastava kuu sünnipäevalapsed."
Avatud kontor? Tänan, ei!
"Vanasti juhtus sageli, et esmaspäeval astusid jalgpalliliidust läbi kohtunikud, kes tõid ära mänguprotokolli ning jäid pajatama nädalavahetuse mängust ning maast ja merest," räägib Uno Tutk. "Aga see on meie kõige tihedam tööpäev, sest käib määramine järgmisteks mängudeks. Tööpäev kadus sellise rütmi puhul lihtsalt ära. Siis hakkas meil kehtima vaikiv kokkulepe, et esmaspäeval me külalisi ei oota, et saaksime kõige kibedama töö tehtud. Õnneks pole meil jalgpalliliidus ka avatud kontorit – meie osakonna puhul see üldse ei töötaks!"
Hullunud hobune ja stoiline vanaproua väljakul
Oma kohtunikukarjäärist meenutab Uno Tutk üht Lelle staadionil toimunud madalama liiga mängu, kui väljakule tormas korraga hobune. Oli ta hädas verejanuliste putukatega või oli põhjus muus, aga kui ta meeste vahele niimoodi ootamatult ilmus, kangestusid kõik mängijad. Tutk vilistas mängu seisma. Hobune tegi kaks ringi ümber platsi ja kimas siis minema. Mäng sai jätkuda.
Valga vanal staadionil kulges aga jalgrada risti üle väljaku ja keset mängu ilmus sellele vanaproua, kel ühes käes pikk plekist piimamannerg ja kes teise käega lükkas kõrval jalgratast. "Polnud midagi parata," muigab Tutk. "Aitasime vanaproua teisele poole platsi ja mängisime edasi."
Kolmas lugu juhtus Kalevi keskstaadionil, kus väravavaht Oleg Andrejevile läks seltsi pakkuma suur buldog. Peakohtunik Oleg Timofejev kamandas neljanda kohtunikuna tegutsenud Uno Tutki olukorda lahendama. "Andrejev seisis liikumatult, mina püüdsin ergutada koera lahkuma, aga ei julgenud midagi liiga äkilist ette võtta," naerab Tutk. "Nii me seal kolmekesi seisime, kuni koer otsustas lahkuda."
Jalka kõiki varasemaid numbreid saab lugeda siit.
