Andrea Pirlol ei ole mitte midagi kaotada.

Vaata nüüd, Itaalia, Italia turrita, kui sa oma kõrgelt troonilt ja müürikrooni alt veel midagi näed, siis vaata neid, oma poegi, nüüd habetunud täismehi. Kas mäletad veel neid aegu, kui üks end ööpimeduse varjus teise riidekappi peitis, et sealt täiest kõrist karjudes välja karata; neid aegu, kui teine esimest, kahvel käes, mööda sööklat taga ajas? Muidugi sa mäletad. Sina nad ju kasvatasid.

Itaalia, sinu pojad, nüüd kahe võimsa väe kindralid. Andrea Pirlo, kapist kargaja, ning Gennaro Gattuso, kahvliga torkija, Torino Juventuse ja Napoli peatreenerid. Mõnikord ongi tõde väljamõeldisest veidram.

Uudis, et Pirlo nimetati kõigest üheksa päeva pärast Juventuse U23 juhendajaks saamist esindusmeeskonna lootsiks, pani mind nädala alguses - umbes viiendat korda - maestro elulooraamatut sirvima. Alessandro Alciato abiga on kirja saanud ikka päris uskumatuid pärleid. Pirlo Gattuso telefonilt Milani toonasele peadirektorile kirjutamas: "kallis Ariedo, kui sa annad mulle hea lepingu, võid mu õe saada"; purupurjus Daniele de Rossi unesegust Gattusot tulekustutiga pritsimas ja viimane õnnetu gnuuna karjast maha jäänud Pirlot peopesade laksudes tuuseldamas; Gattuso kihlveo võitmiseks elusaid tigusid söömas; Gattuso MM-il kuu aega järjest haisvat - aga õnnetoovat - dressikat kandmas; üle pruntis huulte libisevad trompetihäälitsused ja karnevallik congarivi Milani riietusruumis iga kord, kui Gattuso rääkimiseks suu avas.

Nad olid klounid, kellele vaatas alt üles kogu jalgpallimaailm. Ja hetkekski ei tasu arvata, nagu poleks Pirlo, see krutskeid täis vandaal, samuti Gattusole alt üles vaadanud.

"Temasuguseid sambaid on riietusruumis vaja," mõtiskles Pirlo. "Kehad vananevad, kuid karisma ei aegu. Rino sõna oli Milanis seaduseks ja kõik uued tulijad, kes millegi vastu eksisid, pidid oma tegusid temale selgitama. Juba selle fakti teadmine vähendas drastiliselt inimeste soodumust midagi pekki keerata."

Tanti auguri Rino.. il bello viene adesso pic.twitter.com/0sHgm8p8aL — Andrea Pirlo (@Pirlo_official) January 9, 2018

Maurizio Sarri andis Juventusesse saabudes mõista, et peab žongleerima temale omase jalgpalli ja Juventuse mängijate võimetega. Oma jälje suutis ta vanadaami stiilile jätta: tema käe all tegi Juventus mängus keskmiselt 40 söötu rohkem kui eelmisel hooajal, samal ajal langes pikkade söötude osakaal 29 protsendilt 23 protsendile. Ihaldatud, isegi kinnisideeks saanud Meistrite liiga trofee jäi aga kaugele. Koroonapausilt naastes oli üsna ilmne, et mängijate usaldus Sarri vastu oli kadunud. Nagu ka Agnelli perekonna oma.

Viimasel ajal on tippklubide seas populaarseks saanud hiljuti karjääri lõpetanud tähtede treeneriks värbamine lootuses, et miljoneid teenivad egomaniakid käivad Wikipedia abiga kiirelt nende auhinnakappi piilumas ja seejärel kuulavad riietusruumis, kõrvad kikkis. Et Juventus on aastaid lootnud Barcelona ja Realiga samale pulgale tõusta, on Pirlo ametisse nimetamine ju enesestmõistetav. Pep Guardiola ja Zinedine Zidane said ju sellega hakkama. Miks ei peaks Pirlo saama? See Pirlo, kellel on vöö all üheksa päeva treeneritööd?

Mulle meenub lugu, kuidas legendaarne ameerika jalgpalli treener Urban Meyer, kardetud, autoritaarne kuju, 2012. aastal Ohio State'i ülikoolitiimi juhendajaks saades end mängijatele tutvustas. Viimati oli Buckeyes NCAA meistriks kuulutatud kümme aastat tagasi. Meyer oli selle aja jooksul koju viinud kolm kärutäit auhindu, kaasa arvatud meistrisõrmuseid. Auditooriumis ringi vaadates kohtusid Meyeri silmad kümnete hirmunud pilkudega: mida võis treeneril neile öelda olla?

Meyer koputab õrnalt poodiumile. Ja uuesti. Sõrmenukid ei tee puiduga kokku puutudes erilist häält, kuigi saal on hiirvaikne. Siis küsib Meyer mängijatelt, kas nad on kuulnud, kui palju lärmi teevad lauale koputades viis meistrisõrmust. "Teen seda kunagi teie jaoks," ütleb Meyer. "See on kuradi kõva hääl."

Siis käseb Meyer noortel ringi vaadata, ümbritsevad näod meelde jätta, sest need on näod, mida nad näevad oma pulmas, oma laste lõpetamisel, aastakümnete pärast sealsamas Buckeyesi staadionil, ühiselt vaatamas kuulsa 2012. aasta lennu seinale raamitud fotot, naermas moest läinud soengute ja kortsudeta nägude üle. Kui tihti saab kokku enam kui pooled mängud kaotanud tiim? Sa ei näe neid vendi enam kunagi. Aga need poisid, kes 2002. aastal Buckeyesile viimase tiitli tõid? "Nad on lahutamatud. Kui nemad lauale koputavad, mis siis juhtub? See teeb kuradi kõva lärmi. Kuradi kõva lärmi. Lähme teeme lärmi." Kaks aastat hiljem kuulutati sama seltskond NCAA meistriks.

Ma annaks sõrme, et näha, kuidas Andrea Pirlo oma esimesel koosolekul Juventuse mängijate ees MM-trofee ja kahe Meistrite liiga kuldmedaliga vastu lauda toksib ning seinal rippuva Gattuso pildi pihta muid aja jooksul jõudsalt garaažiruumi vähendanud kuldseid jubinaid loobib. Aga võib-olla nii just lähebki. Võib-olla see ongi kindla peale minek.

Pirlo kaheks aastaks sõlmitud leping (1,8 miljonit eurot aastas, temast teenivad vähem ainult kolm Juventuse mängijat; Sarri sai viis ja pool, Max Allegri kaks miljonit rohkem; Mauricio Pochettino küsis väidetavalt 12 miljonit aastas ning Zidane paneb taskusse 13 miljonit) annab mõista, et manööverdamisruumi on. Jah, see on risk, sest ühelt poolt vaadates on kaalukausil Ronaldo, Chiellini ja Buffoni viimased aastad (nii muuseas tolmu üles keerutamise mõttes: Pirlo on nimetanud Brasiilia Ronaldot "selleks õigeks" ja uut hoolealust "selleks teiseks"), aga teisalt saavad Juventuse pomod nüüd Pirlo tanki lükata, riietusruumis äärmiselt vajaliku suurpuhastuse teha ja kõigile öelda, et noh, Pirlo tahtis ja nii.

⚽️ #PaoloMaldini pic.twitter.com/3JwuhZKNJA — Andrea Pirlo (@Pirlo_official) October 23, 2019

Oma elulooraamatu üheksandat peatükki alustab Pirlo lõiguga: "Ma ei panustaks ühtegi senti selle peale, et minust saab kunagi treener. See ei ole amet, mis mind tõmbaks. Õhus on liiga palju muresid ja elustiil on mängijate omale liialt sarnane. Olen oma panuse juba andnud." Ehk kui Juventuse lotopilet peidabki selle halli mahakraabitava kesta all Zinedine Zidane'i asemel Thierry Henryd, poleks see Pirlo jaoks ilmselt suur kaotus. Pealegi on suur osa Milani bandet ühel või teisel viisil Itaalia jalgpallis ringlemas: Filippo Inzaghi tõusis järgmiseks hooajaks Beneventoga Serie A-sse, Pirlo südamesõber Alessandro Nesta juhendab esiliigas Frosinonet, Massimo Oddo Perugiat ning Paolo Maldini jätkab Milani tehnilise direktorina. Veiniklaasid võivad kõlisema jääda varajaste hommikutundideni. See kokkutulek jätab Buckeyesi oma kaugele tolmupilve.

Gattuso, kelle kahvlirünnakute armid Pirlo keha tõenäoliselt ikka veel kaunistavad, saatis endisele tiimikaaslasele igatahes sooja tervituse.

"Noh, temaga on nüüd perses. Selline see töö juba on."