"Kas teie jaoks on ka värav, noh, nii-öelda, mängu tipphetk?" küsiti kord ühe suurvõistluse ajal stuudiokülaliselt.

Ma ei mäleta paraku enam, mida lugupeetud külaline sellise põneva pärimise peale vastas. Küllap oodatult, et on ikka, jah. EM-i eilse päeva valguses, kus kolme mänguga löödi vaid kolm väravat ja neistki kaks penaltist, tuli see seik taas meelde. Olla nimelt olnud mõttetu jalgpallipäev, kostis siit-sealt ja kolmandastki kohast nurisemist.

Muidugi on värav see, mille nimel mängitakse. Jalgpall on aastatega muutunud kordades kiiremaks, mängijad osavamaks. Aga näsa võrku saamine on endiselt 90 minuti jooksul sedavõrd haruldane sündmus, et ilma selleta poleks mängu nagu olnudki.

Ent kas asi ikka on päris nii? Võib-olla juhul, kui platsil käib tülpinud moega munaveeretamine, mille asemel oleks tõesti ehk sootuks põnevam värvi kuivamist imetleda. Kuid selliseid kohtumisi pole EM-il veel olnud ega olnud ka eile.

Rootsi ja Slovakkia heitluse keskel märkis hea kolleeg Rasmus Voolaid otseülekandes tabavalt: "Täitsa põnev andmine on tegelikult, aga väga põnevaid olukordi pole, millest kirjutada." Sama mõte on ennastki juba mitme mänguajal tabanud - väravavõimalusi kumbki meeskond palju ei loo ja teineteise tugevused nullitakse hästi ära, aga sellegipoolest on platsil toimuvat huvitav vaadata.

Üheski eilsest kolmest kohtumisest ei saanud mängijaid süüdistada selles, nagu nad poleks tahtnud ega püüdnud. Tegu on siiski EM-iga, kuhu keegi pole tulnud nalja tegema. Isegi kui inglased oma mängu käima ei saa ja nende tegutsemine meenutab takus ukerdavate kanade etteastet, on sellelgi põhjus - väljakul on ju veel ka šotlased, kes tegid eile suurepärase kaitsepartii.

Peaaegu alati toimub väljakul midagi, mida jälgida isegi juhul, kui väravaid ei paista. Olgu selleks siis mõne mängija individuaalne tegutsemine, kaitsja-ründaja duell või mõni taktikanüanss - siin peitubki jalgpalli võlu, et tipphetked saab enda jaoks alati ise kokku lõigata. Kui on vaid tahtmist.