Eesti parim keset hävingut – Jarmo Ahjupera (8)
On päevi, mil kõik läheb lihtsalt valesti, ja kahjuks juhtus selline päev olema Eesti sajandi mänguks ristitud play-off'i avakohtumisel Iirimaa vastu.
Raske öelda, kas põhjuseks oli tõesti liigne närvipinge või kui suurt rolli mängis selles kohtunikutöö, aga Eesti koondise suurim kaotus A. Le Coq Arenal on tõsiasi.
Sinisärklastele ei saa ette heita vähest püüdlikkust, küll aga lipsas sisse palju vigu, mida iirlased olid varmad ära kasutama.
Koondis jäi ka arvulises vähemuses truuks julgelt ründavale mängupildile, aga kahjuks ei saanud EM-valikgrupis nähtud suurepärased tagasitulekud jätku. Neli võõrsilväravat tagasid Iirimaale kordusmängu eel juba sisuliselt edasipääsu finaalturniirile.
Soccernet.ee toimetuse hinnangud:
Eesti parim Jarmo Ahjupera – 7,5. Kui paar mängu vahepeal olid tema poolt veidi konarlikud, siis nüüd oli ta jälle mees omal kohal ja tegi just seda, mida talt nõuti. Sai pikad pallid suures osas kätte ja suutis need ka omadele edasi mängida. Teine laine jäi küll nõrgaks, aga oma tööd tegi ta väga korralkult, eriti arvestades vastaskaitsjate taset õhuvõitlustes.
Sergei Pareiko – 7. Kolmandas väravas võib tema süüd näha, aga muus osas oli ta igas elemendis suurepärane, kui välja arvata närvide kontrolli all hoidmine. Rääkis endale välja täiesti tarbetu mängukeelu, muutes niigi võimatuna näiva Dublini missiooni veelgi keerulisemaks.
Andrei Stepanov – 7. Kuni eemaldamiseni tegi väga stabiilset ja korralikku tööd, lugedes mängu hästi ja jõudes vajadusel õigeaegselt ka teist lainet pidurdama. Kummaski hoiatuskaardis temal süüd ei ole, esimene jääb omajagu ka kohtuniku hingele ning teine oli hädalahendus Aleksandr Dmitrijevi jämedale prohmakale.
Konstantin Vassiljev – 7. Jätkuvalt Eesti ründemängu peadirigent, kelle kauglöögid valmistasid samuti ohtu. Samas ei olnud see tema parim päev ning vastaste tugeva surve all jäi ka tema korduvalt hätta. Sisse tuli kahjuks päris palju praaki, millest hargnesid lahti iirlaste teine värav ja kolmanda värava toonud karistuslöök.
Enar Jääger – 6,5. Jäi mitmes olukorras oma äärega hätta, aga vastase kiirus oli ka selline, mille vastu lihtsalt on väga keeruline mängida. Andis endast kõik ja mängis korralikult, aga Aiden McGeady oli lihtsalt parem.
Ragnar Klavan – 6,5. Tõusud ette tekitasid elevust ja surve all olles ka vajalikku ruumi, aga mitmel korral lõppesid need valusate pallikaotustega, seda isegi keskkaitsjana. Keskel paistis ta üldjuhul isegi kindlam kui äärel.
Dmitri Kruglov – 6,5. Kohati vägagi korralik, aga sisse tuli ka prohmakaid ja millegipärast ei julge ta enam üldse ise peale lüüa, eelistades otsida sööduga Vassiljevit. Kaitsesse tulemisega jäi tihti hiljaks, aga kümnekesi mängides kogus vasakul äärel võimsa kilometraaži.
Joel Lindpere – 6,5. Tõi äärele küll veidi elevust juurde, aga selleks hetkeks ei olnud ründetegevus enam kuigi elujõuline ja tema tugevam külg jäi paljuski kasutamata. Teenis vahetusest sekkudes publikult marulise aplausi.
Ats Purje – 6,5. Kui mitmes mängus on Purje jäänud vahetusest tulles nähtamatuks, siis seekord tõusis ta selgelt esile ka vaatamata vähesele mänguajale. Lisas äärele teravust ja töötas aktiivselt ka tagasi, põhjustades niiviisi küll ka õnnetu penalti.
Martin Vunk – 6,5. Mängu alguses paistis silma kiirustatud lahendustega, mis jättis eestlased veelgi enam surve alla. Rahunenult hakkas leidma häid sööte ja avanes ka ise kenasti, rääkimata tublist kaitsetööst, aga kokkuvõttes siiski küllaltki ebastabiilne esitus.
Tarmo Kink – 6. Jäi väga ühekülgseks ja proovis end paaril korral vägisi löögile mängida, milleks iirlased olid hästi valmis. Paaril korral püüdis ka mööda äärt tõusta, aga pigem jooksid parema ääre rünnakud umbe. Üks helgemaid hetki oli tema hea sööt üle väljaku Kruglovile, kes aga ei löönud peale, vaid lükkas palli värava eest läbi.
Raio Piiroja – 6. Vea piiril võitluslikkus õnnestus esimesel poolajal edukalt, aga teisel poolajal teenis ta järjestikuste vigade eest kollase kaardi ning sinna otsa lõpuks ka kaheldava väärtusega teise. Võitles loomalikult, aga tihtipeale jättis olukordade lugemine soovida.
Vladimir Voskoboinikov – 6. Mängis end esimeste puudetega pöördelt löögile ja paistis hiljem silma ühe läbimurdega, kus võitlus kahjuks tema vastu vilistati. Lisas ette kiirust ja oli palju väravale orienteeritum kui Ahjupera enne teda, aga paraku ei tõusnud sellest kuigi palju tulu, sest pall ei püsinud enam ees.
Aleksandr Dmitrijev – 5,5. Jäme söödueksimus lubas Robbie Keane'i läbimurdele ning lõppes Stepanovi eemaldamisega, kust alates veeres kõik allamäge. Üleüldse sattus pall tavatult palju tema jalale ning see ei saa kunagi head tähendada. Kaitsetööd rabas loomulikult kõvasti, selles rollis on ta asendamatu.
Hinda ka ise Eesti koondise mängijaid!
Kui ta mängib ühe puutega ei ole võimalik rünnakut üles võttagi.
Eriti sel juhul,kui pooled söödud on metsa.7,5 on ilmselt palju.
Kaotusmängus ei saa kellelegi üle 5 anda.
Kas soccernet mõtleb ka, mida räägib mehe kohta, kes on asendamatu Eesti koondises. Eelkõige oma positsiooni pärast.
krt kõik vaatavad punaseid kaarte ja kohtunikke (millise kriitikaga ma ka ühinen), aga vaadake mida meie mehed tegid väravaolukordades, kas see on normaalne kaitsemäng?
Pikk ette (ja ise järele) | Flora metamorfoos - varem oleks neile kuus tükki löödud juba pausiks!
(0)
